• "Mina," sosistab Toots Imelikule kõrva, kusjuures ta kahtlaselt ringi vaatab, "mina segasin kõik seemned segamini, niipalju kui neid oli, ja pildusin kõik peenardele. Kui nüüd kasvavad, las siis Julk-Jüri murrab pead, mis vili see niisugune on."


"Papikene, mõtle ikka veel järele," astus vanaema lähemale. "Talve tulles hakkab sul seal ju kole külm ja kuidas sa seal niiviisi üksi oled. Kes sulle süüa keedab ja ..." Vanaema murdis käsi.
Vanaisa lõi neelatades pilgu maha. "Sina mind ju enam ei taha."
"Tobu," sosistas vanaema ja kallistas meest. "Sa oled mulle kõige kallim! Ma ei saa lihtsalt nii, kui sa igal nädalal motikaga mu porgandipeenrasse kütad." Vanaisa noogutas, pea vanaema õlal, ja nuuskas ta varrukasse. "Ma enam ei tee," sosistas ta. (lk 61)