Suzanne Valadon, "Akrobaat" (1916)

Proosa

muuda


  • Ma tean, et on palju toredaid tegevusalasid, näiteks ajalehtedele artiklite kirjutamine, parlamendis hääletamine, administratiivnõukogus istumine või kroonupaberite kinnitamine; aga kui kaunid ja auväärsed need kõik ka oleksidki, ei pääse inimene seejuures niivõrd mõjule ega ole tal nii monumentaalset, plastilist ja lausa skulptuurset poosi kui mehel labidaga. Issakene, kui te seisate oma peenral, üks jalg toetatud labidale, ise higi pühkides ja öeldes "Oeh!", siis näete te välja otse allegoorilise kujuna; tarvitseb teid vaid ettevaatlikult välja kaevata, maast koos juurtega üles tirida ja paigutada postamendile, millele on kirjutatud "Töö võidukäik" või "Maa isand" või midagi muud säärast.
    • Karel Čapek, "Aedniku aasta". Tõlkinud Lembit Remmelgas. 2008, lk 83


  • "Niisiis," ütles Troy valjult, "ma sean poosi õigeks."
Kõik pöörasid pilgud temale. Troy astus troonile, mis oli, nagu ikka, ratastel poodium, ja hakkas korraldama kohta modellile. Ta pani kirsipunase padja maha ja võttis siis seinaäärsest kapist pika sinise siidkangatüki. Kanga ühe otsa laotas ta üle padja ja kinnitas nööpnõeltega, teise otsa voltis käte vahel hoolikalt pikuti voltideks ja vedas kaares teisele poolele ning torkas siis voldid nööpnõeltega poodiumi põranda külge kinni.
"Vaata, Sonia," ütles Troy. "Umbes nii." Hoidudes kangast eemale, Troy põlvitas ja heitis siis külili põrandale, kõverdunud keha tahapoole nõjatatud, parem puus kõrgemal, vasak kandmas keharaskust, ülemine kehapool painutatud, nii et mõlemad õlad puudutasid põrandalaudu. Märgates väänet, tegi Sonia hukkamõistva näo.
  • Ngaio Marsh, "Roimakunstnikud". Tõlkinud Mark Sinisoo. Kunst, 1993, lk 21



  • "Ei, nad pole armunud," vastas Pauline, lootes, et vastuse toon vabastab ta sellest mehest igaveseks. "Mees on surnud. Naine on surmaingel, surmadeemon. Näete, naise käsi on murdunud — sellega ulatas ta pärgamendirulli, millel oli kirjas mehe saatus. See on hauamonument. Seal pole elu, seal on surm. Nad mõlemad on surnud."
Anthony vahtis kujusid ainiti.
"Kuid nad tunduvad elavatena... nende näod tunduvad elavatena."
"Kas te näete, millistes poosides on nende kehad? Deemoni kehaasend on täiesti ebaloomulik, vöökohast allpool on ta keha vormitu ning mehe oma on peaaegu niisama moonutatud. Etruski kunstile on see tüüpiline."
"Aga miks?"
"Ma ei tea," vastas Pauline mehe nukrat vaadet vältides. "Kunstnikud polnud lihtsalt sellest kehaosast huvitatud, ilmselt pakkus neile huvi pea, nägu, torso..." (lk 53)

Luule

muuda

Aga kui ütled, et tegelikult on hingi
   Siiski kaks, siis vaata: sirklil on kaks
Haru - teine joonistab oma ringii,
   Teine peab ennast paigalpüsivaks.

Siiski ka tema seal keskel - see sinu jagu -
   Liigutab, kallutab ennast (kui raske poos!)
Teise poole, ja pöörab ka oma nägu
   Selle järgi, ja tõuseb vaid temaga koos.

  • John Donne, "Hüvastijätt, mis keelab kurvastamast". Tõlkinud Paul-Eerik Rummo. Rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 121


Kolmekümnenda lävele jõudes
loobusin poosi koturnidest.
Lahkuda olen ju maldand
paljustki, mida jumaldand,
tuha külides tuulde
marmor-urnidest.

  • August Alle, "Kolmekümnenda lävel", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 24