Enesestmõistetavus

Proosa muuda


  • Te ju teate, et esmalt rünnatakse uut teooriat kui absurdset, seejärel mööndakse, et see on küll tõsi, kuid ilmselge ja ebaoluline; viimaks taibatakse selle tähtsust, nii et teooria vastased kuulutavad hoopis iseennast selle avastajaks.
    • William James, "Pragmatism. Uus nimi mõne vana mõtteviisi jaoks", rmt: "Pragmatism ja elu ideaalid", tlk Märt Väljataga, Vagabund, 2005, lk 130


  • "George'iga on see häda, et ta ei suuda ennast valitseda. Pole kunagi suutnud. Mees peaks ennast kätte võtma ja natuke tänulikkust ilmutama. Ta näib mõtlevat, et kui Sheila peab mehe eest tööd tegema, siis ta ei vajagi viisakust ja — noh, õrnust ja nii edasi — mida üks naine saama peaks."
"Mind ärritab alati, kui ma näen, et abieluinimesed jämedalt käituvad," ütles Wimsey. "Küllap see on paratamatu. Naised on naljakad. Paistab, et neile ei lähe niivõrd korda mehe ausus ja truudus — ja ma olen kindel, et teie vennal need omadused on —, kuivõrd see, et mehed neile uksi lahti teeksid ja "tänan sind" ütleksid. Olen seda korduvalt tähele pannud."
"Mees peab olema pärast abiellumist just niisama viisakas nagu enne," kuulutas Robert Fentiman vooruslikult.
"Peaks küll, aga ei ole mitte kunagi. Võimalik, et sel on mingi seletus, mida meie ei tea," ütles Wimsey. "Teate, ma olen küsinud — uudishimulik, nagu ma olen —, aga inimesed enamasti lihtsalt ühmatavad ja ütlevad, et nende naised on mõistlikud ja peavad nende kiindumust enesestmõistetavaks. Aga ma usun, et naisi ei muuda miski mõistlikuks, isegi mitte pikk kooselu oma mehega."
Kaks poissmeest vangutasid tõsiselt pead.


  • Mind on vahetevahel ärritanud meeste väitlused abstraktsetel teemadel: "Te mõtlete nii, sest olete naine." Kuid ma teadsin, et mu ainus enesekaitse peitus vastuses: "Ma mõtlen nii, sest nii on õige," välistades nii oma subjektiivsuse. Ei tulnud kõne allagi, et oleksin vastanud: "Ja teie mõtlete vastupidi, sest olete mees." Olla mees on ju iseenesestmõistetav. Mehel on sellepärast õigus, et ta on mees, naine on see, kes eksib.
    • Simone de Beauvoir, "Teine sugupool", tlk Anu Tõnnov ja Mare Mauer, 1997, (Sissejuhatus, lk 14)



  • Sest on ju ilmselge, et mõne traditsioonilise asjakorralduse eest tuleb maksta vägagi kõrget hinda, kuna need põhjustavad hulgaliselt inimlikku kannatust ja pettumust. Kui need asjakorraldused esitleksid end meile pelgalt asjakorraldustena ja mitte kategooriliste imperatiividena, siis oleks meie mõistlik suund need ükskõik milliste võtetega ratsionaalselt välja valitud eesmärkide jaoks kohandada. Aga selle asemel me naeruvääristame oma Don Quijotesid, neid moest väljas olevate traditsioonide kentsakaid kehastusi, ning vaatame jätkuvalt enda traditsiooni millegi paratamatult lõpliku ja ettemääratuna.
    • Ruth Benedict, "Kultuurimustrid", tlk Tõnu Ülemaante, 2016, lk 291-292


  • Igas suhteliselt arenenud kultuuriga kollektiivis korraldab inimeste käitumist järgmine põhivastandus:
1) tavaline, igapäevane, argine käitumine, mida kollektiiviliikmed ise peavad "enesestmõistetavaks", ainuvõimalikuks, normaalseks;
2) kõik piduliku, rituaalse, ebapraktilise-riikliku, kultusliku, tavandilise-käitumise liigid, mida kõnealuse kultuuri liikmed ise tajuvad omaette tähendust kandvana.
Esimest tüüpi käitumist õpivad kõnealuse kultuuri liikmed nagu emakeelt - sukeldudes otseteed selle tarvitamisse, märkamata, millal ja kellelt on soetanud selle süsteemi kasutamise vilumused. Neile näib selle valdamine nii loomulik, et isegi sellekohasel küsimusel puudub mõte. Veel vähem võiks tulla kellelegi pähe koostada seesuguse auditooriumi tarvis argikäitumise keele grammatikaid-metatekste, mis kirjeldaksid selle "õigeid" norme. Teist tüüpi käitumist õpitakse nagu võõrkeelt - reeglite ja grammatikate järgi, kõigepealt saavad selgeks normid ning alles seejärel luuakse nende põhjal "käitumistekste". Esimene käitumine võetakse omaks stiihiliselt ja teadmatult, teine - teadlikult, õpetajate vahendusel, ning tema valdamist tähistatakse tavaliselt erilise sissepühitsusaktiga.


  • [Randolph Henry Ash:] Te ju teate, kuidas see käib, sest olete ise poeet - kirjutad sellise ja sellise narratiivi ja mõtled selle käigus - siin on kena käsitlus - see kontseptsioon mahendab seda - ega see ei ole enamikule liiga ilmne? - ega siin ei ole liiga paks kiht endastmõistetavust - liiga ilmselge tähendus tekitab peaaegu vastikust - ja siis saab üldsus selle kätte ja kuulutab selle ühtaegu liiga jõuliselt lihtsaks ja liiga kõrgilt arusaamatuks ning selge on ainult see, et ükskõik mida sa oled lootnud väljendada, on kadunud arusaamatuse ududesse - ja kaotab aeglaselt oma elu - su oma meeles nagu ka lugejate omas.



  • Teiseks murranguks olid 1970. aastad, mil Lääneriike tabas uus majanduskriis. Ühekorraga tõusid nii hinnad kui ka töötus ning ligemale kolm aastakümmet kestnud majanduskasv jõudis lõpule. [---] Järgmisel kolmekümnel aastal domineerisid paremmõttes riigi rolli vähendamist ja turumajanduse laiendamist propageerivad neoliberaalid, kes olid kultuurilistes küsimustes jällegi vähem traditsioonilised kui nende eelkäijad, toetades üleilmastumist, mittetraditsioonilisi peremudeleid jmt – näiteks oli Suurbritannias just konservatiivne partei see, mis David Cameroni juhtimisel seadustas geiabielud.
Neoliberaalid olid sedavõrd edukad, et nende majanduslikud põhitõed võtsid teatud määral omaks ka sotsiaaldemokraatlikud ja tööparteid – nende ideedest sai samasugune "enesestmõistetav normaalsus" nagu oli eelmisel perioodil olnud hoolekanderiigi idee.