Maarja Pärtna

Eesti kirjanik ja ajakirjanik

Maarja Pärtna (sündinud 2. juulil 1986) on eesti luuletaja, tõlkija ja toimetaja.

Maarja Pärtna

"Vivaarium"Redigeeri

Maarja Pärtna, "Vivaarium". Elusamus, 2019.


jõgi, millesse tahtsin teist korda
astuda, on kuivanud, ja mitte miski
mida ma enda kohta teada saan
ei too teda vanasse sängi voolama tagasi.

  • "ukselävi", lk 9


silma põhjas on kaev
kaevu põhjas on linn
linna keskel

kaevuserval mina
vaatan alla üle isetuse
tühja silmaveere

langemisi ütlen:
see, millise nime sa mulle annad
sõltub eelkõige sellest, kelleks sa ise
saada tahaksid.

  • "kaev", lk 15


lasta aknakatted alla
selleks, et end varjata, pimendada linn
sulada videvikus maastikku
maailma sulguvas peopesas.
ülalt õhust rünnates
võivad nad su pihuks ja põrmuks teha
aga vähemalt jääb lootus
et nad ei leia sind niisama lihtsalt üles.

  • "pimendamine / kojusaabuja", lk 24


kitsas kõnniteepraos
kurereha siniste õite vahel
ämblikuniidist maailmamudel -

võtan ta pihkude varju
et hoida ta seadused terved.
roheline naine sõidab öösel metroos
maa, kus ta sündis, neelab homme vesi.

selles väikses rollis
kannan oma rinnas tema südant,
mu paik on piir ja kõik mu varjualused
on ainult ajutised.

  • "meelestik", lk 28


millest jutustab ajalugu? müüridest
või nende ehitamisest ja langemisest,
müüridest - ja haudadest.

mis on ju samuti teatavad müürid
selleks, et hoida surnuid seal
kuhu nad kuuluvad.

  • "müüre", lk 30


pööran pilgu akna poole
jälgin päikese punast paisumist
mõne miljardi aasta pärast

saavad otsa nii kannatus
kui kannatuse põhjus
kui teadmine kannatuse lakkamisest
kui teadmine kannatuse lakkamisele viivast teest.

senikaua lihtsalt on
maailm antud hoida ja valvata
sealt, kuhu mu süda või sõna ulatub.

  • "lünk", lk 37


kui vähe sõnu
kahanevas valguses
kõige selle jaoks
mis saabub teiselt poolt
päevase maailma piire
argist ja tuttavat kogemust -
videvik, hämarus, pimedus, öö.

kuidas lausuda pilkaseid asju
vibuna pingul pilgu all
kui silm enam ümbrust ei seleta?

  • "park", lk 38


mõtte juur vivaariumis
kompab tuleviku kuju ja avastab sealt
omaenda võõra külje, läbipaistva seina taga

esikloom ehitab ehitamata maailma sisse maailma
et viia elu kaugetesse eluta paikadesse -

aga mina ei taha minna, ma ei taha
tal aidata külma pimedat ruumi kodustada.

  • "vivaarium", lk 48


peatada käsi. jätta murdmata
ülane valgete õite ja angervaks
magusa lõhna pärast.

jätta elavale alles
ta elu - nii palju kui saab

valada oma siinoleku piimjas sisu
ümber väiksemasse anumasse,
teha ruumi - kahaneda, piseneda

ja siis ikkagi olla
väike tuline kerisekivi

ja siis ikkagi olla
tihe kui tammepuit.

  • # peatada käsi. jätta murdmata, lk 53


paju alandab palavikku
ja vaigistab valu. kord juurdunud
hoiab ta käeseljast kõvasti kinni

kui saabub suurvesi
ja ujutab üle

kõik südame
kurbusest kiduvad luhad

  • # jões käsi pestes näen, lk 55


mu suu on täis magusaid sõnu.
emajõe kaldal sirgub angervaks, mina lõikan
teravate kääridega varre nabaväädi küljest

valgete õite elava kobara, kõrge täheratta all
iga mu tegu loeb, iga mu otsus
on täiesti tühine.

  • # mu suu on täis magusaid sõnu, lk 60

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel