Margot Visnap
Eesti teatrikriitik ja ajakirjanik
Margot Visnap (sündinud 9. novembril 1959 Viljandis) on Eesti teatrikriitik ja ajakirjanik.
Kirjutised
muuda- Oma festivalikogemustele mõeldes seadsin kunagi endale lohutava kriteeriumi: kui oled festivalil näinud vähemalt üht tipplavastust, siis on käik korda läinud.
- Maailmakuulus näitleja John Malkovich oleks justkui filmigurmaanide pärusmaa. Tegelikult alustas ta teatris, enne kui filmimaailma vallutas. Alates 1970ndate keskpaigast on ta tegutsenud näitleja ja lavastajana New Yorgi, Londoni, Pariisi ja teiste suurlinnade teatrites. Nüüd pühendubki 68-aastane näitleja rohkem teatrile. Ta on öelnud, et filmides oled sa nagu unenägu, teatris seevastu on vaja end mõista, määratleda, kuidas mängida.
- Lavastus on esteetiliselt täiuslik, paneb proovile vaataja absurditaju, mõjub oma sümbolistlikkuses eemalolevana ja jätab vaataja kui mitte külmaks, siis kõrvaltvaatajaks.
- Tehnika tungib teatris peale. Vahel tundub, et tasakaal nihkub paigast – elusa teatri ja näitleja kahjuks. Ekraanid, vilkumised-heiklemised, mastaapsed valguslahendused pressivad peale.
- Šokeeris tõdemus: ukraina näitekirjaniku Natalja Vorožbiti "Halvad teed", mis jutustab 2014. aasta Donbassi sõjast, peegeldab maailma, mida näeme praegu online’is. Õõvastav, et juba siis eksisteerisid Ukrainas kõik praeguse sõja koledused. Kõik see on juba olnud, meie ja muu lääne heaoluühiskond ei pannud tookord seda tähele: ah et Krimm, Donetsk. Jah, midagi seal toimub, mis meil sest… Juba siis olid laibad ja laibakotid, vägivald ja vägistamine, puruks pommitatud majad, keldrivarjendid, kodutus, ääretu hirm, valu, vaimne kurnatus ja segadus hinges. Isegi sildistamine on tuttav: natsionalistid, fašistid, juudid, geid…
- Natalja Vorožbiti "Halvad teed" on omamoodi painajalik katse kujutada riigi idaosas toimuvat naiste pilgu läbi. Naised kannatavad seal, kus õigusriik täielikult või osaliselt enam ei toimi. On vaid räpased keldrid, tualettideta sõjaväebaasid, katkised auklikud teed, tühjad bensiinijaamad, vastikud teeäärsed kohvikud ja kõlbmatu toit, kontrollpunktid, sõjatsoon, puruks pommitatud Donetski lennuväli. Relvamürin ja hirmuseisund muudab mehed kiskjateks ja naised oportunistideks. Kuna sotsiaalsed normid enam ei kehti, on kõik võimalik. Kehtib relva jõud. Sõjas on moraal õhku haihtunud: see annab meestele loa käituda nagu loomad. Ja need, kes peavad selle väärkohtlemise tulvaga leppima, on loomulikult naised.
- Miks kasakatel on nii palju laule surmast? Nad harjutavad oma surma elus, nii et ei karda, kui surm tuleb.
- Kõige tavalisem olukord võib muutuda eluohtlikuks ühiskonnas, kus puudub usaldus. Kui pole dokumenti, pole inimest.
- Lõpuaplaus kestab vist kümme minutit. Äkki puhkeb laval nutma üks pikk noor meesnäitleja, seejärel teisedki, küll mitte kõik. Korraga vallandub minus allasurutud sõjaäng, eitus, vihkamine ja ahastus ning ka mina lahistan nutta. On korraga ülev ja tohutult kurb. Esimest korda üle aastate tunnen, et aplausi ajal (mis ei olegi eriti tormiline, mida siin ikka plaksutada) püsti tõusmine-seismine on tähtis ja oluline, ainukene viis näidata oma lugupidamist ja toetust neile, kes laval.
- Margot Visnap, "Heaoluühiskonna eksistentsiaalne üksindus ja Ukraina sõjapõrgu", Postimees, 18. juuni 2022