Ruta Tepp-Soonsein

eesti moekunstnik

Ruta Tepp-Soonsein (sündinud 23. oktoobril 1973) on eesti moekunstnik.

Ruta Tepp-Soonsein, 2011.

IntervjuudRedigeeri

  • Kui esimest korda päris valgeid lambanahku nägin, oleksin tahtnud nendes püherdada nagu mannavahus.
  • [M]asinal kootud kampsunid ei "hammusta", enda oma kannan hommikumantlina palja keha peal.
  • Söön lammast, magan lambal, pesen lambaga ja kannan lammast.
  • [Elust pärast mehe surma:] Mul oli aasta aega end psühholoogiliselt ette valmistada, näiteks õppisin traktoriga sõitma. Valikut ei ole, kui mingi töö on vaja ära teha, siis on vaja see ära teha. Sõbrad on ka aidanud. Iseenesest mulle meeldib, et tuleb meistrimees, teeb töö ära, mina maksan ja ta läheb minema. Aga maal on emotsionaalne suhtlus natuke teistsugune.
  • [Maatööst:] Kas selline spordiala on olemas nagu maratontõstmine? Suurte auhinnarahade korral ma läheks! Musklid on mul võimsad, kui oleks vaja mehe ülakeha pildistada, siis sobiksin.
  • [Lambatapust:] Ise ma seda parema meelega ei teeks, kutsun külast naise, kes selle töö peal. Aga kui hunt on loomal kõri läbi hammustanud, ta on hädas, siis loomulikult teed seda, sest hoolid.
  • [Lambatapust:] Aga kui ei ole surma, ei ole ka sündi. Igal kevadel saad talled nagu uued lapsed ja see on tore.
  • Enam ei ole vahet, kui vana ma olen, ja see on mõnus.
  • Üks, mida olen endale lubanud: iga hommik vaatan peeglisse, kammin juuksed ja värvin huuled ära. Lõunaks pole huulepuna enam alles, aga rituaal on see, mis loeb.
  • [Lastehoidmisest:] Kuna see on korralik orgunn, siis enne alati mõtlen, kas on väärt ema kohalesõitmine Pärnust, et mina saaks paariks tunniks ERKI moešõule minna.
  • Lapsed on vaja üles kasvatada, muidu võikski jääda ennast haletsema.
  • Üks sugulane ütles mulle, et mõtle, Ruta, kui lihtne sul lastega linnas oleks! Eestlasele kuidagi sobib mõte, et maal on raske, loomadega on raske, puudega lapse ema elu on raske, kogu aeg on raske. Närime pajukoort ja joome lörtsivett peale. Nagu "Rehepapis", mille igal sügisel lagedale tõin ja end ribadeks naersin, see oli kohutavalt naljakas! Naljast ongi praegu kõige suurem puudus
  • Maal ei ole seda tunnet, et hommikul ärkad ja mõtled, et ei tea, mida täna teeks. Olen siin 120% vajalik. Põhjus elada on kogu aeg.


  • Praegu on mul traktor mehe eest: tõstan heinarulle, tassin puid ja liigutan kive. Esialgu proovisin küla pealt töömehi leida, aga ilma on kergem. Tellin töömehe, maksan talle, tema kasutab mu kütust ja tööriistu ning pean teda toitma. Pealegi tahavad mehed hirmsasti rääkida, kui vastas on naine, kes kuulab.
  • Lambatapuks ajan end tippvormi. Ajastan seda nagu sportlased tähtsaks võistluseks valmistudes. Päev varem keedan söögid, et oleks ainult soojendamise vaev. Sügavkülm tuleb puhtaks pesta, ämbrid küürida, noad teritada. Endal lõikan küüned maha, muidu tõmban need esimese looma peal tagurpidi.
  • Vana utt kaalub 70–80 kilo, teda on raske kinni hoida. Loom saab ju aru, mis hakkab juhtuma. Kutsun appi ühe tuttava naise, kes tunneb seda tööd. Hommikul alustame, õhtuks on kaheksa lammast lihaks tehtud.
  • Püüan ära kasutada kogu lamba. Nahad nülin ja soolan sisse, et saaks Jõgeval parkida – sedasi kogun materjali, et õmmelda kasukaid. Siserasvast keedan seepi, maosisu läheb komposti, vere kallan lillepeenrasse. Ükskord kaevasin jämesoole ka sinnasamma, aga järgmisel päeval olid rongad kohal.
  • Oled märganud, et linde on vähemaks jäänud? Igal aastal panen pekki külma, et talvel linde toita, aga sel kevadel jäi pekki üle... Linde on vähem, sest putukaid on vähem. Suvel tegin õhtul akna lahti, et värske õhk sisse saaks – otsustasin, et panen kinni, kui esimene putukas sisse lendab. Pikutasin ja ootasin, kuni hakkas jube. Ühtegi putukat ei tulnud.
  • See-eest hunte on siinkandis palju, ööseks tuleb lambad kindlasti kinni panna. Esimesel või teisel suvel pärast kolimist läksin õue pesukaussi tühjaks viskama, kui nägin, et noor hunt on aias. Mul käed värisesid, kui tõin toast fotoka – vaja pildistada, muidu keegi ei usu mind.
  • Olen kohutavalt tänulik, et kodu toidab mu ära. Kuigi vahel saab lammaste peale hing nii täis, et käin nende vahel ja karjun: "Kõik lähete potti!"
  • Kui lambal hakkab igav, teeb ta kohe sigadusi. Lõhub aedu, läheb õunapuude kallale või naabri maa peale.
  • Kui ühele lambale kas või tundub, et ta näeb ohtu, siis paneb kisades jooksu ja teised tema järel. Just nagu inimesed – ütled ühele listeeria ja kõik jooksevad. Ütled seagripp ja igaks juhuks lastakse kõik sead maha.
  • Sügisel, kui Võrumaa jäi pikalt elektrita ja raadios räägiti, et kõigil peaks olema plaan, mida sellises olukorras teha, ma ka mõtlesin. Et peaks käsikaevu ära puhastama, muidu pole kodus värsket vett. Muuga saaksin hakkama: toa kütan ahjudega soojaks ja süüa teen puupliidi peal.
Tegelikult mulle meeldib, kui vahel voolu pole. Inimene harjub ju müraga ära – et külmkapp kogu aeg vaikselt suriseb, seda enam ei märkagi. Kuni vool kaob ja tekib vaikus. Siis istun köögis, lapsed süles, ja tunnen, kui erakordne see on.
  • Mul on kaksikud, poiss ja tüdruk. Tütar käib erikoolis. Kui perre sünnib puudega laps, hakkavad vanemad tihti otsima, mis nad valesti tegid, et nii läks. Aga see ei muuda ju midagi. Kui olin rase, soovisin mõttes, et saaksin ilusa tütre. Saingi imeilusa ja mul on elu lõpuni pesamuna, kellel mähkmeid vahetada.
  • Mult on küsitud, kuidas ma hakkama saan. Lesknaine, peab maal loomi, endal veel puudega laps? Kui teaksin ette, et kusagil mujal on kerge, läheksin kohe, aga seda ei tea ju. Nii et igal hommikul hakkan siin töödega pihta – ja tööd jätkub alati.
  • Akutrell on keskealise naise parim abimees.
  • Mootorsaag käib mul nupust ja töötab nii vaikselt, et kui lapsed magavad, siis nad üles ei ärka.
  • Jah, vahel ma tõesti ei tea, kuidas mingit asja teha – siis istun maha, panen suitsu ette ja mõtlen. Kui täna välja ei mõtle, mõtlen homme, lõpuks saab ikka tehtud.
  • Mõne töö kohta on mul mälupildid lapsepõlvest, et kuidas isa seda tegi. Varem polnud ju sellist asja, et vanemad kogu aeg lapsi lõbustavad ja nendega mängivad. Kui ütlen oma poisile, et toogu kuuskantvõti, vaja jalgratta sadulat tõsta, siis tema teab, mida tuua.
  • Maale jäävad lollid või tugevad, ma olen vist mõlemat. Mai algusest septembri lõpuni satun tuppa söömiseks ja magamiseks. Suvel tuleb see papp kokku rullida, mille eest talv üle elada.
  • Tead seda ütlust, et kui tahad eestlasest lahti saada, anna talle tükk sitta maad ja ta tapab end tööga ära? Kui Reinu enam polnud, tegin kogu aeg tööd. Töö mind püsti hoidiski, sest muule polnud aega mõelda. Võtsin kätte ja koristasin maja ümbert risuhunnikuid, mida Rein polnud lubanud puutuda.
  • Nüüd räägib mu vend, et võtku ma rohkem lambaid, aga mina ei taha! Mida rohkem sa omad, seda suurem koorem sul on. Tõsi küll, oma metsast ma mingil juhul ei loobu. Mulle on helistatud ja ähvardatud: teil mets mädaneb, müüge maha! Aga mina ei taha soojale saarele, ei taha suuremat kinnisvara, minu puhkus on koeraga metsas jalutada.
  • Linnas ei tule sulle keegi terveks päevaks külla. Samas on kõigil tohutu kirjavahetus nagu Muhvil – meilid muudkui saabuvad, Facebook vilgub. Mul on ka oma koduleht, et inimesed mu üles leiaks, aga Facebookis käin võimalikult vähe. Eelistan suhelda nii, et istume köögis maha, võtame väikese napsu ja räägime.
  • Kui linnast maale kolisin, hakkasid linnasõbrad vaikselt kaduma. Praegu elan hoopis teises maailmas kui nemad. Saan kõne: Ruta, sa pead kohe tulema, kohe on vaja! Aga mina seletan, et ainuüksi Tallinna-sõit võtab mul tund aega. Kui kohale jõuan, siis selgub, et mul polnudki vaja kiirustada. Kiire on inimeste peas kinni, nad on stressis.
  • Õnnelikuks teeb see, kui saad elada praeguses hetkes, mitte minevikus või tulevikus. Vaata lapsi, nemad elavadki nii kogu aeg. Olen õppinud, et rõõmu saab tunda igast väikesest asjast, mis läheb hästi. Jõuan autoga koju ja tänan autot, et ta mu kohale tõi.



VälislingidRedigeeri