Töötus

ProosaRedigeeri

  • Teiseks murranguks olid 1970. aastad, mil Lääneriike tabas uus majanduskriis. Ühekorraga tõusid nii hinnad kui ka töötus ning ligemale kolm aastakümmet kestnud majanduskasv jõudis lõpule. [---] Järgmisel kolmekümnel aastal domineerisid paremmõttes riigi rolli vähendamist ja turumajanduse laiendamist propageerivad neoliberaalid, kes olid kultuurilistes küsimustes jällegi vähem traditsioonilised kui nende eelkäijad, toetades üleilmastumist, mittetraditsioonilisi peremudeleid jmt – näiteks oli Suurbritannias just konservatiivne partei see, mis David Cameroni juhtimisel seadustas geiabielud.
Neoliberaalid olid sedavõrd edukad, et nende majanduslikud põhitõed võtsid teatud määral omaks ka sotsiaaldemokraatlikud ja tööparteid – nende ideedest sai samasugune "enesestmõistetav normaalsus" nagu oli eelmisel perioodil olnud hoolekanderiigi idee.


  • Kalamaja pakib oma šamaanitrummid ja diskoripuldid mõne päeva pärast jälle kokku ja kolib jälle uude kohta, kohalikud elavad oma elu vanaviisi edasi, neil on ikka samad mured – töötus, vaesus ja kõik maaelu hädad. Mõne päeva pikkune festival ei muuda nende elus midagi, püsivamat kasu see ei too. Kalamaja läheb suve lõpuks Kalamajja tagasi.


  • Syed naaldus seljatoele. "Asjade praeguses seisus, Louisa, pean ma rõhutama, et terve ja töövõimelise inimesena pead sa edasiseks kvalifitseerumiseks..."
"... näitama, et ma tahan tööle saada. Ma tean."
Kuidas sellele mehele selgitada, kui väga ma tahan töötada? On tal üldse aimugi, kui väga ma oma vana töökohta taga igatsen? Töötus oli olnud lihtsalt üks mõiste, millest uudistes räägiti seoses laevaehitus- ja autotehastega. Ma polnud tulnud selle pealegi, et tööst võib tunda puudust nagu puuduvast liikmest - et see tunne on pidev ja refleksiivne. Ma polnud tulnud selle pealegi, et lisaks ilmselgele hirmule raha ja tuleviku pärast võib töötuks jäämine tekitada tunde, et sa oled vääritu ja väheke kasutu. Et hommikuti on raskem tõusta kui siis, kui äratuskell sind jõhkralt teadvusele ehmatas. Et võiks tunda puudust inimestest, kellega koos sa töötasid, ehkki sul oli nendega väga vähe ühist. Või et kesktänaval kõndides võid avastada end tuttavaid nägusid otsimas. Kui nägin esimest korda Võilillenaist, kes pealtnäha sama sihitult nagu mina mööda poode kondas, võitlesin kiusatusega minna ja teda kallistada. (lk 22)