Karl Eduard Sööt

eesti luuletaja

Karl Eduard Sööt (26. detsember 1862 Lohkva küla – 1. september 1950 Tartu) oli eesti luuletaja.

Aleksander Uurits, "K. E. Söödi portree", 1915.


LuuleRedigeeri

Heinakaare lõpetanud, pere asus sööma
võssakasvand metsaäärel, talu niidu rajal.
Eemal helkis luht ning raba koovitaja kajal.

  • Karl Eduard Sööt, "Soend" kogus "Kuusirbi õsu" (1937), lk 17


"Kullakene, istu minu ligi –
Täna luuletada tahan ma,
Anna oma käsi minu kätte,
Siis on laule minul lõpmata!"
 
Kuldne andis käe ja palus: "Kallis,
Laula sellest, mis mu põues keeb!"
Ei ma küsinud, mis on ta põues,
Mis ta mulle laulusisuks teeb.
 
Tema käsi õrnalt värisedes
Ütles mulle seda isegi.
Võtsin sule kätte, kirjutasin –
Kirjutasin tema tundmusi.
 
Ja mu laulukene – minu prohvet
Mis ta ilmutas mu silma ees? ...
Hõõgav tuli – armutuli, valu,
Imeline igatsus ta sees. – –
 
Nõnda luuletan – ta käsi kaunis
Alaliseks tundejuhiks mull’ –
Laulan unustades aja, ruumi,
Laulan päikseveerul, koidikul.

  • K. E. Sööt, "Kuidas ma luuletan", rmt: "Valitud luuletused". Tallinn: RK "Ilukirjandus ja Kunst", 1946, lk 9–10. (Esmaväljaanne: K. E. Sööt, "Aasa õied". Tartu: A. Grenzsteini trükikoda, 1890, lk 14.)

VälislingidRedigeeri