Surmaingel

Proosa

"Ei, nad pole armunud," vastas Pauline, lootes, et vastuse toon vabastab ta sellest mehest igaveseks. "Mees on surnud. Naine on surmaingel, surmadeemon. Näete, naise käsi on murdunud — sellega ulatas ta pärgamendirulli, millel oli kirjas mehe saatus. See on hauamonument. Seal pole elu, seal on surm. Nad mõlemad on surnud."

Anthony vahtis kujusid ainiti.

"Kuid nad tunduvad elavatena... nende näod tunduvad elavatena."

"Kas te näete, millistes poosides on nende kehad? Deemoni kehaasend on täiesti ebaloomulik, vöökohast allpool on ta keha vormitu ning mehe oma on peaaegu niisama moonutatud. Etruski kunstile on see tüüpiline."

"Aga miks?"

"Ma ei tea," vastas Pauline mehe nukrat vaadet vältides. "Kunstnikud polnud lihtsalt sellest kehaosast huvitatud, ilmselt pakkus neile huvi pea, nägu, torso..." (lk 53)

Joyce Carol Oates, "Kehad", tlk Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 50-71

Luule

Surmaingel kade minu peale.
Et mul õrn ja hea neiuke;
Kavalalt ta vaatab, kus ma viibin, —
Tahab minu mõrsjat endale.

Töna öösel, kui mu neiu magas.
Lendas kuri ingel toasse,
Puudutas ta roosilisi huuli.
Ja siis läks kui varas eemale.

Karl Eduard Sööt, "Surmaingel kade minu peale" kogus "Valitud luuletused" (1946), lk 19

Koitis. Puhte süütu puhtus
kuldas pilvi. Käärides
süngel ilmel kortsund käist,
palsamiga määrides
selga jäikunut ja jäist,
väsimus ja võikus hingel,
seades rasket kirvest vööle,
valmistus taas päevatööle
tüdinenud Surmaingel.
Ning ta ohkas: "Lihtsalt vastik!
Läilus lookleb mus kui madu!
Närib nagu neetud nastik!
Mis ma olen? Kõng ja kadu!
Neab mind terve inimsugu!
Eeh - kes peab must maa peal lugu?!
Kes mind kutsub, musta kubjast?!
Raukadestki ainult mõned,
kel ju oim on umbes lubjast...

Jaan Kross, "Ingel ja Annus" [1952-1953], rmt: J. Kross, "Luule" (2005), lk 74-75

Ent öö lööb kumisema otsekohe:
täis täitmata jäänd soove kurba kiivust
kes oigab sääl? Ons ebahinge ohe?
Või sünge kohin surmaingli tiivust?

Marie Under, "Äge suvi", rmt: "Uneretk", 1968, lk 27

Kõik kraanid läkastavad.
Klaasriiuleil seisavad reas
karahvinid destilleeritud veega.

Aga sina pead minema
ja otsima kaevu.

Läbi kõrvenõgeste, läbi angervaksade
viivad vanad vaevased jäljed:
kõlksuvad kaelkoogud, helgivad
ema heledad ämbrid. Kuid kaevu
ei ole enam. Suurelt, liikumatult
lõhnab seal valge sirel: surmaingel
vaatab sulle otsa.

Kersti Merilaas, "Kaev" kogus "Antud ja võetud" (1981), lk 31