Vikitsitaadid

Maaelu

maapiirkondades viljeldav elulaad

Maaelu on maal kui sotsiaalses piirkonnas praktiseeritav elulaad.

Anna Klein (1883-1941), "Põllutöö Dachaus", s.d.

Proosa

muuda
  • Tänapäeval, kui põllumajanduse on vallutanud masinad, kaotab maatöö üha enam oma idüllilist värvingut, püha kunsti üllaid jooni. Nüüd näete lõikusaja saabudes põldudel roomamas hiigelämblike või tohutute krabide sarnaseid koledaid niidumasinaid, mis lõikavad viljakõrred nugadega maha ja seovad need raudtraadiga vihkudeks. Kui vili on niidetud, saabuvad teised, auru jõul liikuvad, Tarasco moodi koletised - peksumasinad, mis ahmivad vihud oma punkritesse, muljuvad viljapead puruks, hakivad põhu ja tuulavad terad. See kõik käib Ameerika moodi, tuimalt, rutakalt, ilma rõõmu ja lauludeta, ümber kivisöega köetava katla, keset tolmu ja vastikut tossu, töötegijail kogu aeg hirm nahas, et kui hoolega ette ei vaata, võib masin sul mõne liikme lömastada või maha lõigata. See on Progress - saatuslik raudne äke, mille vastu ei saa midagi teha ega öelda, teaduse ning hea ja kurja tundmise puu mõru vili.
    • Frederi Mistral, "Noorusmälestused", Tallinn: EKSA, 2018, tlk Merike Riives, lk 123-124


  • Ta elas linnast väljas, mitte eeslinnas. On teatud linnaosasid, mis koosnevad eeslinnamajadest ja korralikest koloniaalstiilis turuväljakutest keemilise puhastuse, rohupoodide ja pisikeste lihakarnidega, mis koos moodustavad korraliku pika valgeks võõbatud rea. Tema elas maal, linna piirest väljas. Siin oli liiga palju ja samal ajal ometi liiga vähe ruumi. Tühje krunte siin leidus, kuid need polnud määratud tühjaks jääma. Siltidelt võis lugeda: EHITATAKSE VÄLJAÜÜRIMISEKS. Maantee oli täis pragusid ja kummalisi auke, nagu voogaks maa öösiti oma katte all, kehitaks õlgu. Läheduses asus rohtukasvanud ja peaaegu mahajäetud lennuväli eralennukitele. Maanteed ääristasid viinerikioskid, keeglimänguplatsid ja kõrtsid — kõik kolmandajärgulised ja hävinemisele määratud. Nöörsirges reas seisid üksteise kõrval maamajakesed, kummalisel kombel kobaras, kuigi asusid "maal", mitte "linnas" - fakt, mille üle tundsid uhkust vabriku- ja veskitöölised, kes neis elasid. Püsti oli veel vaid mõni talumaja, mõni üksik vanadest suurtest maakodudest. Kuid nende krundid olid kõik kahanenud üksnes mõnele aakrile ning küünid maha lõhutud. (lk 14)


  • Sireli talu madal ja pikk, vastu mäekülge liibunud elumaja oli puude sisse kasvanud. Kes ei tea, ei oskaks vaadatagi. Kui uus katus panna, siis võiks siin veel paar põlvkonda elada, aga pole ju, kes tuleks, pärast teda, Lidijat, jääb maja tühjaks, võib-olla küll viimasena siin kandis — aga siiski. Mõelnud nii, ei olnud Lidijal siiski eriti kahju, ta polnud siin sündinud ega kasvanud ega kaua õnne tundnud, ta mõtles lihtsalt hoone väärtuse peale ega võinud leppida, et see enneaegu kokku kukub ja rohtub. Millal, see sõltub kõik temast endast, sest maja elu kestab seni, kuni tema seal sees elab. Samamoodi on ilmselt Kaste talu saatus Vilma käes. Ei tea, kas naabrimemm täna õhtul magama jääbki, ta on ikka kartnud ööseks üksi jääda, siis pidavat kuulma samme ja ohkeid. Puhas ettekujutus muidugi, vanad seinad naksuvad vajudes. Oma kodus ei teinud Lidija nendest häältest väljagi. Vaja lehm ära lüpsta ja minna ööseks Kaste tallu, kuigi Vilma ei palunud, ei tahtnud vist tüli teha. Mis tüli nüüd, hea, et on, kuhu minna, palju raskem oleks, kui ümberkaudsete naabrite majades elaksid vaid tuul ja mälestused. (lk 23)
    • Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23


  • Phillipsid ei suutnud päriselt maale elama asuda, olles oma hingelt linnainimesed, aga nad võtsid alandlikult omaks, et linnas elamiseks olid nad nüüd liiga tähtsad ja rikkad, ning olid kolinud sealt maale, alistudes loodusseadustele, kohta, kus neil võis olla oma väreleva sinise veega ujumisbassein, mis oli ligimesele pinnuks silmas, ja oma tenniseväljak.


  • Inimesed kippusid Tiffanyt omapäi jätma. Selles polnud midagi julma või ebameeldivat, lihtsalt talu oli suur ja kõigil olid oma tööd teha, ning kuna tema tegi oma tööd väga hästi, siis muutus ta otsekui nähtamatuks. Ta oli piimatüdruk ja seejuures väga tubli piimatüdruk. Ta tegi paremat võid kui tema ema ja paljud kiitsid tema oskust juustu valmistada. See oli tal tõeline anne. Mõnikord, kui külla saabusid rändõpetlased, läks ta nende juurde end veidi harima. Kuid enamjaolt töötas ta piimaköögis, kus oli hämar ja jahe. See meeldis talle. See tähendas, et ta teeb midagi talu heaks.


  • Rahule jäänud, hakkas Vimes une pealetungi ootama, saatjaks ulgumine, kriisked, salapärased kauged kolksatused, vargsed sahinad, röögatused, rahutukstegev tiksumine, hirmsad kraapivad helid, jube, väga lähedalt kostev tiivasahin ja kogu see ülejäänud põrgulik orkester, mida tuntakse maa rahuna. (lk 159)


  • Vana Säga suleb silmad, toetab turja vastu paviljoni täiskriibitud seina. Hiiglaslikud kämblad puhkavad põlvedel. Maal pole ju kiiret, on aega istuda, on aega mõtiskleda ja loota. Minutid kuluvad, oodatud kellaaeg jõuab kätte. Vana Säga pole loomult mingi unistaja või romantik — ei, tema on tõsine maamees, nagu üks maamees olema peab, aga kui bussi saabumiseni on jäänud vaid mõni hetk, tekib tema silmisse kummaline igatsev kuma.
  • Tõesti, ajad on sitad mis sitad. Juba mitu aastat pole saanud ühelegi linnamehele molli anda. Omal ajal, jumaluke, oli see igapäevane asi! Siis oli liiklus linna ja Puravere vahel tihe, isegi talvel tarvitses vaid baari minna, kui otsemaid mõni võõras nägu silma hakkas. Siis võtsid väikesed joogid, lobisesid baaridaamiga, aga ise pidasid tundmatut molkust hoolega silmas. Ja kui see siis ennast minekule asutas, olid paari pika sammuga tal kannul, ja enne kui linnast tulnud sitavares arugi sai, sõitsid otsejoones talle lõuga. Pärast tulid sisse tagasi, võtsid veel ühe viina, tegid ehk mõne nägusama eidega tantsugi ja näitasid talle oma kergelt punetavaid sõrmenukke. Rääkisid, mis näoga linnamees oma paugu oli vastu võtnud, mida vastu kobises, kas verd ja tatti ka lendas. Mõnel prillipapal läksid koguni prillid katki! Sellest kõigest oli tore jutustada, plika su kaenlas kihistas nii magusasti ja hinges oli uhke tunne.
  • Sõbrad jäävad vait, joovad viina ja rüüpavad õlut peale. Miks on elu sedasi allamäge veerema hakanud? Miks linnamehed enam Puraveres ei käi? Justkui hakkaks nende sugu sootuks välja surema. Kuid nii see ometi pole, telekast näeb, et linnas on neid küll ja küll! Miks nad siis siia ei tule?



  • Kalamaja pakib oma šamaanitrummid ja diskoripuldid mõne päeva pärast jälle kokku ja kolib jälle uude kohta, kohalikud elavad oma elu vanaviisi edasi, neil on ikka samad mured – töötus, vaesus ja kõik maaelu hädad. Mõne päeva pikkune festival ei muuda nende elus midagi, püsivamat kasu see ei too. Kalamaja läheb suve lõpuks Kalamajja tagasi.


  • Ma ei ole maal elanud, ainult suvitanud. Pakkinud auto linnaasju täis, sõitnud mitusada kilomeetrit, lülitanud sisse olemasolevad teenused ja kütnud, jope seljas, mitmeid tunde maja, et siis nädala-kahe pärast tagasi linna sõita. Silmakirjalik, aga mõnus. Ma ei tea, mida tähendab tegelikult pidev elu maal, kui näiteks pole tööd ja ebamugavus ajab Norrasse koristama. Aga võib-olla on need perspektiivid vaid kellegi leiutatud kuvandid paiksusest väljaspool keskuseid, sest see, mida me peame maaks, ei pruugi üldse pädev olla.
  • Elu maal on mänginud suurt rolli urbaansuse kui tootmisviisi kujundamisel. Lähiajaloos on see olnud selgelt seotud maapiirkondade füüsilise tegelikkuse ja kollektiviseeritud põllumajanduse produktiivsuse idee teatava läbikukkumisega eelmise riigikorra ajal. Hoolimata sellest, et praegu taolisi suuri maa muutmise programme ei ole, on maa, ruraalne reaalsus siiski märksa kiiremas muutumises kui linn, mis on endiselt inimkeskne kooseksisteerimise vorm, nagu see on alati olnud. Samas, kui ma hakkan jõudma oma maakoju ja saeveskihiiglase ööpäevaringselt valgustatud tehnomaastik mulle mu kohalejõudmisest õhtuhämaruses märku annab, edastab see ühtlasi signaale sellest, millised globaalsed jõud seda rahvast tühjaks voolavat linnatagust territooriumi, perifeeriat moondavad.
  • Olukorras, kus maal on ruumi rohkem, kus kahanemine ei ole potentsiaal, vaid keeruline ja igapäevaselt inimeste elu mõjutav tegur, millele on vaja leida lahendus, annab iga otsus ruumis kohe tunda.
  • Kardan, et head praktikad ei avita meid kategooriates, kus urbaanne ja ruraalne eksisteerivad üheaegselt olemusliku tervikuna, st maa ei ole siin ainult sulnis linnulaul, puutumata loodus ja orgaaniline maaviljelus, vaid midagi muud.
  • Miks me arvame, et linnade tagamaale iseloomulik logistikakeskuste esteetika ei ole juba maakeskkonna olemuslik osa? Kardan, et ruumivaldkonna planeerimisvõtted ja -vahendid, mis on aidanud ajalooliselt ruraalsusega suhestuda, ei ole enam lihtsalt pädevad. Arhitektid ei peaks nägema ruraalset kui ala, mis vajab rohkem linnalisi vorme ja struktuure. Pigem peaksid nad võtma omaks tõdemuse, et just linnalisuse olemasolu aluseks on olnud alati ruraalsus, mis varustab meie industrialiseerunud (linnalisi) maastikke väsimatult ja jätkusuutmatult toidu, vee ja energiaga ning tänu millele need saavad üldse eksisteerida.
  • Ruraalne peaks olema kõige tähtsam ja aktiivsem toimija kohaliku ruumipädevuse ja arhitektuurkonna kollektiivses püüdluses liikuda edasi kuskil mujal proovitud trendide või praktikate eeskujust, sageli ka tehnoutoopilistest fantaasiatest, mis kujundavad meie kunagist ja praegust mõtlemist, et jõuda selgemini piiritletud ja terviklikuma tulevikunägemuseni – nii maal kui ka linnas.


  • Igas kaugemas maanurgas saab elada, kui igapäevaliikumise kaugusel on mitmekesiste teenuste ja tugevate töökohtadega keskus. See on aga Eestis järjest vähem nii.
  • Piirkonna kahanemine on nõiaring, mida on raske peatada: lahkuvad inimesed, suletakse teenused; suletakse teenused, kaovad paljud töökohad; kaovad töökohad, lahkuvad inimesed. Küsimus on, millise piirini seda aktsepteerida? Praegu ei ole võimalik kunstlikult jõuda tagasi samasuguse maapiirkondade õitsenguni, nagu kogesime kaheksakümnendatel. Otsustamise koht on aga see, kas aktsepteerime, et järgmise kolme aastakümne pärast on suurkeskustest eemal olevad piirkonnad inimtühjad.
  • Kui maal elavatest inimestest on valdav osa linnalise elustiiliga, siis on vähe neid, kes maalist elulaadi ja maastikku taastoodavad. Maapiirkondade elanikkond ei saa koosneda ainult vaate nautijatest.
  • Kaugemalt vaadates võibki kõik maaline näida mahajäänud, vanamoeline, mõttetult ressursimahukas. Tundubki, et püütakse lootusetult jõuda juba "läinud rongile". Praegused maa ja väikelinnade kogukonnad ootavad head elukvaliteeti, isegi kui teenuste ühikuhind on Eesti keskmisest kallim.


  • Eestis on teede olukord parem ja eks Lätiski liigub asi paremuse poole. Sellegipoolest tunneb Lätis maainimese auto kaugelt ära, sest see on teetolmust kahevärviline.
  • Maa-elanikud ise väärtustavad sotsiaalgeograafi sõnul sealset rahu ja vaikust, samuti teatavat vabadust. "Paraku ei piisa sellest kõigest, kui sissetulek ei võimalda viisakalt ära elada," tõdeb ta. Ehkki aastaaegadest sõltuvad maainimesed kohanevad muutustega üsna hästi, on maal elades siiski raske linnas tööl käia ning kiiret elutempot hoida. "Olen kohanud üksjagu inimesi, kes sooviks tagasi maale kolida," ütleb Storie, "aga paraku ei suuda nad maal endale rahuldavat elukvaliteeti tagada."
  • Ma arvan, et maainimesed ei eeldagi linnaeluga võrdseid hüvesid, aga paremaid hoolekandeteenuseid igatsevad nad küll. [---] Eks tasuta bussid aitavad ka, aga neist oleks rohkem abi, kui bussiga saaks ligi elutähtsatele teenustele või kohaliku raamatukogu kaudu võrguteenustele. Seda isegi siis, kui teenus on kättesaadav ainult mõnel päeval nädalas. [---] Hüvede keskustesse koondamise asemel oleks parem neid hoopis hajutada. Nii saaks rohkem eri vanuses maainimesi hüvedele ligi.


  • Üks sugulane ütles mulle, et mõtle, Ruta, kui lihtne sul lastega linnas oleks! Eestlasele kuidagi sobib mõte, et maal on raske, loomadega on raske, puudega lapse ema elu on raske, kogu aeg on raske. Närime pajukoort ja joome lörtsivett peale. Nagu "Rehepapis", mille igal sügisel lagedale tõin ja end ribadeks naersin, see oli kohutavalt naljakas! Naljast ongi praegu kõige suurem puudus
  • Maal ei ole seda tunnet, et hommikul ärkad ja mõtled, et ei tea, mida täna teeks. Olen siin 120% vajalik. Põhjus elada on kogu aeg.


  • Omamoodi paradoksaalne on maakoolide ja -raamatukogude sulgemine, tasuta koolilõunast loobumine, huvihariduse maksustamine, et (säästetud rahaga?) samal ajal maksta vanematele lapsetoetusi lootuses, et see suurendab sündimust. Edukate riikide kogemused ja uuringud näitavad, et laste sündimise eelduseks on – lisaks armastusele – turvaline ja lapsesõbralik keskkond. Tõhusam on panustada lapsele suunatud teenustesse, mitte lihtsalt raha jagada, sest lapsevanemad oma jõududega ei suuda ühiskonda lapsesõbralikumaks muuta.
  • Eestlased on jätkuvalt suuresti maa- ja väikelinna rahvas ning tänapäevalgi elavad pooled eestlased väljaspool suuremaid linnu. Lapsi on sündinud maaperedes läbi aegade rohkem kui linnades. Seega toimuvad kõik regionaalpoliitilised "optimeerimised" maaelu arvel – otseselt eesti rahvusest perede ja sündimata jäänud eesti laste arvel.



Luule

muuda

Vihma küll valab ja pilvede vinas
taevas kui maa sügisudude tinas.
Pilvi rebides vilistab tuul,
kari on väljas veel mihklikuul.

Karjalaps vaeseke kuhja all kükib,
kaelani märg, külm kallale tükib.
Tuule ja vihma käes elajad norgus,
karjakrantsilgi saba on sorgus.

  • August Alle, "Eesti Pastoraal", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 7


Et olen mats, kõik seda teavad,
kui suur see ilm siis on me ees,
ja kõik ka tohmakaks mind peavad,
sest olen mats, juhm talumees.

Ei tunne kirja, kuid ka kõnes
ma pole teab mis kiita mees,
tööst selleks mahti jääb vaid unes,
sest olen mats, juhm talumees.
...
Kui aga suren, suren jalal
kui seen, kord lössi vajudes,
kaon nagu koer, ja kes mind halab,
sest olen mats, juhm talumees.

Ei tea, kas kaua kiratseda
mul tuleb veel, ja mis veel ees,
kuid eal ei unusta ma seda —
on inime ka talumees.

Ja igaüks, kes minult küsib,
võib kindel olla vastuses:
ma elan, kuni maailm püsib,
sest olen töömees — talumees.


Meie sünnimaa — küll on ta
ikka kehv ja kurb:
mehed — Janka ja Sõmonka,
linnud — rästas, kurg.

Põld — vaid kivid, räharünkad,
rähal higilehk,
heinamaa — vaid mättad, künkad,
tarn ja piibeleht.

Rukkis võtab võimust luste,
odras nõgikatk,
kaeras lokkab kõige kiuste
vaid harakalatv.
...
Rahvas pime, nõnda pime,
et ei oska ta
kirjutada oma nime
ega lugeda.

Kõnnib köötsus, töntsil sammul,
kael kui silguniisk,
kehakatteks paklavammus,
jalavarjuks viisk.

Äranaerdud kõikidest ja
lolliks sõimatud...
Lihtsalt nutan, vaadates ta
elu võimatut.


Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Maaelu&oldid=123831"