Nööpnõel


ProosaRedigeeri

  • Ma olen Pille-Piripilli kantseldanud juba poolteist aastat ja see on märksa hullem nuhtlus, kui ma algul arvata oskasin, sest mu väike õde kaob nimelt alailma ja igale poole. Nagu nööpnõel, mis põrandale kukkunud ja jäljetult haihtunud. Otsi või ära otsi, enam sa nööpnõela ümarat pead ei näe. Ehk vaid siis, kui nõela jalga astud ja karjatad. Kui õe lõpuks leian, karjatan alati. On tal siis uuel põllel määratu värvilaik ja käed-põsed punased kui punanahal, sest ta on harjutanud vesivärvidega joonistamist. Või on ta taburetile roninud, kraani lahti keeranud ja köögi üle ujutanud või... Midagi on kindlasti lahti, kui mu õde on kadunud. (lk 6)