Karl Eduard Sööt

eesti luuletaja

Karl Eduard Sööt (26. detsember 1862 Lohkva küla – 1. september 1950 Tartu) oli eesti luuletaja.

Aleksander Uurits, "K. E. Söödi portree", 1915.


Luule

muuda

Heinakaare lõpetanud, pere asus sööma
võssakasvand metsaäärel, talu niidu rajal.
Eemal helkis luht ning raba koovitaja kajal.

  • Karl Eduard Sööt, "Soend" kogus "Kuusirbi õsu" (1937), lk 17


"Kullakene, istu minu ligi –
Täna luuletada tahan ma,
Anna oma käsi minu kätte,
Siis on laule minul lõpmata!"
 
Kuldne andis käe ja palus: "Kallis,
Laula sellest, mis mu põues keeb!"
Ei ma küsinud, mis on ta põues,
Mis ta mulle laulusisuks teeb.
 
Tema käsi õrnalt värisedes
Ütles mulle seda isegi.
Võtsin sule kätte, kirjutasin –
Kirjutasin tema tundmusi.
 
Ja mu laulukene – minu prohvet
Mis ta ilmutas mu silma ees? ...
Hõõgav tuli – armutuli, valu,
Imeline igatsus ta sees. – –
 
Nõnda luuletan – ta käsi kaunis
Alaliseks tundejuhiks mull’ –
Laulan unustades aja, ruumi,
Laulan päikseveerul, koidikul.

  • K. E. Sööt, "Kuidas ma luuletan", rmt: "Valitud luuletused". Tallinn: RK "Ilukirjandus ja Kunst", 1946, lk 9–10. (Esmaväljaanne: K. E. Sööt, "Aasa õied" I. Tartu: A. Grenzsteini trükikoda, 1890, lk 14.)


Isamaa kutsub mind, Isamaa hüüab,
Isamaa tarvitab väge ja nõu,
Isamaa vaenlasi väärata püüab:
Laske, tall' pühendan noorusejõu!

Kes võib mind keelata, kütkesse köita,
Tagasi hoida, kui annan ma tuld!
Tormiga tahan ma vaenlase võita.
Nõuda, et prii olgu isamaa muld!

  • K. E. Sööt, "Sõjaajal", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 8 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Ei enam või mõõka ma pidada pihus,
Ei vaenlasi väärata võitluse väes;
Ei endine tugevus ela mu ihus,
Ei nooruse väledust ole mu käes.
...
Sa tõrju ja murra, kui isamaa rajal
Meid vaenlane varitseb merel ja maal,
Ja ärata, vaimusta helkival kajal
Ka venda, kes uinub veel võitluse aal!

Ja langed sa võideldes vahedal raual,
Siis õrnasti katab sind isamaa hõlm,
Siis raugen ma hõisates ausama haual
Ja tänades niiskub nii mõnegi silm.

  • K. E. Sööt, "Isa sõnad", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 8-9 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Minu mõrsja, kes mu rinnal viibib,
On mu kannel kullakeeline:
Talle pühendan ma oma rõõmu,
Oma lõppematu kaebuse.

  • K. E. Sööt, "Minu mõrsja", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 10-11 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Tänavu on väga halvad ajad:
Vähe raha, aga palju tööd, —
Enne päeva üles, peale päeva voodi,
Sagedasti üleval ka ööd.
...
Oh mu mõrsjake — mu lahke luule —
Oled oodanud, siis oota veel:
Jõuab lõpule kord töö, siis tule!
Küll siis hüüdma peab kandle keel!

  • K. E. Sööt, "Oota veel", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 11 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Neiukene särasilma,
Neiu lahke, naerukas,
Pistis mulle õie rinda,
Nõelaga ta kinnitas.

Nõel ei olnud poolest tollist
Näha pikem sugugi,
Kuid ma tunnen, ots on puutund
Südamesse ometi.

  • K. E. Sööt, "Nõel", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 12 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Elle tull naabri Juku
Meile oma õega.
Tema õde imehästi
Mõistab malet mängida.

Jukul-polsil kena õde,
Neiuke kui lilleke.
Mängis hooga, võitis minu,
"Tuld" mull' andis südiste.

Et on naabri Juku õde
"Tuld" mull' andnud südlste,
Seda alles täna tunnen:
Süda läinud lõkkele.

  • K. E. Sööt, "Malemäng", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 13 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Olgugi mu kuub küll lihtne,
Olgu jämest riidest ta —
Oma neiule ma armsam
Kõigist muudest ilmassa.

Ei ta kuue peale vaata,
Kuue headust soovi ta:
Aga kuue all mu süda,
See peab hea mul olema.

  • K. E. Sööt, "Kuub ja süda", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 15 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Kullakarva koidukuma
Kahekesi vaatsime,
Mis kui leekiv tulemeri
Idas kerkis ülesse.

  • K. E. Sööt, "Koit", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 15-16 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Vehi, vehi, välgukene.
Pilvi valgusta!
El sind kaua enam näinud
Nõnda särama.
...
Vahi, vahi, neiukene
Sõstrasilmine!
Külva tuld ja heida leeki,
Vahi, neiuke!

Oh kui kuldses paistes särab
Tuli üle maa!
Vehi, vehi, välgukene.
Pilvi valgusta!

  • K. E. Sööt, "Välk", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 16-17 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Olin palavikutõves
Juba mitu nädalat,
Jõin küll rohtu kümmet seltsi,
Kuid sest polnud aitajat.

Viimaks võtsin härdal häälel
Liivahannust paluda,
Saatsin surmatrooni ette
Kaebesõnad sõudema:

"Liivahannus, kallikene.
Jäta mind veel elama!
Mul on mõrsja, kes mu kaasas
Viibib õnnelisena.

Ta on õrn mind armastama.
Ootab ainult õnne ees,
Peidad sa mind mullapõue,
Sureb tema silmavees."

  • K. E. Sööt, "Päästja", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 18 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Surmaingel kade minu peale,
Et mul õrn ja hea neiuke;
Kavalalt ta vaatab, kus ma viibin, —
Tahab minu mõrsjat endale.

Täna öösel, kui mu neiu magas,
Lendas kuri ingel toasse,
Puudutas ta roosilisi huuli,
Ja siis läks kui varas eemale.

  • K. E. Sööt, "Surmaingel kade minu peale", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 19 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Minu neiu kavalasti, targu
Mõistab kingitusi valida.
Tema tahtis mulle nõela kinki,
Nõela terava kui ohaka.

Kallim, ära kingi terariistu,
Olgugi et kullast tehtud nad:
Südames mul isegi ju haavu,
Mis on küllalt juba valusad.

  • K. E. Sööt, "Sünnipäeva kingitus", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 19-20 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Lumi õues,
Lumi põues
Külma kattega.
Õues sajab vaikselt tasast lund,
Minu põues aga teisem sund:
Seal on maru, möll ja tuisk ja tuul,
Kadund päiksepaiste — lusti luul.

  • K. E. Sööt, "Lumi", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 21 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Naabripere poega matab
Terve vald kui ainus mees.
Mul kui piiriperemehel
Kohus käia nende ees.

Aga miks ma teisi matan,
Võõraid leinan silmavees, —
Minul enesel on matus,
Matus oma rinna sees.

Süda ammugi ju haige,
Võitleb surmavaluga,
Võib ehk täna, homme juba
Haua hõlma langeda.

  • K. E. Sööt, "Matus", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 22 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Mu põues on mürgine madu,
Kes otsata vaeva mull' teeb,
Ja süda kui valude ladu,
Ta ohkab ja valudest keeb.
...
See madu, kel põues on ase,
On kadedus; tead sa nüüd?
Et elada mind ta ei lase,
On, kuldne, mu kuldne, su süüd.

  • K. E. Sööt, "Madu", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 23 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Lapsel paljad jalad,
Jookseb lume sees, —
Tema teab, et isa
Vaene saunamees;

Aimab, et ta kaua
Peab veel käima nii,
Kuni ise saapad
Teenib viimati.

  • K. E. Sööt, "Lapsel paljad jalad", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 27 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Kuldne kuu, sa kõrgel kumad,
Vaatad alla vaikseste,
Vaatad, kuidas õnnetumad
Kummardavad põrmusse.

Sulle selgis mõni häda,
Mõnda valu nägid sa;
Mõndki muret suutis süda
Ainult sulle kaevata.

  • K. E. Sööt, "Kuule", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 29 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Saja, saja, vihmakene,
Saja sahinal!
Vehi, vehi, välgukene,
Tulel leekival!

Praegu janunevad aasad,
Janub põllumaa:
Saja, saja, vihmakene —
Neid sa niisuta!

Minu isatalus saanud
Seemne põllupind —
Sinna, kallis pilvekene.
Oodatakse sind!

  • K. E. Sööt, "Vihmale", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 30-31 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Lae sõuab nagu valge luik
Veepinnal kiireste
Ja tüüripingil hele huik
"Las käia!" kuulukse.
...
Kui aga peidab taevavõlv
End pimepilvesse,
Siis oodata on raske põlv,
Siis häda sõudjale.

Nii mõni tormilisel teel
Ju langes ohvrina,
Nii mõndki puudu leiab veel
Ta leinav isamaa.

  • K. E. Sööt, "Laev", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 31 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Eideke haiglane
Rauges... heitis voodisse...
Pere oli põllu pääl;
Rõõmsalt kõlas lauluhääl:

"Lõpule, lõpule,
Viljakene, rutuste!
Päev lä'eb varsti uinuma,
Viljakene, lõpe ka!

Lõpule, lõpule,
Viljakene, rutuste!
Viimaks pead ikka sa
Vikati ees langema!"

  • K. E. Sööt, "Haige eit", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 32 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Tule paistel tundis süda soojust,
Tule paistel leidsin kallima,
Tule paistel — vaimustuse tulel —
Hüüan: Eesti rahvas, ela sa!

Tule paistel rändan läbi elu,
Soojendan end haua kalmul veel,
Sest mu kallim ise ka on tuli,
Hiilgav koidutäht mu eluteel.

Surelikud, vaatke tema silmi —
Elav tuli lille ladvassa!
Tulega ma olen sõbraks saanud,
Tule seltsis lõbus elada.

  • K. E. Sööt, "Tule paistel", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 40 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" II, 1890.)


Neiukene lõi mind kulliks,
Tabas kiireste.
Sinna-tänna laste seltsis
Vainul jooksime.

Aga ei mu süda muutund,
Rõõmsaks läinud ta.
Oh, ma tean, ei neiu paelust
Eal ta lahti saa!

  • K. E. Sööt, "Kurb süda", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 41 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


A'age taga, võtke kinni
Võõras neiuke,
Kes me õuest mõõda sõitis
Praegu kiireste.

Eks te näinud, kas tal oli
Vankris midagi?
Tunnen, ta on ära viinud
Minu südame.

A'age taga, võtke kinni
Varas-neiuke,
Et ma jälle kätte saaksin
Oma südame!

  • K. E. Sööt, "Varas", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 45-46 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Mina olen põllumehe poeg.
Tahan põllu vahel kõndida:
Põllu vahel laulab lõokene,
Laulab naabripere tütar ka.

Naabripere tütar võib ju käia,
Võib ju laulda isa põllu pääl;
Mina aga vaatan lille ilu,
Kuulan, kuidas kõlab lõo hääl.

  • K. E. Sööt, "Vabandus", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 47 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Neiu, ära kanna rinnas
Punast lilleõit —
Punane sa ise juba,
Punasel on võit.
...
Sellep palun, ära kanna
Punast lille sa:
Punast minu süda kardab,
Kardab tulena.

  • K. E. Sööt, "Süda kardab punast", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 48 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Lõokene, põllumehe sõber,
Põllumehed üles otsid sa,
Keerled rõõmsalt üle minu õue,
Teretad mind lahke lauluga.

Oh, kui armas on su hääle kaja:
Noorelgi on rõõm sind kuulata.
Aga palju enam need sind vajaks.
Kelle jõud ju kipub raugema.

  • K. E. Sööt, "Lõokesele", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 52-53 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Mis tema segas klaasisse sääl:
Olid need sootule kihvtised kiired,
Seitsme nõiatähe sinised viired,
Karjuva muusika lõikav hääl?

Mis tema segas ja mis tema jõi,
Mis tema juua ka teistele andis.
See nende meeled hõõguma pandis..·.
Just nagu altilma leekisid tõi.

Vägevais lainetes mässama lõi
Kirglike tunnete ääretu meri,
Ja siis südame punane veri
Nõiutud tulega sõpruse jõi.

  • K. E. Sööt, "Nõid", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 182 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Ja rukis õitseb. Ja kasvab nisu.
Ja veskikivi jahvatab, jahvatab.
Kuid palju on neid, kellel päruseks isu.
Ja kelle näojume päev-päevalt kahvatab.
...
Kuid õigust on vähe, ja valgus on pime.
Ja näojume pimedas kahvatab...
Küll sündima peaks üks üleilmne ime.
Kui veskikivi vaesele jahvatab.

  • K. E. Sööt, "Näojume pimedas kahvatab", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 182 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Ei õigust, tõde hävitada keegi jaksa,
Ehk olgugi, et inimene ise langeb!
Ka siis, kui püütaks teda turul üle maksa,
Ta aade püha, elab igavesti, kangeb!
...
Nii nagu ilma põhijõud, kui eluline vaim,
Kes igavene, keda mingi võim ei murra —
Nii õigus — aade suur ja ülev — ei või surra:
Ta elab kustumata, oli loomismõtte aim.

  • K. E. Sööt, "Õigus ei hävine!", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 183 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Ning pärna vana süda tunneb, kuidas riivab
Laul, kevad, noorus teda, kuidas helgib, hiivab
Seal armuõnnes rästapaari naer ja nutt.

Pärn õnnelik... ta üle heliseva vara
Lööb kaitseks oma haljalehelise sara,
Kui oleks võlund teda veetlev linnujutt...

  • K. E. Sööt, "Unistaja", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 190-191 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)


Kohutavat katku, kurja Musta Surma,
Pole tänapäeval rahvas enam näinud;
Vanasti on tema tihti võõrsil käinud.

Harva olnud leida inimest, kes oleks
Tema külmast kaisust põgeneda suutnud,
Keda poleks tema surma-astel puutnud.
...
Majad, terved külad olnud rahvast tühjad,
Ja kes inimjälje leidnud teel või väljal,
Suudelnud on seda nagu ihanäljal.

Vanasti, kui kord ta jälle ründas rahvast,
Hoolimata nõudis ohvrit maal kui linnas,
Inimeste väärtust mõõtes ühtlushinnas.

Ainult Pakri saar veel oli puutumata.
Nii et sealne rahvas nalja heitis aiva:
Katk ei saagi siia, katkul pole laeva!

Mannermaale oli meestel korraks asja
Ja nad killakorras võtsid reisi ette, —
Parandusel seisvad paadid lasksid vette.

Kui nad koju tulles kogunesid randa.
Paatidesse läksid, kaugelt üle aasa
Viipas võõras mees, kui tahtes tulla kaasa.
...
Inimesi randa tõttas noori, vanu,
Et saaks viimaks maa poolt uudisteate mingi,
Küsida, miks uidab võõras isand ringi.

Ei nad saanud aga vähemaidki teateid,
Sest et surnud tummalt istusid seal pingis,
Kooljapaat seal kooljapaadi kõrval ringis
...
Äkki uks läks lahti, välgu võikal paistel
Näkku viras talle nagu vereurma —
Sisse astumas ta nägi — Musta Surma!

"Oled kes sa tahes, — Jumal-Looja nimel
Tere tulemast!"... nii eidekene hüüdis,
Ennast julgena seal näidata veel püüdis.

Võõras võpatas, kui nime — Jumal — kuulis,
Lausus: "Küllalt sellest!... Jätan Pakri saare!
Teisal töö mind ootab. Algan uue kaare!"

N11 ta kadus uksest. Eidekene toibus...
Kui ta kambri sumbund õhust astus õue,
Säras õhtupäike pärast vaikind kõue.

Musta koletist vaid nägi ta veel rannal,
Kui see haaras aerud, paadi vette tõukas
Ja siis kiirelt kadus häm aruse lõukas.

  • K. E. Sööt, "Katk", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 203-206 (Varem: K. E. Sööt, "Kuusirbi õsu", 1937.)


Mu aeda kontrollima tõttas
Instruktor ülitark.
Ta tarkuse tõendiks puudus
Ent õige määrangu märk.

Ei aia-instruktor ta olnud, —
Ta oli joht tindilind:
Vee asemel tindimeres
Pidi mustama aiapind.

Seal tindipisaraid nutsid
Siis õhetav roosinupp,
Ja kaalikas, sibul ja kapsas.
Kuldkollane kullerkupp.

Kui lakkab kord tindijuga,
Siis kindel olen ma,
Et vahetab tindi vastu
Mu südame vere ta.

  • K. E. Sööt, "Tindilind", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 212-213 (Varem: K. E. Sööt, "Kuusirbi õsu", 1937.)


Laulmata laul on ilusaim laule,
Väärana veerend ei üle huule;
Laulmata laul on hurmavaim laule
Hajuvi suutnud ei eksida suule.

Laul helab endale tuksuvas veres,
Kuulmata kumisev tunnete meres —
Kui tema alles algavas alges,
Mõttesädeme ehavas valges.

  • K. E. Sööt, "Laulmata laul", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 213 (Varem: K. E. Sööt, "Kuusirbi õsu", 1937.)


Surm, ta tuleb: tagant tõukamata, eest vedamata,
Ilma tõttamata, puhkust pidamata;
Tuleb sõna toomata, ette kuulutamata,
Uksi avamata, tuba tuulutamata;
Tuleb, ahned küüned lööb südamesoontesse,
Viiru valulise punapalgegi joontesse.

Kui ta käsib, pean päästma siis niudeilt vöö,
Jätma rühmamise, püüdmise, töö;
Jätma lapsik-naljakad lootused,
Järjekordsed luhtaläinud ootused,
Jätma inimliku nõtruse igatsused,
Kannatused, hädaldused, vigatsused;
Jätma elurajalt pudenenud rõõmunatukesed,
Loitmalöönd leegid, vääratused, patukesed.

Kõik see kokku nii väiksesummaline;
Õnn ja õnnetus, elu — kui kummaline.
Ja siiski elu elamist väärt, kuigi kord tuleb surra...
Tuleb surm, tean, et elasin! Tule ja murra!

  • K. E. Sööt, "Surm", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 218

Välislingid

muuda