Anum

Proosa

Kui valida keha kuvandist välja mõned tahud, mis sündsust ei riiva, peame olema valmis selle moonutuse nimel kannatama. Keha ei ole mõnevõrra poorne anum. Või kujundit vahetades - aed ei ole seinavaip; kui kõik umbrohud välja kitkuda, jääb muld lahjaks. Kuidagi peab aednik viljakust säilitama, andes tagasi seda, mida on võtnud. Eriline kohtlemine, mida mõned religioonid lasevad osaks saada anomaaliatele ja jälkustele, et need headuse teenistuses väekaks teha, sarnaneb umbrohu ja mahaniidetud rohu kompostimisega.
- Mary Douglas, "Puhtus ja oht", tlk Triinu Pakk, 2015, lk 279

Võluvägi võis küll pesitseda veres, aga mitte veresuguluses. Seda ei antud edasi vanemalt lapsele. Võluvägi valis ise oma tee. Valis oma vormi. Vahel sündisid tugevatel nõrgad või siis vastupidi. Tuleloitsijad sündisid sageli veemaagide perre, mullaliigutajad tervendajate perre. Võluväge ei saanud harida nagu viljapõldu ega põlvkonniti välja nõrutada. Olnuks see võimalik, oleks antarisid külvatud ja lõigatud. Nad olid ideaalsed anumad, suutelised valitsema mis tahes elementi, lausuma mis tahes loitsu ja käsutama omaenda vere abiga kogu ümbritsevat maailma. Nad olid tööriistad ja valedes kätes ka relvad.
- V. E. Schwab, "Võlukunsti tumedam pool", tlk Marge Paal, 2016, lk 58

Kolmkümmend aastat oli eestlaste jaoks väikseim pikameelsuse mõõdu-ühik: kolmkümmend aastat ehitati maja, kolmekümne aastaga said lapsed järje peale, kolmekümne aastaga võis isegi Moskvitši osta. Ja kolmekümne aasta jooksul saabub kindlasti hetk, mil on piisavalt aega, et lõpuks arsti juurde minna, kui pea valutab. Kui suurt midagi muud ei olnud, siis kannatlikkuse anumast ammutati kõik, mis vaja - ja jäi tublisti ülegi. Tänapäeval kipub kannatlikkus otsa saama kolme tunni, kolme päeva või kolme nädalaga. Rahva imelisest kannatlikkusest on vähem kui paarikümne aastaga saanud suur rahvuslik kannatus.
- Valdur Mikita, "Lingvistiline mets", 2013, lk 191

Kuna töötaja jaoks ei ole otseselt vahet, milliselt finantsallikalt tema palk parasjagu tuleb, siis tekib olukord, et väärika palga kokkusaamiseks tuleb see teadusrahastuse potist, sest ülikool on ühendatud anumate süsteem.

Seega tähendab kõrghariduse alarahastatus ka seda, et õppetööd tehakse teaduse vahenditest, mille tulemusel kannatab ka teadus. Lisaefektina tekivad olukorrad, kus võimekad inimesed valivad pigem teaduse tegemise, kuna selles anumas on rohkem raha, ning õppetöö jääb neile, kel teadusprojekti pole või napib võimeid teadust teha. Lõpptulemusena kannatavad ikkagi üliõpilane ja ühiskond.

Marju Himma, "Eesti pole piisavalt rikas odava kõrghariduse jaoks", ERR/Vikerraadio, 25.04.2022