Haritlane

ProosaRedigeeri

  • Aga kes meie haritlastest oskas tol ajal hästi oma keelt? Meenub, et Tallinnas ilmuv "Kopikaleht" kord kirjutas, et Kaarli kiriku õpetajal Hurtil olnud uksel kuulutus: "Laupäeval võtan lauale soovijaid paljalt kella 1-2 vastu." (lk 35)
  • Nikolai Kann astus sirgelt ja uhkelt üle läve, tõmbas energiliselt palitu seljast, astus saali ja sirutas emale kohe parema käe vastu. Mul sähvas südamest läbi, et mu ema pani rõhku kõikidele väliskommetele. Noor, äsja ülikooli lõpetanud mees sirutab esimesena käe elatanud prouale! Kartsin, et aukartus, mis emal ülikoolihariduse vastu oli, võib sellise ülesastumise puhul kõikuma lüüa just eesti soost meeste suhtes. See oli mulle valus, ma ei tundnud ennast enam selle ümbruse liikmena, kus ma seni olin olnud, mul oli tahe olla eestlane, olgugi et mul polnud selliseid tuttavaid, välja arvatud kolleeg Muikmann, kes oleks mulle võinud võimaldada uut ümbruskonda. Nende väheste eesti haritlaste järgi, kellega olin tutvunud, sain otsustada, et nad sisult olid palju tõsisemad ja rikkamad kui nii mõnigi ainult kasvatuse saanud isik, kuid nende kombed tekitasid sageli arvamise, et eestlane pole haritlane. (lk 114)
  • Kuna minu esimesed üliõpilastutvused olid Venemaa üliõpilased, siis tundusid korporandid mulle algul veidi näitlejaina. Nad olid kuidagi jäigad, valvasid oma samme, et mitte sisse kukkuda. Nende välise koore ja maneeride all oli sagedasti tunda lihtsat maapoissi. Kuna ma oma lapse- ja varases noorpõlves olin näinud saksa üliõpilasi, kes kõigi oma "ilusate kommete" juures ikkagi vabad ja kartmatud olid, siis tundus mulle nii mõnigi "meie oma" veidi naljakas ja lubasin enesele sellise tudengi kohta kas üksi või koos peterburilastega nalja teha. Pealegi tundus mulle solvav, et suurem osa neist kohtles naisi teisiti kui mehi. Oldi küll rüütellikud, kuid kuuldus ka ütlusi, et naised sellest aru ei saa, see ei kõlba naistele jne. Pikapeale tasandus kõik ja eesti elu ülesehitamisest Tallinnas võtsid osa ja tundsid ennast vendadena kõik eesti haritlased, kuni erakonna-poliitika neid ühise rahva lapsi jälle hakkas üksteisest eraldama. (lk 126)