Marju Lauristin

Eesti poliitik ja sotsioloog

Marju Lauristin (sündinud 7. aprillil 1940 Tallinnas) on eesti sotsiaalteadlane ja poliitik. Ta oli 1992–1994 Eesti sotsiaalminister ja on olnud Riigikogu liige. Lauristin on Tartu Ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni emeriitprofessor. 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel osutus ta 26 871 häälega valituks Euroopa Parlamenti.

Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing andis 28. veebruaril 2014 Marju Lauristinile autasu "Raamatukogude sõber 2013".

Artiklid ja intervjuudRedigeeri

  • Venemaal õnnestub liigagi kergesti võimendada eestlaste sisemist sõltuvust endast, panna meid alahindama Eesti kui iseseisva riigi staatust. Nagu inimsõltuvustegi puhul, võib ju ka poliitikas emotsionaalselt tugevam olla seotud negatiivsete, mitte positiivsete emotsioonide alusel.
  • Me ootame teistelt mõistmist, mõistmata ausalt iseennast ja ette kujutamata teiste reaktsioone, vaatepunkte ja väärtusi. Eesti riigi selge ja arusaadava ajaloonägemuse ja tulevikusõnumi puudumine nii oma rahvale kui maailmale on muutunud viimaste sündmuste käigus piinlikult läbinähtavaks. Kurvalt sümboolne on luuletajast rahvastikuministri juhtimisel sõnastatud rahvusvahelise teavituskampaania pealkiri "Unustatud rahvad". Selmet vaba rahvana vastu võtta avatud maailma uusi väljakutseid, tegeleme uute müütide loomisega, mis jagavad maailma must-valgete skeemide järgi "omaks" ja "võõraks" ning toidavad eesti rahva hinges sügavalt juurdunud allasurutud ohvri mentaliteeti.


  • Just prae­gu on vi­sioo­ni va­ja­lik­kus eri­ti suur. Maailm on jõud­nud se­ni ku­jut­le­tud sirg­joo­ne­li­selt aren­gu­ra­jalt krii­si ja mää­ra­ma­tus­se. Hom­set ei saa ku­jut­le­da eil­se ra­hu­li­ku jät­ku­na või üleeil­se kor­du­mi­se­na. Prio­ri­tee­ti­de ebamää­ra­sus või muu­tu­mis­jul­gu­se puu­du­mi­ne võib kii­re ot­sus­ta­mi­se ajal osu­tu­da hul­le­maks prob­lee­miks kui tead­mis­te lünk­lik­kus.
  • Et inim­lik­kus teh­no­kesk­kon­da ära ei kaoks, peaks väär­tus­ta­ma va­he­tuid ja ava­tud inim­suh­teid, kul­ti­vee­ri­ma mees­kond­lik­kust, toe­ta­ma sõbra­lik­kust ja em­paa­tiat. Kas suu­re­ne­nud oo­tu­sed isik­su­se aren­gu­le on meie prae­gu­ses koo­lis ha­ri­du­se saa­nud noor­te­le ja nen­de õpe­ta­ja­te­le jõuko­ha­sed? Kas nad üld­se on rea­li­see­ri­ta­vad üldis­te nõue­te­na? Või jää­me oo­ta­ma loo­vust, ha­ri­tust, kõlbe­li­sust, emot­sio­naal­set ja sot­siaal­set in­tel­li­gent­sust ai­nult eliit­koo­li­de kas­van­di­kelt?
  • Tead­musühis­kond on võrgus­tu­nud koos­lus. Üle­maailm­ne võrguühis­kond pa­kub ini­me­se­le igas sot­siaal­se ruu­mi sõlm­punk­tis uu­si väl­ja­vaa­teid, oo­ta­ma­tuid va­li­kud ja koostöövõima­lu­si. Ses­tap peaks ka Ees­ti ha­ri­dus­maas­tik are­ne­ma se­ni­sest küllalt­ki jäi­gast mit­me­kor­ru­se­li­sest ehi­ti­sest harg­ne­va­te ja koon­du­va­te ra­da­de võrgus­ti­kuks, mil­les igaühel on va­ba­dus ja võima­lus va­li­da just tal­le so­bi­vaid tead­mis­te ja os­kus­te must­reid. Et Ees­ti leiaks uut hin­ga­mist, peaks ha­ri­dus et­te val­mis­ta­ma ühis­kon­na­liik­meid, kes ei ole hää­les­tu­nud üks­nes ar­mu­tuks kon­ku­rent­siks, vaid on võime­li­sed te­gut­se­ma ter­vik­lik­ku­se­le ja täius­lik­ku­se­le püüdva õppi­misvõime­li­se süle­mi­na.


  • [---] Ehk teisisõnu valitseks Eesti ühiskonnas justnagu tasakaal ühelt poolt muutumisvalmiduse ja valikuvabaduse, teisalt aga alalhoidlikkuse ja vabaduste piiramise eelistajate vahel.
Lähemal vaatlusel sellist tasakaalu aga ei ole, sest lisaks väärtustele eristavad neid pooli ka sotsiaalsed lõhed: jõukus, iga, sugu ja rahvus.
Liberaalseid vaateid jagavad pigem haritumad, nooremad ja jõukamad, need, kes on oma võimalustega rahul, usaldavad Eesti riiki ja tahaksid Eesti edasiliikumist euroopalike väärtuste poole, konservatiivseid vaateid aga eeskätt need, kes tunnevad end praeguses ühiskonnas halvasti kas majanduslikel, rahvuslikel, tervislikel või ka poliitilistel põhjustel, kes ei usalda Eesti riiki ning näevad senist arengut kui põhimõtteliselt valet suunda ning eelistaksid tagasipööret "vanade heade aegade" juurde.
  • Demokraatia reeglite järgi rahumeelselt toimivas ühiskonnas tagab just vastakatele arvamustele avatud ajakirjandusväli igaühele võimaluse oma seisukohti välja öelda ning vabalt otsustada, milliseid poliitilisi valikuid ta toetab, kartmata seejuures ühegi vaate eelistamise tõttu saada rahvavaenlaseks, riigivastaseks või terroristiks tembeldatud.
Ideoloogilise sõja olukorras ei jäeta rahvale enam vaba valikut erinevate legitiimsete alternatiivide vahel, vaid talle sunnitakse peale ainult ühte, "ainuõiget" vaadet.
  • Propagandistlikus võtmes on hakatud jäigalt vastandama liberaalsust ja rahvuslikkust, vabadusearmastust ja isamaalikkust. Seda tendentsi on tugevasti süvendanud Eesti demokraatliku ajakirjanduse ajaloolise lipulaeva Postimehe kaldumine rahvuspopulismi (kasvõi algatus muuta põhiseaduse preambula tsitaat oma "brändisloganiks").
Peaaegu tabuks on muutunud maailmavaateline debatt rahvuslikel teemadel, kusjuures liberaalseid vaateid sildistatakse a priori kui ohtu rahvuslikule kestlikkusele, eesti keele tulevikule.
Tegelikult peaks tõsiselt läbi vaidlema, kas eesti kultuuri tulevikku ohustavad rohkem vabadus oma identiteeti valida ja aktiivne dialoog teiste kultuuridega või hoopiski vastupidi: konservatiivne jäikus à la üks isik, üks isamaa, üks identiteet ning sulgumine kultuurilisse teokarpi hirmus, et teiste kultuuridega suhtlemine meid kohe jätab ilma oma keelest ja rahvuslikust eripärast.
On kasulik meelde tuletada, et stalinliku terrori ajal oli tüüpiline süüdistus haritlaste vastu, et nad on korraga nii "kodanlikud natsionalistid" kui ka "läänelikud kosmopoliidid". Oleks mõistlik tänapäeva Eestis selliste siltidega vehkimisest hoiduda.
  • Ja ehkki kaugeltki mitte suurem osa Postimehe - nagu ka kõigi teiste Eesti meediakanalite - ajakirjanikest pole saanud akadeemilist ajakirjandusharidust, on nende professionaalse identiteedi nurgakiviks siiski läänelikud arusaamad ajakirjandusest kui vabaduse ja demokraatia valvekoerast.
Nendele arusaamadele toetub ka Eesti ajakirjanike eetikakoodeks, mis seab ajakirjanikutöös esiplaanile avaliku huvi ja demokraatlike vabaduste eest seismise. Selline ajakirjanduseetika ning sellele toetuv professionaalne solidaarsus ongi see müütiline "vasakliberaalne konsensus", millele Peeter Helme vastandus.


Punane ja sinineRedigeeri

Marju Lauristin, "Punane ja sinine: peatükke kirjutamata elulooraamatust. Valik artikleid ja intervjuusid 1970-2009". Tallinn: Eesti Ajalehed, 2010

  • Tõepoolest, nõukogude ühiskonna kõige tähtsam põhimõte oli ju saladus, info hoidmine kinniste uste taga ja pidev hirmutamine. Pärast Stalini aega, kui hirmutamine polnud enam seotud vangiminekuga, käis see pigem just nii, et inimene ei tohtinud teada, mis võib juhtuda. Lehtedes ei olnud peaaegu üldse informatsiooni selle kohta, mis ühiskonnas tegelikult toimub. Seetõttu tundus sotsioloogia avavat uksi ja aknaid ning tegelikult nii see ka teatud määral oli. Uskusime infovabadusse ja hakkasime tegelema sotsioloogiliste uuringutega. (k 88-89)
  • Nõukogude ajal levinud keele- ja koodimängud pole täna enam mõistetavad. Olen praeguste tudengitegi puhul kurvastusega kogenud, et nad võtavadki kõiki toonaseid pealkirju tõe pähe, nagu koosnenuks omaaegne ajakirjandus ainult loosungitest. Ja siis imestatakse, miks loeti ühes peres keskmiselt nelja ajalehte: kui kuskil midagi sisulist ei olnud, mida nad siis sealt lugesid?
Võime eristada koorikut ja sisu, lugeda välja punasesse propagandarüüsse varjatult sisse kodeeritud asjalikumat infot, see oli tollal kõrgelt arenenud oskus. (lk 100)
  • Kõigile, kes mõnitades küsivad, kas tõesti oli võimalik, et inimene, kes kuulus komparteisse, tahtis midagi siiralt eesti rahva jaoks teha, tuletan ma meelde Juhanit. Kuidas Juhan rääkis meile seda, millest ta hiljem ka kirjutas oma romaanis „Ma langesin esimesel sõjasuvel”. Mida Juhan ja tema eakaaslased läbi elasid, kui neilt, Eesti sõjaväe sõduritelt pärast 1940. aasta pööret oma munder ära võeti ja nõukogude munder asemele anti ning Venemaale sõtta viidi. Kuidas Juhan rääkis Velikije Luki lahingust, kus veri oli pahkluuni ja talle sai selgeks, et neid oli sinna toodud sihiga, et kõik eesti noored mehed maha tapetaks. Niisugustest eksistentsiaalsetest tundmistest oli sügavalt välja kasvanud Juhani hool: et eesti rahvas ei häviks. (lk 104-105)
  • Twitteri-ajastul muutub mõtlemisvõime millekski elitaarseks. Kogu saladus, miks eesti rahvas ja rahvuslik mõte, eneseuhkus ja identiteet püsis läbi nõukogude aja, seisneb paljuski selles, et inimesed oskasid lugeda ja mõtelda. See oli laialdaselt levinud oskus. Ma küll ei arva, et vabas ühiskonnas on selle oskuse kadumine väga süütu nähtus, et saabki nii läbi, et pole vaja keerulisest tekstist aru saada, küll on keegi, kes mõtleb, loeb, aru saab. Väikese rahva puhul on vahemaa tipu ja põhja vahel nii lühike, et iga inimene kolmnurga põhjas peab olema samal tasemel kui suure rahva tipus olijad. (lk 111)

KirjandusRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel