Bernardine Evaristo

Bernardine Anne Mobolaji Evaristo (sündinud 28. mail 1959 Londonis) on inglise ja nigeeria päritolu inglise kirjanik. Tema romaan Girl, Woman, Other pälvis aastal 2019 Bookeri auhinna.

Tüdruk, naine, keegi teine

Bernardine Evaristo, "Tüdruk, naine, keegi teine", tlk Heili Sepp, Rahva Raamat, 2022

nad uskusid protesti, mis oli avalik ja häiriv ning ajas otsejoones närvi neid, kelle vastu see oli suunatud

talle meenub, kuidas nad valasid lavastajale, kelle etenduses jooksid poolalasti mustanahalised naised laval ringi nagu idioodid, pindi õlut pähe

ja putkasid siis Hammersmithi kujadesse

ise huilates (lk 10)

Yazz teab vägagi hästi, et Ammal ei saa kunagi olema mingit pistmist normaalsusega, ja kuna ta on viiekümnendais, pole ta veel vana, kuigi katsu vaid seda üheksateistkümneaastasele öelda; igatahes pole vananemises midagi häbenemisväärset eriti kui sellesse on kaasatud terve inimkond (lk 12)
ta pole veel valmis sigarettidest loobuma, nõjatub jõeäärsele müüritisele, süütab ühe ja vihkab end selle eest

reklaamid teatasid tervele ta põlvkonnale, et nii saavad nad paista täiskasvanud, glamuursed, võimsad, targad, ihaldusväärsed ja ennekõike — lahedad

keegi ei teatanud neile, et nii saavad nad tegelikult surma (lk 13)

vaata mind? ütles Dominique, ja Amma vaatas, temas ei olnud midagi alandlikku, emalikku ega kriminaalset

ta oli ülišeff, absoluutselt võrratu, pikem kui enamik naisi, saledam kui enamik naisi, nugateravate põsesarnade ning suitsuste silmadega, mille tihedad mustad ripsmed heitsid ta näole sõna otseses mõttes varje

ta kandis nahka, hoidis soengu lühikesena, ühele küljele lükatud must tukk välja arvatud, ning tiirutas linnas vanal ja mõlkis korviga jalgrattal, mille ta oli tänavale ketti jätnud

kas nad siis ei näe, et ma olen elav jumalanna? hüüdis Dominique dramaatilise žesti saatel tukka raputades ja võttis kirgliku poosi, kui inimesed päid pöörasid (lk 14-15)

täiuslik orjatüdruku-materjal, ütles talle üks lavastaja, kui Amma uksest sisse astus, et kandideerida rollile orjanduse kaotamise teemalises näidendis

mille peale ta astus kohe uuesti uksest välja

Dominique’ile jällegi ütles üks casting’u korraldaja, et ta raiskab oma aega, kui saabus rollikonkursile viktoriaanlikus draamas, kui selle toimumisajal polnud Ühendkuningriigis mustanahalisi

oli küll, vastas Dominique, nimetas meest võhikuks ja lahkus samuti ruumist

tema lõi ukse pauguga kinni (lk 15)

minu kolmest vanemast vennast said juristid ja arst, nende kuulekas kohandumine isa ootustega tähendas seda, et mind nende eeskuju järgima ei sunnitud

isa ainus mure minuga on abielu ja lapsed

tema arust on mu näitlejakarjäär lihtsalt hobi, kuni ma mõlemad saavutan

isa on sotsialist, kes soovib revolutsiooni, mis paneks õitsema kõigi inimeste elu õieti, inimeeste (lk 19)

mu ema tegi kaheksa tundi päevas palgatööd, kasvatas üles neli last, hoolitses majapidamise eest, vaatas, et patriarhil oleks igal õhtul toit laual ja tema särgid igal hommikul triigitud

isa aga päästis parasjagu kusagil maailma

tema ainus kodune töö oli tuua pühapäevaseks lõunaks lihuniku juurest liha - äärelinna kütt-korilase värk (lk 19-20)

ta ei tea, et ma olen lesbi, nalja teed või? ema keelas mul talle seda öelda, juba emalegi oli raske seda rääkida, ema sõnul tekkis tal kahtlus, kui kõik olid pöördes pliiatsseelikutest ja keemilistest lokkidest, aga mina hakkasin kandma meeste teksaseid

ema on veendunud, et see läheb mööda, tuletan talle seda meelde, kui nelikümmend saan

isa ei taha "lilladega" mingit tegemist teha ning naerab kõigi homofoobsete naljade peale, mida koomikud laupäevaõhtuti teleris teevad, kui nad just parasjagu oma ämma või mustanahalisi ei mõnita (lk 21)

seks oli lihtne, kahjutu, inimlik nauding ja kuni hiliste kolmekümnendateni jagus seda talle palju

kui palju neid oli? sadakond, viiskümmend sinna otsa? rohkem nüüd küll mitte?

paar sõpra soovitasid talle teraapiat, see aitavat maha rahuneda, ta teatas vastuseks, et on praktiliselt neitsi võrreldes meessoost rokitähtedega, kes hooplevad tuhandete vallutustega ja keda seetõttu imetletakse

kas neile ütles keegi, et mingu lasku end psühhoanalüüsida?

paha lugu on see, et viimasel ajal on paar tema varasemat vallutust hakanud teda ahistama ühismeedias, kus minevik lausa ootab, et saaks sulle vastu vahtimist anda (lk 29-30)

noored, kes ei karda ju midagi nagu Yazz, kes sõidab rattaga ilma kiivrita

kes tormab välja, kui ema ütleb talle, et kiivri kandmisest võib oleneda, kas sa

a / saad peavalu või

b / õpid uuesti rääkima (lk 32)

Amma tahtis, et ta tütar oleks vaba, feministlik ja jõuline

hiljem vedas ta tütre laste enesearengukursustele, et varustada teda enesekindluse ja sõnaosavusega, mis aitaks tal edukalt toime tulla igas keskkonnas

milline suur viga

emps, ütles neljateistaastane Yazz, lunides luba minna oma sõpradega Readingi muusikafestivalile, see mõjutaks ebasoodsalt minu kui mürsiku arengut, kui sa ahendaksid mu tegutsemisvabadust mu kujunemise sedavõrd kriitilises etapis, kui ma olen poolel teel, et saada iseseisvalt mõtlevaks ja igakülgse eneseväljendusvõimega täiskasvanuks, nagu sa minust ootad, sest mõtle, kas sa tõepoolest tahad, et ma tõstaksin sinu aegunud reeglite vastu mässu nii, et pagen kodu turvalisest rüpest tänavale ja pean hakkama ellujäämise nimel tegelema prostitutsiooniga, millele järgnevad uimastisõltuvus, kuritegevus, anoreksia ja vägivaldsed lähisuhted minust kaks korda vanemate värdjatega, kes mind ära kasutavad, kuni annan viimaks enneaegu otsad mingis narkourkas (lk 47)

nüüd, kus tütar on ülikoolis ja ära, igatseb Amma teda

mitte seda kiuslikku madu, mis ta keele otsas siugleb, et emale haiget teha, sest Yazzi maailmas on vaid noortel inimestel tunded aga ta igatseb seda Yazzi, kes trambib majas ringi kes tormab sisse, nagu oleks orkaan ta just tuppa paisanud —

kus on mu kott/telefon/bussikaart/raamatud/pilet/pea? (lk 48)

Yazz

istub empsi valitud istmel parteri keskosas, see on üks parimaid kohti kogu teatrimajas, kuigi parema meelega peidaks ta end kusagil tagapool, juhuks kui lavastus osutub järjekordseks piinlikkuse allikaks

ta on köitnud oma hämmastavalt metsiku, energilise, võimsa ja koheva afro kuklasse, sest inimesed, kes üritustel tema taga istuvad, kurdavad, et nad ei näe lavale

kui tema afrodega kaasmaalased süüdistavad inimesi sel põhjusel rassismis ja mikroagressioonides, siis küsib Yazz neilt, kuidas nemad suhtuksid sellesse, kui mingi mõõdutundetu hekiskulptuur blokeeriks kontserdil nende lavavaadet? (lk 50)

kui nad ülikooli selja taha jätavad, siis koos hiiglasliku võlaga, ning meeletu konkurents töökohtadele ja enneolematud üürihinnad tähendavad seda, et tema põlvkond peab kolima igaveseks tagasi vanematekoju, mis viib selleni, et veelgi suurem osa neist on tuleviku pärast meeleheitel, iseäranis veel nüüd, kui planeet on teel perse ja Ühendkuningriik eraldumas Euroopast, mis on omakorda sööstnud reaktsionismirajale ja muudab fašismi uuesti moodsaks, ja on püstiogar, et see jäle püsipäevitusega miljardär on Ameerika presidendiks hakates kehtestanud intellektuaalse ja moraalse madaltaseme uue rekordi, ja kõik see tähendab põhimõtteliselt, et vanem põlvkond on KÕIK ÄRA RIKKUNUD ja tema põlvkonda ootab surrrrrrrrrm (lk 51)
samuti on küllap õiglane öelda, et Yazz oli kolmeteistkümneselt tõenäoliselt liiga noor, kui avas pahaaimamatult isa voodialuse sahtli ja leidis sealt gaasimaskilaadse nahast asjanduse, millel oli nahast riist seal, kus tüdruku eelduste kohaselt pidanuks olema nina, ja ühes sellega temaatilised piitsad, geelid, käerauad ja muud seletamatud esemed

paraku, mis kord juba nähtud, seda ei saa enam nägematuks teha, ja nii sai ta juba noores eas õppetunni, et inimest ei saa kunagi tundma enne, kui oled vaadanud läbi tema sahtlid või arvuti sirvimisajaloo (lk 55)

kui nad seal lebasid, küsis Yazz Courtneylt, miks ta polnud sagedamini pealinnas käinud, sa ei tea, millest sa oled ilma jäänud, beib

sellepärast, et mu vanematele ei meeldi London, vastas Courtney, nende meelest on see põrguauk, mis on täis värvilisi, enesetapjatest pommipanijaid, vasakpoolseid, komejantsikuid, homosid ja Poola immigrante, kes napsavad selle maa töökatelt meestelt ja naistelt eest võimaluse korralikku elatist teenida; isa saab kõik oma poliitilised ideed ajalehtedest, tsiteerib neid sõna-sõnalt, kuigi naljakal kombel on ta sõber küla mehaaniku Rajiga, nad käivad koos pubis joomas

kui me teda silmakirjatsejaks kutsume, ütleb ta, see on Raj, Courtney, tema on teistsugune (lk 76-77)