Marju Lauristin

Marju Lauristin (sündinud 7. aprillil 1940 Tallinnas) on eesti sotsiaalteadlane ja poliitik. Ta oli 1992–1994 Eesti sotsiaalminister ja on olnud Riigikogu liige. Lauristin on Tartu Ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni emeriitprofessor. 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel osutus ta 26 871 häälega valituks Euroopa Parlamenti.

Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing andis 28. veebruaril 2014 Marju Lauristinile autasu "Raamatukogude sõber 2013".

Artiklid ja intervjuud

• Ajakirjanikud ei ole ennast piisavalt harinud!
• Ajakirjanduses ei püsi inimene, kellel on iseenda suhtes kõrgemad nõudmised.
• [Sõnumileht] SL on omandanud niši, mida [Eesti Päevaleht] EPL ka kikivarvule tõustes, end juukseidpidi lakke riputades ei saavuta.
  • Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõud professor Marju Lauristin. Postimees Kultuur 3. juuli 1998

• Turumajanduse, kasumi muutumine vahendist ebajumalaks iseloomustab äärmuseni viidud konkurentsiühiskonna mentaliteeti. Uus sotsiaaldemokraatia ei eita avatud turumajandust, ei võitle enam ammu riigistamise poolt, vaid tunnistab rahulikult eraomandusliku majandamise suuremat efektiivsust. Kuid millest ta ei tagane, on riigi sotsiaalse rolli rõhutamine, riigi kohustus tagada ühiskonnas õiglus ning inimväärne elukvaliteet, kaitsta inimkooslusi, sotsiaalseid struktuure, kultuuri turumajandusliku erosiooni eest. Kas ka Eestis võime enne eelseisvaid valimisi rääkida poliitika pöördumisest anonüümsete turujõudude idealiseerimiselt inimlike väärtuste juurde? Või seostub Maarjamaal inimlikkuse mõõde poliitikas "vasakpoolse ohuga", nii nagu härra Maurusele kõlas sotsioloogia ähvardavalt, sest see meenutas talle sotsialismi?
  • Tartu Ülikooli sotsiaalpoliitika professor, Mõõdukate programmitoimkonna esimees Marju Lauristin: "Mõõdukate võidukäik Euroopas." Eesti Päevaleht, nr. 252, 29. september 1998 lk.2

• Venemaal õnnestub liigagi kergesti võimendada eestlaste sisemist sõltuvust endast, panna meid alahindama Eesti kui iseseisva riigi staatust. Nagu inimsõltuvustegi puhul, võib ju ka poliitikas emotsionaalselt tugevam olla seotud negatiivsete, mitte positiivsete emotsioonide alusel.
• Me ootame teistelt mõistmist, mõistmata ausalt iseennast ja ette kujutamata teiste reaktsioone, vaatepunkte ja väärtusi. Eesti riigi selge ja arusaadava ajaloonägemuse ja tulevikusõnumi puudumine nii oma rahvale kui maailmale on muutunud viimaste sündmuste käigus piinlikult läbinähtavaks. Kurvalt sümboolne on luuletajast rahvastikuministri juhtimisel sõnastatud rahvusvahelise teavituskampaania pealkiri "Unustatud rahvad". Selmet vaba rahvana vastu võtta avatud maailma uusi väljakutseid, tegeleme uute müütide loomisega, mis jagavad maailma must-valgete skeemide järgi "omaks" ja "võõraks" ning toidavad eesti rahva hinges sügavalt juurdunud allasurutud ohvri mentaliteeti.
  • Marju Lauristin, "Eesti identiteet ja Läti läbimurre", Eesti Päevaleht, 12. märts 2005

• Just prae­gu on vi­sioo­ni va­ja­lik­kus eri­ti suur. Maailm on jõud­nud se­ni ku­jut­le­tud sirg­joo­ne­li­selt aren­gu­ra­jalt krii­si ja mää­ra­ma­tus­se. Hom­set ei saa ku­jut­le­da eil­se ra­hu­li­ku jät­ku­na või üleeil­se kor­du­mi­se­na. Prio­ri­tee­ti­de ebamää­ra­sus või muu­tu­mis­jul­gu­se puu­du­mi­ne võib kii­re ot­sus­ta­mi­se ajal osu­tu­da hul­le­maks prob­lee­miks kui tead­mis­te lünk­lik­kus.
• Et inim­lik­kus teh­no­kesk­kon­da ära ei kaoks, peaks väär­tus­ta­ma va­he­tuid ja ava­tud inim­suh­teid, kul­ti­vee­ri­ma mees­kond­lik­kust, toe­ta­ma sõbra­lik­kust ja em­paa­tiat. Kas suu­re­ne­nud oo­tu­sed isik­su­se aren­gu­le on meie prae­gu­ses koo­lis ha­ri­du­se saa­nud noor­te­le ja nen­de õpe­ta­ja­te­le jõuko­ha­sed? Kas nad üld­se on rea­li­see­ri­ta­vad üldis­te nõue­te­na? Või jää­me oo­ta­ma loo­vust, ha­ri­tust, kõlbe­li­sust, emot­sio­naal­set ja sot­siaal­set in­tel­li­gent­sust ai­nult eliit­koo­li­de kas­van­di­kelt?
• Tead­musühis­kond on võrgus­tu­nud koos­lus. Üle­maailm­ne võrguühis­kond pa­kub ini­me­se­le igas sot­siaal­se ruu­mi sõlm­punk­tis uu­si väl­ja­vaa­teid, oo­ta­ma­tuid va­li­kud ja koostöövõima­lu­si. Ses­tap peaks ka Ees­ti ha­ri­dus­maas­tik are­ne­ma se­ni­sest küllalt­ki jäi­gast mit­me­kor­ru­se­li­sest ehi­ti­sest harg­ne­va­te ja koon­du­va­te ra­da­de võrgus­ti­kuks, mil­les igaühel on va­ba­dus ja võima­lus va­li­da just tal­le so­bi­vaid tead­mis­te ja os­kus­te must­reid. Et Ees­ti leiaks uut hin­ga­mist, peaks ha­ri­dus et­te val­mis­ta­ma ühis­kon­na­liik­meid, kes ei ole hää­les­tu­nud üks­nes ar­mu­tuks kon­ku­rent­siks, vaid on võime­li­sed te­gut­se­ma ter­vik­lik­ku­se­le ja täius­lik­ku­se­le püüdva õppi­misvõime­li­se süle­mi­na.
  • Marju Lauristin, "Hariduse ideaalmaastik", EPL, 21. november 2008

• [T]eisisõnu valitseks Eesti ühiskonnas justnagu tasakaal ühelt poolt muutumisvalmiduse ja valikuvabaduse, teisalt aga alalhoidlikkuse ja vabaduste piiramise eelistajate vahel.

Lähemal vaatlusel sellist tasakaalu aga ei ole, sest lisaks väärtustele eristavad neid pooli ka sotsiaalsed lõhed: jõukus, iga, sugu ja rahvus.

Liberaalseid vaateid jagavad pigem haritumad, nooremad ja jõukamad, need, kes on oma võimalustega rahul, usaldavad Eesti riiki ja tahaksid Eesti edasiliikumist euroopalike väärtuste poole, konservatiivseid vaateid aga eeskätt need, kes tunnevad end praeguses ühiskonnas halvasti kas majanduslikel, rahvuslikel, tervislikel või ka poliitilistel põhjustel, kes ei usalda Eesti riiki ning näevad senist arengut kui põhimõtteliselt valet suunda ning eelistaksid tagasipööret "vanade heade aegade" juurde.

• Demokraatia reeglite järgi rahumeelselt toimivas ühiskonnas tagab just vastakatele arvamustele avatud ajakirjandusväli igaühele võimaluse oma seisukohti välja öelda ning vabalt otsustada, milliseid poliitilisi valikuid ta toetab, kartmata seejuures ühegi vaate eelistamise tõttu saada rahvavaenlaseks, riigivastaseks või terroristiks tembeldatud.

Ideoloogilise sõja olukorras ei jäeta rahvale enam vaba valikut erinevate legitiimsete alternatiivide vahel, vaid talle sunnitakse peale ainult ühte, "ainuõiget" vaadet.

• Propagandistlikus võtmes on hakatud jäigalt vastandama liberaalsust ja rahvuslikkust, vabadusearmastust ja isamaalikkust. Seda tendentsi on tugevasti süvendanud Eesti demokraatliku ajakirjanduse ajaloolise lipulaeva Postimehe kaldumine rahvuspopulismi (kasvõi algatus muuta põhiseaduse preambula tsitaat oma "brändisloganiks").

Peaaegu tabuks on muutunud maailmavaateline debatt rahvuslikel teemadel, kusjuures liberaalseid vaateid sildistatakse a priori kui ohtu rahvuslikule kestlikkusele, eesti keele tulevikule.

Tegelikult peaks tõsiselt läbi vaidlema, kas eesti kultuuri tulevikku ohustavad rohkem vabadus oma identiteeti valida ja aktiivne dialoog teiste kultuuridega või hoopiski vastupidi: konservatiivne jäikus à la üks isik, üks isamaa, üks identiteet ning sulgumine kultuurilisse teokarpi hirmus, et teiste kultuuridega suhtlemine meid kohe jätab ilma oma keelest ja rahvuslikust eripärast.

• Tasakaalukaks ja stabiilseks arenguks vajab Eesti ka edaspidi rahvusliberaalset konsensust, mis välistaks nii destruktiivse rahvusnihilismi kui ka agressiivse rahvusliku populismi ning aitaks positiivselt suhestada demokraatiat ja rahvuslikke väärtusi, eestlaseks ja eurooplaseks olemist, kohalikku ja globaalset.

On kasulik meelde tuletada, et stalinliku terrori ajal oli tüüpiline süüdistus haritlaste vastu, et nad on korraga nii "kodanlikud natsionalistid" kui ka "läänelikud kosmopoliidid". Oleks mõistlik tänapäeva Eestis selliste siltidega vehkimisest hoiduda.

• Ja ehkki kaugeltki mitte suurem osa Postimehe - nagu ka kõigi teiste Eesti meediakanalite - ajakirjanikest pole saanud akadeemilist ajakirjandusharidust, on nende professionaalse identiteedi nurgakiviks siiski läänelikud arusaamad ajakirjandusest kui vabaduse ja demokraatia valvekoerast.

Nendele arusaamadele toetub ka Eesti ajakirjanike eetikakoodeks, mis seab ajakirjanikutöös esiplaanile avaliku huvi ja demokraatlike vabaduste eest seismise. Selline ajakirjanduseetika ning sellele toetuv professionaalne solidaarsus ongi see müütiline "vasakliberaalne konsensus", millele Peeter Helme vastandus.

• Marju Lauristin, "Rahvuslik ja liberaalne ei ole vastandid" ERR, 18.11.2019

• Koroonakriisis nägime valitsuse otsustusvõimetust ja vabandasime seda kogenematuse ja erakordse survega. Valminud eelarve­strateegia reedab hoopis sügavamat poliitilise otsustusvõime kriisi, mille on põhjustanud meie noore (esindus)demokraatia takerdumine erakondliku poliitika ideoloogilistesse kammitsatesse.
• Miks siis on teadlaste mõtted tihti jäänud poliitikaväljal vaid hüüdjaks hääleks? Ikka ja jälle viib see riigivalitsemise ja poliitikakujundamise korralduse küsimusteni, selle umbsõlmedeni, mille lahti harutamiseta ei lahene ka muud probleemid.
• ResPublicaga seotud suured ootused haihtusid kiiresti ning asendusid peagi Reformierakonna 17 aastat kestnud domineerimisega, mil jätkusuutlikkuse põhimõtted asendas kiire rikastumise eesmärk ning teadmuspõhise ja koostöise valitsemise mudeli asemel arenes äärmuseni erakondade konkurents valijate häälte mis tahes vahenditega püüdmiseks. Euroopa Liiduga ühinemise järel nõrgenes kahetsusväärselt ka Eesti valitsuse tahe olla pikemat kavandamist ja ühiseid pingutusi vajavate muutuste eestvedaja. Tugevnes vaade valitsusele kui lühiajaliste teenuste pakkujale, kellel on seinal koalitsioonilepinguga piiratud litsents ning kelle asi ei ole klientide (ehk valijate) elu pikemaaegsete ja keerulisemate murede lahendamine.
• Avaliku kontrolli ja parlamendi ning täitevvõimu rolli tasakaalustavate mehhanismide nõrkuse tõttu on (valitsus)-erakondadel viimase paari aastakümnega kujunenud peaaegu piiramatu võimumonopol riigi arengu suunamisel, avalike ressursside kasutamise üle otsustamisel, nii parlamentaarse kui ka täitevvõimu agenda kujundamisel ning ka enamiku oluliste ametipositsioonide mehitamisel ning praktilise otsustusprotsessi tulemuste suunamisel. Ohtlikult õhukeseks, et mitte öelda olematuks, on kulunud parlamendi ja valitsuse võimude lahusus, peaaegu olematuks on muutunud ka sisuline arutelu koalitsiooni ja opositsiooni vahel – argumentide jõudu asendab tuim teerull.
• Järjest enam on näha keskkonnakaitse ja planeeringutega seotud kodanikualgatusi, aktiveerunud on ühiste lahenduste otsimiseks tööandjad ja ametiühingud, kodanikuaktivistidena on end ilmutanud juristid ja iduettevõtjad, digimaailmas pulbitsevad virtuaalsed mõjukogukonnad. Edukogemusena väärib mainimist arvamusfestivali kujunemine oluliseks kodanikuühiskonna foorumiks. Ometi kurdavad kõik, et sellel kasvanud kodaniku­aktiivsusel, nii nagu ka teadlaste mõttepingutustel puudub loodetud väljund praktilises poliitikas. Pessimistide lemmiknäiteks sellesisuliste pingutuste lootusetuse kohta on aastakümne­tagune katse rakendada rahva­kogu näol digiplatvormi ekspertide ja kodanike dialoogiks võimuga. Tookord sumbus algatus jääkeldrisse ehk jooksis liiva mõjukate poliitikute vastuseisu tõttu, kuna nood nägid rahvakogus otsest ohtu oma võimumonopolile.
• Paraku pole ei vabakonnale, huvirühmadele ega teadlastele/ekspertidele, isegi mitte omavalitsustele loodud tõhusat institutsionaalset mehhanismi (peale nn kaasamise hea tava), mis kindlustaks nende seisukohtade tegeliku arvestamise seadusandja või täidesaatva võimu poolt. Eriti teravalt on sisulise osalemise võimaluste puudumist tunnetanud uus, vaba ja maailmale avatud põlvkond, kes ei võta omaks kivistunud ja ümaraks kulutatud võimuvormeleid.

Põlvkonnavahetuse ja vabakonna aktiveerumise tõttu on eriti terav vajadus kriitiliselt üle vaadata Eesti Vabariigi taastamisest peale kujunenud erakondadekeskse poliitikakujundamise ja valitsemise mudel. Tuleb endalt küsida, kuidas sobib selline mudel Eesti ühiskonna plahvatuslikult kasvanud sisemise vastuolulisuse ja mitmehäälsusega aina keerukamas, uute riskidega ähvardavas keskkonnas?

• Meie praegune valitsemiskorraldus on lähtunud põhiseaduses sätestatud esindusdemokraatia üldistest printsiipidest (võimude lahusus, proportsionaalne valimissüsteem, presidendi piiratud roll võimude tasakaalustajana, ajakirjandusvabadus, avaliku teabe kättesaadavus, sõltumatu kohus ja riigikontroll). Osalusdemokraatia momente toob sisse kaasamise hea tava ning rahvaalgatuse mõningate elementide olemasolu. Seejuures on täidesaatva võimu avaliku vastutuse ja aruande mehhanismid, samuti erakondade avalik vastutus ja võimu ulatus nii põhiseaduslikult kui ka valitsemiskorralduse seaduses ja erakonnaseaduses väga nõrgalt reguleeritud ning Eesti parlamentaarses praktikas ka väga nõrgalt esindatud, võrreldes nn vanade demokraatlike riikidega. Ainsaks toimivaks avaliku kontrolli vormiks on jäänud vaba ajakirjandus, millelt on aga raske oodata süsteemsust ja otsustamisprotsessi keerdkäikudesse süvenemist keerukamate probleemide ja pikaajaliste arenguliinide puhul.
• [K]õik erakonnad kokku haaravad oma liikmeskonda kodanikest vähem kui 5%, mistõttu ei esinda erakondlik vaade kaugeltki Eesti ühiskonna tegelikku sotsiaalset mitmekesisust ja rikkalikku vabakondlikku universumit, vaid ainult selle küllalt juhulikku kildu. Seejuures otsustavad erakonnad juhtpositsioonide jaotamise – ja mitte ainult riigi ja omavalitsuste valitavates kogudes, vaid järjest rohkem ka täitevvõimu asutustes ning kogu avalikus sektoris. Kui majanduslikust ebavõrdsusest rääkides peetakse drastiliseks suhtarvuks 80% ühiskondliku rikkuse kogunemist elanikkonna 20% kätte, siis poliitilise kapitali monopol 5% käes on sellest palju ebavõrdsem.
• [E]rakondade realiikmete informeeritus ning võimalus hoida esindajate ja juhtorganite igapäevane tegevus ja vastavus erakonna maailmavaatele oma kontrolli all on küllaltki piiratud ning ka piirkondlikult killustatud. Valitsusliikmete vastutus erakonna ees ulatub harva kaugemale arutelust juhtorganites. Seetõttu ei toimi erakonnad ka tõhusa tagasiside ja kriitikale avatud keskkonnana, vaid pigem suurendavad poliitiliste protsesside korporatiivsust. Tõhusa sisekontrolli puudumisel muutuvad erakonnad ka väga vastuvõtlikuks poliitilise korruptsiooni viirustele ehk tikuvad eelistama mõne helde sponsori või mõne mõjuka klubi liikmete huve.
• [K]una Eestis on igas valdkonnas vähe autoriteetseid eksperte, on iga tipptasemel eksperdi huvides vältida erakondlikku seotust, mis võiks kahjustada tema autoriteeti sõltumatu asjatundjana. Seetõttu on Eesti erakondadel kaunis piiratud võimalused ja kogemused kaasata oma tegevusse valdkonna eksperte ja teadlasi. Kujukas näide poliitilise ja teadusliku lähenemise erinevustest ning ühendamise raskustest on koroonakriisi teadusnõukogu kogemus.
• [L]äänes juba aastakümneid süvenenud poliitika kommertsialiseerimine on meilgi muutnud erakonnad poliitilisel turuplatsil oma kaupa kiitvateks äriühinguteks, kes on keskendunud oma liikmeskonna lühiajaliste ambitsioonide ja huvide rahuldamisele, nende isikliku (poliitilise) ja kollektiivse (erakondliku) kapitali suurendamisele ja tulusale investeerimisele, mitte aga üldise hüve teenimisele ja laiema avalikkuse esindamisele. Erakondade keskendumine ainult omavahelisele võimukonkurentsile ja oma huvide kaitsmisele soodustab poliitikute võõrandumist nii riigist kui ka rahvast, suurendab ühiskonnas vaenu ja umbusu levikut ja kobestab Eestis, nagu ka paljudes teistes riikides, pinnast populistlike protestierakondade ja vastupanurühmade tegevusele.
• [E]rakondade võimumonopoli legitiimsus ning erakonna seisukohtade representatiivsus on pandud kahtluse alla ka erakondade sisedemokraatia seisukohalt. Erakondade sisemine otsustusprotsess mõjutab ju kogu poliitilist elu: erakonna juhtfiguure käsitletakse kui võimalikke valitsusliikmeid, valmislubadustest võib saada ministri valitsemisala ametnikele päevakäsk, mille täitmisele kulutataks rohkem tähelepanu kui mõnele sama valdkonna hoopis põhimõttelisema probleemi lahendamisele. Kuna aga erakonnapoliitikute väljavaated saada juhtpositsioonile sõltuvad nende mainest ja teenetest erakonna silmis rohkem kui nende sisulisest pädevusest, mõjutab nende otsustusvõimet sageli ka hirm kaotada toetus erakonnasiseses konkurentsis. Igal erakonnal on kujunenud sisemised „punased jooned“ või enesekuvandiga seotud kinnisideed, mis takistavad sageli ka mõistuspäraste kokkulepete saavutamist või uuenduslike, erakonna stammarusaamadest erinevate ideede esitamist. Nii tekivadki poliitikas ideoloogilised tabud ja raamid, millest saab riigi arengu pidur: maksupoliitikat ei ajakohastata, ühtset eesti kooli ei toetata, rändepoliitikat ei muudeta, kultuurilist mitmekesisust kardetakse, sotsiaalset innovatsiooni ei rahastata, ettevõtjate ja riigi koostööd ei väärtustata.
• Kogemus näitab, et kui puudub demokraatia toimimise hea tava ja vaikimisi lepete täitmise kindel tahe, on vaja sätestada kindlad reeglid ja luua korraldavad ja kontrollivad institutsioonid. Erakondliku teerulli peatamiseks, sisulise debati elavdamiseks ja parlamentaarse võimu sõltumatuse taastamiseks ei piisa ainult poliitikute riigimehelikule südametunnistusele koputamisest. Vaja on muuta riigikogu kujunemise ja tegevuse reegleid, mis vähendaksid erakondlike kartellikokkulepete võimalusi ja stimuleeriksid parlamendis sisulist arutelu.
• Näiteks võiks valimisseaduses reserveerida osa, näiteks viiendiku riigikogu kohtadest erakonnavälistele kandidaatidele, kes valitakse isikuvalimiste teel. Selliste sõltumatute kandidaatide esitamise õigus võiks olla vabakonna võrgustikel, akadeemilistel ja erialastel ühendustel, loomeliitudel, ettevõtjate ühendustel ja ametiühingutel. Selline riigikogu koosseis pidurdaks teerullistumist.
• Riigikogul võiks olla suurem kaasarääkimise võimalus ka valitsuse moodustamisel ja riigivalitsemise kvaliteedi hindamisel. Näiteks võiks riigikogu komisjonidel olla õigus korraldada kuulamisi ning avaldada oma kaalutletud seisukoht ministrikandidaatide pädevuse küsimuses. See aitaks vältida halba kommet panna ministrid paika mitte pädevuse, vaid erakondliku siseelu kaalutlustel.
• Ministeeriumide juhtimisel tuleks aga teha selge vahe poliitilise ja ametkondliku käsuliini vahel, kaitsta riigiametnikke erakondlike huvide tööriistaks muutmise eest. Oleks ka aus tunnustada riigiametnike kui valdkonna ekspertide rolli, mis tähendaks ka nende avaliku vastutuse suurendamist. See teema on muutunud eriti teravaks juhtudel, kui poliitilise ministri jaoks loovad mugavustsooni kogu valdkonna arengut sisuliselt korraldavad hiigelametid, mille juhid saavad isegi ministrist suuremat palka, kuid kelle puhul ei kehti mingid läbipaistvuse, demokraatliku järelevalve ega avaliku vastutuse reeglid.
• Nüüdseks on selge, et selliste suurte massierakondade väljakujunemine, nagu näeme neid vanas Euroopas toimivat, meil enam ei õnnestu. Samuti ei õnnestu ka kõiki praegusi ja tulevasi kompleksprobleeme adekvaatselt tõlkida klassikaliste ideoloogiliste vastasseisude mustvalgesse keelde.

Tulevikupoliitikas võiksidki erakonnad vähem energiat raisata omavahelisele võimuvõitlusele ja areneda parlamendierakondadena kvalifitseeritud arutluskogukondadeks, mis ühendavad aktiivseid maailmaparandaja missiooniga inimesi. Poliitikute ülesandeks oleks täita andmeühiskonnas omamoodi rahvalaulikute rolli, kes oskavad tõlkida andmed ühiskonnaprobleemide keelde ning kuulata ja edasi anda inimeste muresid ja unistusi, sõnastades need arengu eesmärgid, mille täitmine vajab riigi tuge, avalike ressursside kasutamist, ühist korraldamist või võimu sekkumist.

• Olen üsna kindel, et vananenud ideoloogilistest kammitsatest vabanemise korral leiaksid e-Eesti omakasupüüdmatud tulevikupoliitikud tehisintellekti toel üllatavaid uusi võimalusi Eesti arenguks terve ja loova vaimuga inimeste keskkonnasõbraliku, keelelt ja kultuurilt ainulaadse, hästi koos toimiva kogukonnana.
  • Marju Lauristin, "Riigivalitsemine vajab uuenduskuuri", Sirp, 14.05.2021

• Ühiskond või ka riik on ennast koroonaajal niiviisi häälestanud, et rõhutatakse, et igaüks saab ja peab isiklikult toime tulema. Kriisi tulemuseks ei ole ainult poliitiline lõhestumine, millest on juba liiga palju räägitud, tegemist on ühiskonna killustamisega, teatud mõttes molekulistumisega.
• Koroona tõttu Eesti ühiskond natukene hangus. Ja hangus killustunuks ja nii hapraks, et see mõjub nagu krudisev merejää, mis koosneb hangunud killukestest.
• Näis, kui koroonakriisiaeg mööda saab, kui palju on siis ühiskond muutunud ja kas sellele eraldatusele järgneb ka üksteise leidmise rõõm? Kuna üksteisega olemise defitsiit on meil väga suur, siis ma loodan, et ka üksteisega uuesti kokkusaamise rõõm on ikkagi väga suur. Ja see ühendab võib-olla rohkem kui see praegune lahutamine lahutab.
• Üheskoos toimimiseks peab ühiskonnas olema väga tugev meie-tunne. Eesti ühiskonna meie-tunne oli väga tugev ütleme kuskil 25 aastat tagasi. Aga see tunne oli juba enne koroonat tegelikult ju kõvasti pihta saanud. Sellele apelleerimine jäi nüüd sagedasti ikkagi hüüdja hääleks kõrbes, nagu me nägime.
• Kui me vaatame ülimalt indiviidikeskset Ameerika ühiskonda, siis me näeme seal ka teist poolt. Seal rõhutatakse tõesti, et igaüks on ise vastutav ja üksikkangelane on väga võimas. Samas me näeme väga tugevalt toimivat riiki. Kui ikka vaja, siis riik võtab ohjad enda kätte ja need raamid on küllalt tugevad.

Ameerikas tegutsetakse kogukonnana ja selliste indiviididena, kes tegutsevad nende raamide sees, vahel ka protestides, kuid siiski neid raame tunnustades. Sealne ühiskond on nagu raamistik, mille sees on palju hüppavaid kuulikesi ehk tegelikult ikkagi see struktuur on kogu aeg olemas.

• Eesti häda on selles, et meil ühelt poolt võeti läbi reformierakondliku turuliberaalse ideoloogia omaks, et igaüks vastutab. Näiteks tarbija ise vastutab, kui ta mürgituse saab. Aga sellega koos sedasama toimivat riiklikku struktuuri, mis killunevat ühiskonda koos hoiab, seda meil ei ole osatud kujundada.
• Ühiskonda liidab kultuur, mingisugune ühine vaimsus, ühised arusaamad ja ühised väärtused, sõltumata sellest, kas tegemist on Ameerika, Eesti, Saksa või Soome ühiskonnaga.
• Me räägime palju rohepöördest, rohepööre eeldab seda, et tarbijakäitumine peab muutuma. Sellesama koroona ajal me nägime äkki, kui palju liigseid asju meil on, liigseid kohustusi, liigseid sõitusid. Meil on olnud sellest üleliigsest vabanemine, toimunud teatud selginemine ja isepuhastumine.
• Meil on ikka väga pikk aeg olnud, kus me oleme iseennast nagu elu jaoks lavastanud ja teisi ka vaadanud selle lavastuse kaudu pidevalt. Nüüd me olime sunnitud nägema ennast argipäeva peeglis ilma meikimata. Iseenda tundmaõppimine ilma meigita ja teiste inimeste tundmaõppimine ilma meigita aitab lõpuks kaasa vastastikusele mõistmisele.
• Kaugel nõukaajal käisid meil ikka külas vene haritlased Moskvast või Leningradist ja nad olid väga vaimustunud sellest, et Eestis puudub vastuolu haritlaskonna ja rahva vahel. Selline vastuolu on ju tegelikult Vene ühiskonnale omane, vaatame kasvõi vene klassikalist kirjandust, kus tihti haritlast nimetati lausa üleliigseks inimeseks. Meie kultuuris ei ole seda olnud.

Vaatame ajalukku tagasi, pea igas eesti peres pingutati, et vähemasti üks poeg saaks ikka kõrgema hariduse. Haritlane oli ja on oma pere liige. Mulle üldiselt tundub, et niisugune kunstlik vastandus on ideoloogiliselt meile imporditud.

• Haritud eliidi halvustamist oleme näinud kõikides totalitaarsetes süsteemides, võtame kasvõi Hitleri Saksamaal, kus haritlast samastati juudiga. Harituse ründamine on alati käinud kaasas sellise totalitaarse suundumusega poliitikas.

Ja mind teeb hirmus kurvaks, kui ma näen, et meie avalikus arutelus ja ajakirjanduses korjatakse see üles, oi, kui põnev, et meil on niisugune tore uus teema, meil on nüüd suur probleem, nimelt haritlaste ja rahva vastuolu. Haritlased enamasti tõepoolest muretsevad rohkem, mis Eestist saab, mis üldse toimub Eesti rahvaga.

• Me tegime ülikoolis mitmeid uuringuid, mis näitavad, et tekkinud on täiesti uus kihistumise muster. Kusjuures on inimesi, kes kuuluvad rahva harituma osa hulka ja on samas tehnoloogilise arengu suhtes vägagi umbusklikud. Mul tuleb tuntud nimedest kohe meelde meie väga populaarne koolijuht, endine Prantsuse Lütseumi direktor Lauri Leesi, kes on ju väga aktiivselt väljendanud vastuseisu igasugusele arvutite kaasamisele haridusellu ja ta ei ole sugugi üksi.

Mulle teeb tõesti ka muret, et meil järjest enam avalikud teenused, ka riigiteenused kolitakse internetti eeldusel, et absoluutselt kõik saavad nendest osa. Tõepoolest jäetakse märkamata, et ümmarguselt kolmandik rahvast on selline, kes interneti võimalusi kas ei oska või ei taha kasutada.

• Meile öeldakse tihti, et nii on liiga kallis. Näiteks ei tooda kiiret internetti igale poole, et kõikjal saaks inimesed teha kodutööd ja riik ütleb, et see on liiga kallis. Mina olen seda meelt, et kõik, mis vähendab inimeste ebavõrdsust selles keerulises keskkonnas, ei tohi olla riigile liiga kallis. Sellega peab riik pidevalt tegelema, olgu see internetiühendus, bussiühendus ja muud võimalused.
• Eesti on muutunud tegelikult erakondade riigiks. Meil on kogu riigivõimu mehhanism üles ehitatud nii, et üksikerakonnad hakkavad määrama, mis ühes või teises valdkonnas toimub.

Näiteks erakond määrab, kes saab ministriks. Ja siis ei ole isegi peaministril õigust öelda koalitsioonipartnerile, et see inimene ei saa hakkama, vahetage ta palun välja!

Erakonnad on Eesti riigi erastanud minu meelest.

• Nii et ma ei arva, et Eesti on ametnike riik. Ma arvan, et Eestis tegelikult võiks haritud, oma valdkonda hästi tundva ametniku roll isegi võib-olla olla suurem, aga see roll peab olema teistsugune.

See roll ei saa olla tuima masina osa või käsutäitja roll. Eesti riigiametnik, see on riigi nägu. Poliitik ei ole kogu Eesti riigi nägu, riigi nägu on tegelikult maal inimesi aitav sotsiaalametnik ja minu meelest on probleem selles, et meil on ametnikel nägu ära võetud. Nad ei ole enam nagu isikuna nähtavad, neil ei ole ka sagedasti isikliku valiku ja otsustuse võimalust näiteks südametunnistuse järgi käituda. Kui nad hakkavad mõnikord ka vastu, siis võib-olla neid tabab piitsalaks.

• Eesti riigi praegune situatsioon on hoopis erinev sellest, mida mina mäletan üheksakümnendatest. Toonane moraal oli selline, et riigiametnik on tõepoolest nii-öelda riigi side inimesega ja vastutab inimese eest, selle eest, et riik hästi toimib.

Aga praegu ma näen, et see vastutus on asendanud halvimal juhul hirmuga ülemuse ees, tekkinud on päris üsna niisugune nõukogulik hirm ülemuse ees. Endalt küsitakse, kas ülemus on minuga rahul? Kuid see ülemus on ju poliitik. See on väga ohtlik tendents.

• Ma arvan, et inimesed peaks tulema ministriteks või valitsusse, kui nad näevad loomingulist väljakutset. Nendele kohtadele peaks tulema eelkõige inimesed, kel on kutsumust teha Eesti riiki paremaks või olla looja positsioonis. Aga kui seda tunnet ei ole, siis mis meelitaks andekaid, võimekaid ja ambitsioonikaid inimesi riigitööle? Tavaliselt on sellised ka eraelus positsioonil, et nende jaoks palgaküsimus ei ole probleem. Raha neid ei motiveeri.
• Riigi erakonnastamise teine pool on see, et erakonnad on ise liiga palju pühendunud poliittehnoloogiale, võimul püsimisele, mitte riigi ülesehitamisele.
• Aga mis puudutab kultuuri ja kultuuriinimesi, siis on tekkinud kummaline olukord, kus meil ühelt poolt on väga tähtis põhiseaduse preambul, et Eesti riigi mõte on eesti kultuuri, eesti keele arendamine ja säilimine. Aga teiselt poolt, mis asi on Eesti kultuur? Ja mis mõte on eesti keelel?
• Eesti kultuur on praegu oma arengus tegelikult väga olulises murdepunktis ja teiselt poolt kõrghetkes. Ma arvan, et mitte kunagi ei ole meie kultuuri- ja loomeinimeste rahvusvaheline tunnustatus olnud nii kõrge. Vaatame meie filmi, kirjanduse või teatri edu rahvusvahelisel areenil. Laiemalt meie loodusetunnetus ja kultuurikeskkond on tähelepanu keskpunktis, me pole enam Euroopa hall provintside provints.

Ja samas ei ole meil tõepoolest avaliku arvamuse ja poliitika tasemel austust ja arusaamist kultuuri rollist. Osaliselt on selle taga EKRE oma karuteenetega. Koroonakriisis on ju kultuuriasutused kannatanud ja kannatavad piirangute tõttu edasi. Aga meile esitatakse seda kõike kastmes, et kultuur on vabaajasektor ja meelelahutusvaldkond.

• Kultuur on tegelikult see vaimsus, mille peal üldse Eesti kestab, ilma milleta Eesti riigil tõesti mõtet ei ole. Kultuur ei ole mitte ainult see kultuur, mis on loodud verelt ja keelelt eestlaste poolt.
• Ma üldiselt ei vaata superstaarisaateid, sel aastal aga sattusin vaatama ja ka mulle torkas silma see noor tüdruk Narvast, Alika Milova. Tema suhtes valitses üldine soojus ja armastus. See oli minu jaoks mingis mõttes pööre, et meil on sellised asjad võimalikud.
• Kogu kultuuri surumine sinna vaba aja lahtrisse on äärmiselt kahetsusväärne. Kui võtta meie kultuuriväljaanded, Sirp, Vikerkaar või Looming, sealt on ju näha, et järjekindlalt minu meelest ühed huvitavamad ühiskonda puudutavad arutelud toimuvad praegu nimelt kultuuriinimeste hulgas. Need arutelud ei jõua avalikkuseni, sest kultuuriväljaandeid loeb ikkagi väga väike hulk inimesi, samas tele- või raadiokultuurisaadetes räägitakse küll ühest või teisest teosest või selle loojast, aga puudub kultuuri kaudu toimuv ühiskonna enda mõtestamine. Need ideed, mis kultuuris sünnivad, nende suhtes on müür ees.
• Levib eelarvamus, et kultuur on mingi eliidi värk, kus räägitakse arusaamatute sõnadega abstraktsetest ideedest, mis pole "rahvale" üldse vajalikud. Tegelikult just kultuuriaruteludes näeme tihti ideid, mis võib-olla on homme kõige olulisemad. Inimestel oleks vaja neid arutelusid näha ja kuulda, lõpuks kultuuriinimesed on olnud Eestis arvamusliidrid ärkamisajast peale. See on meedia tegemata töö. Mulle tundub, et kultuuriinimeste ja teadlaste vähene märkamine, millest te räägite, see ei tule ju tuulest, see tuleb ikka meediast.
  • Marju Lauristin, intervjuu: Indrek Kiisler, "Lauristin: teeb kurvaks, et EKRE on kaasa toonud eliidi halvustamise", ERR, 31.12.2021

"Punane ja sinine"

Marju Lauristin, "Punane ja sinine: peatükke kirjutamata elulooraamatust. Valik artikleid ja intervjuusid 1970-2009". Tallinn: Eesti Ajalehed, 2010

• Tõepoolest, nõukogude ühiskonna kõige tähtsam põhimõte oli ju saladus, info hoidmine kinniste uste taga ja pidev hirmutamine. Pärast Stalini aega, kui hirmutamine polnud enam seotud vangiminekuga, käis see pigem just nii, et inimene ei tohtinud teada, mis võib juhtuda. Lehtedes ei olnud peaaegu üldse informatsiooni selle kohta, mis ühiskonnas tegelikult toimub. Seetõttu tundus sotsioloogia avavat uksi ja aknaid ning tegelikult nii see ka teatud määral oli. Uskusime infovabadusse ja hakkasime tegelema sotsioloogiliste uuringutega. (k 88-89)
• Nõukogude ajal levinud keele- ja koodimängud pole täna enam mõistetavad. Olen praeguste tudengitegi puhul kurvastusega kogenud, et nad võtavadki kõiki toonaseid pealkirju tõe pähe, nagu koosnenuks omaaegne ajakirjandus ainult loosungitest. Ja siis imestatakse, miks loeti ühes peres keskmiselt nelja ajalehte: kui kuskil midagi sisulist ei olnud, mida nad siis sealt lugesid?

Võime eristada koorikut ja sisu, lugeda välja punasesse propagandarüüsse varjatult sisse kodeeritud asjalikumat infot, see oli tollal kõrgelt arenenud oskus. (lk 100)

• Kõigile, kes mõnitades küsivad, kas tõesti oli võimalik, et inimene, kes kuulus komparteisse, tahtis midagi siiralt eesti rahva jaoks teha, tuletan ma meelde Juhanit. Kuidas Juhan rääkis meile seda, millest ta hiljem ka kirjutas oma romaanis "Ma langesin esimesel sõjasuvel". Mida Juhan ja tema eakaaslased läbi elasid, kui neilt, Eesti sõjaväe sõduritelt pärast 1940. aasta pööret oma munder ära võeti ja nõukogude munder asemele anti ning Venemaale sõtta viidi. Kuidas Juhan rääkis Velikije Luki lahingust, kus veri oli pahkluuni ja talle sai selgeks, et neid oli sinna toodud sihiga, et kõik eesti noored mehed maha tapetaks. Niisugustest eksistentsiaalsetest tundmistest oli sügavalt välja kasvanud Juhani hool: et eesti rahvas ei häviks. (lk 104-105)
• Twitteri-ajastul muutub mõtlemisvõime millekski elitaarseks. Kogu saladus, miks eesti rahvas ja rahvuslik mõte, eneseuhkus ja identiteet püsis läbi nõukogude aja, seisneb paljuski selles, et inimesed oskasid lugeda ja mõtelda. See oli laialdaselt levinud oskus. Ma küll ei arva, et vabas ühiskonnas on selle oskuse kadumine väga süütu nähtus, et saabki nii läbi, et pole vaja keerulisest tekstist aru saada, küll on keegi, kes mõtleb, loeb, aru saab. Väikese rahva puhul on vahemaa tipu ja põhja vahel nii lühike, et iga inimene kolmnurga põhjas peab olema samal tasemel kui suure rahva tipus olijad. (lk 111)

Tema kohta

• Meil on vähe poliitikaklassikuid, kes suudavad tänast ja homset päeva programmiliselt lahti mõtestada, omades seejuures personaalset ajaloolist mälu riigi taastamise aegadest. Üks selline väga vähestest klassikutest on professor Marju Lauristin.
  • Jüri Raidla, "Õigusega õigusriigi poole", ERR, 22.08.2021

Kirjandus

• Marju Lauristin, Ene Hion, Margot Visnap. "Marjustini sajand: kõnelused Marju Lauristiniga elust, Eestist, Euroopast". Toimetanud Peeter Vihalemm ja Aili Saks; kujundanud Peeter Laurits. Tallinn: Hea Lugu, 2016.