Lahkumine

Lahkumine ehk äraminek on liikumine ühest paigast mujale.

Joanna Mary Boyce, "Lahkumine" (1857-1861)
Frederik Hendrik Kämmerer, "Südantlõhestav lahkumine" (1872)
Hans Andersen Brendekilde, "Lahkumine" (1890)
Edmund Leighton, "God Speed" (1900)

ProosaRedigeeri

  • "Tulge, d'Artagnan," ütles Porthos. "Jätke oma mõõk ja tulge koos minuga Pierrefonds'i, Bracieux'sse või Valloni. Veedame koos vanaduspäevad ja tuletame meelde oma seltsimehi."
"Ei," ütles d'Artagnan. "Tont võtaks, ees seisab sõjakäik, ja ma tahan sellest osa võtta. Loodan seal tublisti edasi jõuda."
"Kelleks te loodate siis saada?"
"Prantsusmaa marssaliks, pagana pihta!"
"Ohoo!" imestas Porthos, vaadates d'Artagnani, kelle gaskooni naljadega ta iialgi päris harjuda ei suutnud.
"Tulge koos minuga, Porthos." ütles d'Artagnan. "Ma teen teid hertsogiks."
"Ei," vastas Porthos. "Mouston ei taha enam sõda pidada. Ja pealegi on mulle kodus korraldatud pidulik vastuvõtt, mida nähes kõik mu naabrid kadedusest kärvavad."
"Selle peale pole mul enam midagi öelda," sõnas d'Artagnan, kes värske paruni edevust hästi tundis. "Nägemiseni siis, armas sõber." (lk 902)


  • Kui ollakse eluõhtul, tähendab surm lahkumist; kui elu on alles ees, tähendab lahkumine surma.


  • "Noh, nüüd igatahes peame koju minema," teatas Kängu. "Head aega siis, Puhh!" Kolm pikka hüpet, ja kadunud ta oligi.
Puhh vaatas talle takka järele.


  • Oleks pidanud minema vanamehe juurde hüvasti jätma, kes teab, kas teist üldse enam näeb, arstid ju tõtt ei räägi, arutas Vilma, aga jõudu ei olnud, käed-jalad olid kui halvatud, pähe ei tulnud ühtki sõna, mida oleks võinud ütelda, oma elus ei olnud ta midagi niisugust lausunud, liiatigi siis nüüd, kui võõrad inimesed toas. Nii ta jäigi istuma ja vaatas pealt, kuidas mees pandi kanderaamile. Alles siis, kui Gusts, silmad kinni, pikali, temast mööda viidi, sirutas Vilma kiiruga käe, et silitada, kuid oli juba liiga hilja, pihk libises vaid üle mehe kondiste põlvede. (lk 21)
    • Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23


  • "Kuidas sa saad nii kergekäeliselt lahkuda oma naisest, sa ju armastad teda?" küsis nüüd Alma. – "Hästi küsitud, Alma." Vaata, ma olen pidanud rasket võitlust oma eluõnne pärast. Olen lõpuks leidnud, et on olemas näiline, petlik õnn, või õigemini rahuldustunne. Nüüd olen maitsnud tõelist õnne. See õnn on siin: omal maal, oma taeva all, oma rahva juures ja oma vere ligidal. See viimane oled sina. Ma pole oma naist vist veel tõeliselt armastanudki, sellepärast ei ole lahkumine temast mulle raske.
    • Oskar Lõvi, "Kolm naist. Alma", Tallinn: Varrak, 2005, lk 236



  • Tundsin, kuidas minus tõusis viha selle mehe vastu, kes väitis end olevat minu isa, ja et ta tahtis minu ema maha jätta ja nõudis minult, et ka mina oma ema maha jätaksin.
Minusse asus tühjus. Mulle aitas, ma ei tahtnud enam mitte midagi. Ei õppida ega töötada talumeeste juures, kes käisid iga päev mu ema keppimas.
Mul oli ainult üks soov: ära minna, kõndida, surra, kõik oli mulle ükskõik. Tahtsin minna kaugele, mitte enam tagasi tulla, kaduda, sulada üheks metsaga, pilvedega, mitte midagi mäletada, unustada, unustada.
Võtsin sahtlist kõige suurema lihanoa. Läksin magamistuppa. Nad magasid. Mees magas ema peal. Kuu valgustas neid. Oli täiskuu. Hiigelsuur kuu.
Surusin noa mehele selga ja vajutasin kõigest jõust, et see tungiks hästi sügavale ja läbistaks ka ema keha.
Pärast seda ma läksin minema.
Kõndisin maisi- ja viljapõldude vahel, kõndisin metsas. Läksin sinnapoole, kuhu päike loojus, ma teadsin, et lääne pool on teisi maid, maid, mis on teistsugused. (lk 20)

LuuleRedigeeri

/---/
Lähme, kallis, meiegi seekord nii
Lahku, vältides pisarauputust: parem
Kui oma tundeid turule näha ei vii.
/---/
Praegu mul tuleb minna, kuid meie kahe
Liitunud hinge ei hirmuta vahemaad:
Tema ei katke, vaid sillutab meie vahe,
Pingul otsekui õhuke kuldne plaat.

  • John Donne, "Hüvastijätt, mis keelab kurvastamast". Tõlkinud Paul-Eerik Rummo. Raamat: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 121


Ei muud, kui sissepoole kisenda
ja midagi, ei midagi saa muuta.
Tund-tunnilt, Kallis, mulle sisenda:
sul tuleb suuta, tuleb suuta, suuta!

Jah, suuta. Pööristormis lahkudes
ehk selle soovi tahtsid mulle anda?
Mis jääbki muud kui valuvahkudes
pead kõigest hoolimata püsti kanda.
...

  • Paul Rummo, "Sisendus", rmt: "Sõnarine", 3. kd. Koostas Karl Muru. Tln: Eesti Raamat, 1993, lk


Lahkumispidu on lahkumispidu —
alati natuke kurb, ükskõik kuhu mindaks —
kas või ema juurde koju.


Jää hywasti mu linn Kuis kumad yle wee
Me nagu walged linnud lähme yle mere
& hing on kerge syda hõiskab tere
Mu elu oli wõlg Nyyd tasutud sai see

  • Liisi Ojamaa, "ME NAGU WALGED LINNUD", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 76


Mõnigi vein jäi, sõber, meii joomata,
mõnigi laul meie hingedes loomata.
...
Mõnikord... jah, aga milleks küll loendada?
Lõõmavat tuld ei saa sütega soendada!

Tead ju, et kõike ma sinuga jagasin, —
ütle, et varsti tuled sa tagasi.

  • Heljo Mänd, "Lahkuvale sõbrale", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 22

VanasõnadRedigeeri

  • Ega tõbi nii ruttu lähe kui tuleb.
  • Haned lähevad, hallad käivad; luiged lähevad, lund (lumi) tuleb.
  • Põrm ei lahku maast.
  • Rahu teeb rasvaseks, lahkumine lahjaks.
  • Tuule tiivul tuleb häda, sitika sammul lahkub.
  • Viletsus lahkub vingudes.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929