ProosaRedigeeri

  • Ajalugu hargneb lahti tasakesi nagu vana kampsun. Seda oli palju kordi paigatud ja kirutud, ümber kootud, et see erinevatele inimestele sobiks, susatud tsensuurivalamu alla kasti, et seda siis propaganda tolmulappideks lõigata, ometi õnnestub sellel alati - lõpuks ikka - oma vanasse tuttavasse vormi tagasi tõmbuda. Ajalool on kombeks muuta inimesi, kes arvavad, et nemad muudavad teda. Ajalool on alati paar trikki oma viledakskulunud varrukast võtta. Seda on juba ka kaua kantud.


  • Minu arust, kui üldse rääkida eesti kirjanduselus või kultuuris mingist luuletajaimidžist, siis on luuletajaimidži kandjaks... ma ei mäleta, milline Jüri Kaldmaa praegu välja näeb, aga kindlasti aastatetagune Kaldmaa, või Marko Kompus sellisena, nagu ma teda viimati nägin. Prillid võiksid luuletajal olla, juuksed keskmisest pikemad, soovitavalt kampsun ja kaelarätt. Suur kole puust asi nööriga kaelas mõjub siinmail ka nagu luuletaja tunnus.


  • Pan oli keskmist või lühemat kasvu, kõhukesega, natuke isegi lihtsameelse näoga, kuhu ootamatult sugenes rõõmus kaval naeratus. Ta näis armastavat häid riideid ja erksaid värve nagu üks tubli isaslind kunagi: mäletan, kuidas tal oli seljas oranž mohäärist džemper, millega ta natuke meenutas ilusat päevakoera.

LuuleRedigeeri

Ma olen Tartu ja sina oled Tallinn
ma olen Tartu
...
Su linnas pidutseb glamuur, on kõrge lend
ning tähtsaim sõna seal kindlasti on trend
boheemid minu linnas tegutsevad endiselt
siin kõrgelt hinnas kottis kampsun on ja tennised