Lahkumine

Lahkumine ehk äraminek on liikumine ühest paigast mujale.

Edmund Leighton, "God Speed" (1900)
Hans Andersen Brendekilde, "Lahkumine" (1890)

ProosaRedigeeri

  • "Noh, nüüd igatahes peame koju minema," teatas Kängu. "Head aega siis, Puhh!" Kolm pikka hüpet, ja kadunud ta oligi.
Puhh vaatas talle takka järele.


  • "Tulge, d'Artagnan," ütles Porthos. "Jätke oma mõõk ja tulge koos minuga Pierrefonds'i, Bracieux'sse või Valloni. Veedame koos vanaduspäevad ja tuletame meelde oma seltsimehi."
"Ei," ütles d'Artagnan. "Tont võtaks, ees seisab sõjakäik, ja ma tahan sellest osa võtta. Loodan seal tublisti edasi jõuda."
"Kelleks te loodate siis saada?"
"Prantsusmaa marssaliks, pagana pihta!"
"Ohoo!" imestas Porthos, vaadates d'Artagnani, kelle gaskooni naljadega ta iialgi päris harjuda ei suutnud.
"Tulge koos minuga, Porthos." ütles d'Artagnan. "Ma teen teid hertsogiks."
"Ei," vastas Porthos. "Mouston ei taha enam sõda pidada. Ja pealegi on mulle kodus korraldatud pidulik vastuvõtt, mida nähes kõik mu naabrid kadedusest kärvavad."
"Selle peale pole mul enam midagi öelda," sõnas d'Artagnan, kes värske paruni edevust hästi tundis. "Nägemiseni siis, armas sõber." (lk 902)


  • Kui ollakse eluõhtul, tähendab surm lahkumist; kui elu on alles ees, tähendab lahkumine surma.
  • "Kuidas sa saad nii kergekäeliselt lahkuda oma naisest, sa ju armastad teda?" küsis nüüd Alma. – "Hästi küsitud, Alma." Vaata, ma olen pidanud rasket võitlust oma eluõnne pärast. Olen lõpuks leidnud, et on olemas näiline, petlik õnn, või õigemini rahuldustunne. Nüüd olen maitsnud tõelist õnne. See õnn on siin: omal maal, oma taeva all, oma rahva juures ja oma vere ligidal. See viimane oled sina. Ma pole oma naist vist veel tõeliselt armastanudki, sellepärast ei ole lahkumine temast mulle raske.
    • Oskar Lõvi, "Kolm naist. Alma", Tallinn: Varrak, 2005, lk 236

LuuleRedigeeri

/---/
Lähme, kallis, meiegi seekord nii
Lahku, vältides pisarauputust: parem
Kui oma tundeid turule näha ei vii.

/---/
Praegu mul tuleb minna, kuid meie kahe
Liitunud hinge ei hirmuta vahemaad:
Tema ei katke, vaid sillutab meie vahe,
Pingul otsekui õhuke kuldne plaat.

  • John Donne, "Hüvastijätt, mis keelab kurvastamast". Tõlkinud Paul-Eerik Rummo. Raamat: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 121


Ei muud, kui sissepoole kisenda
ja midagi, ei midagi saa muuta.
Tund-tunnilt, Kallis, mulle sisenda:
sul tuleb suuta, tuleb suuta, suuta!

Jah, suuta. Pööristormis lahkudes
ehk selle soovi tahtsid mulle anda?
Mis jääbki muud kui valuvahkudes
pead kõigest hoolimata püsti kanda.
...

  • Paul Rummo, "Sisendus", rmt: "Sõnarine", 3. kd. Koostas Karl Muru. Tln: Eesti Raamat, 1993, lk


Lahkumispidu on lahkumispidu —
alati natuke kurb, ükskõik kuhu mindaks —
kas või ema juurde koju.


Jää hywasti mu linn Kuis kumad yle wee
Me nagu walged linnud lähme yle mere
& hing on kerge syda hõiskab tere
Mu elu oli wõlg Nyyd tasutud sai see

  • Liisi Ojamaa, "ME NAGU WALGED LINNUD", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 76


Mõnigi vein jäi, sõber, meii joomata,
mõnigi laul meie hingedes loomata.
...
Mõnikord... jah, aga milleks küll loendada?
Lõõmavat tuld ei saa sütega soendada!

Tead ju, et kõike ma sinuga jagasin, —
ütle, et varsti tuled sa tagasi.

  • Heljo Mänd, "Lahkuvale sõbrale", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 22

VanasõnadRedigeeri

  • Ega tõbi nii ruttu lähe kui tuleb.
  • Haned lähevad, hallad käivad; luiged lähevad, lund (lumi) tuleb.
  • Põrm ei lahku maast.
  • Rahu teeb rasvaseks, lahkumine lahjaks.
  • Tuule tiivul tuleb häda, sitika sammul lahkub.
  • Viletsus lahkub vingudes.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929