Loodusseadus

Proosa

• Esimesel päeval ei tärka midagi; kuid ootaja vähkreb öö läbi asemel, suutmata hommiku saabumist ära oodata.

Teisel päeval tekib salapärase mulla pinnale hallituslaiguke. Ootaja rõõmustab, et see ongi esimene elumärk.

Kolmandal päeval ronib midagi pika valge jala otsas mullast välja ja hakkab kasvama nagu hull. Ootaja juubeldab peaaegu valju häälega, et ongi käes, ja hoiab esimest võrset nagu silmatera.

Neljandal päeval, kui võrse on juba võimatult pikaks veninud, poeb ootaja südamesse rahutus, et äkki on umbrohi. Peagi selgub, et säärane kartus polnud aluseta. Need esimesed, pikad ja peenikesed, mis lillepotist võrsuvad, on alati umbrohi. Ilmselt on see mingi looduseseadus.

• Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 18

• [Padre Blazon:] Elu ise on liiga suur ime, et peaksime lärmi lööma tühiste jõnksukeste pärast selles, mida me ülespuhutult kutsume loodusseaduseks.
  • Robertson Davies, "Viies osaline", tlk Mati Soomre, Tallinn: Eesti Raamat 1990, lk 175

• Phillipsid ei suutnud päriselt maale elama asuda, olles oma hingelt linnainimesed, aga nad võtsid alandlikult omaks, et linnas elamiseks olid nad nüüd liiga tähtsad ja rikkad, ning olid kolinud sealt maale, alistudes loodusseadustele, kohta, kus neil võis olla oma väreleva sinise veega ujumisbassein, mis oli ligimesele pinnuks silmas, ja oma tenniseväljak.
  • Margaret Drabble, "Nõelasilm", tlk Vilma Jürisalu, 1987, lk 52

• ... keele kreatiivsus ning info säilitamine on kaks erinevat asja - nende vaheldumist ja dünaamikat võib eristada koguni kultuuride või ajajärkude mõttes. Kreatiivne periood (koodiplahvatus) osutub kõlbmatuks info säilitajana. Inimkultuurid ei saa olla ülemäära kreatiivsed, sest ilma stabiilse kollektiivteadvuseta ei saaks nad eksisteerida. Teiste sõnadega - meie geniaalsust piiravad loodusseadused, vastasel korral ei saaks meid lihtsalt olemas olla. Stabiilsus on olulisem kui loovus, see viimane on inimteadvuse evolutsioonis pigem maitseaineks.
  • Valdur Mikita, "Metsik lingvistika", Tallinn: Grenader, 2008, lk 15

• Mulle sobib aktsepteerida kõrgemate jõududena loodusseadusi. Raskusjõuga pole mõtet vaielda, teiselt korruselt lendu tõusmine lõpeb suure tõenäosusega kontide murdmisega jne. Üldises plaanis ei vaeva ma oma pead sellega, kas kõik, mis toimub, on üks suur juhuste summa või aegade lõpuni kusagile kirja pandud vääramatus, mille eest mingi nipiga peitu ei poe. Tundub tõene, et kõik, mis puudutab bioloogilist kesta, milles toimetan, allub eeskätt geneetiliste algoritmide ja keskkonna vastastikustele mõjudele ning "vaba tahe" on vaid ahas valikuruum kahe relsi vahel. Tunnetatud paratamatus nii-öelda.
  • Mart Kuusk, "Juhus või vääramatu saatus?", Eesti Naine, 27.05.2021