Nancy Thayer

Ameerika Ühendriikide romaanikirjanik

Nancy Thayer (sündinud 14. detsembril 1943 Emporias Kansase osariigis USAs) on USA kirjanik.

"Kuumahoogude klubi"

muuda

Nancy Thayer, "Kuumahoogude klubi", tlk Urve Liivamägi, 2005.


  • Kui Faye hakkas kohaliku korjandusmüügi jaoks riideid välja valima, avastas ta õudusega, et iga tema majja sattuv võõras võiks pidada teda parandamatuks kogujaks või vähemalt ekstsentrikuks.
Ent kui too võõras oleks umbes temavanune naine - viiskümmend viis -, ei näeks tema arvatavasti selles pelgalt patoloogilist rõivahullust. (lk 9)
  • Aasta eest oli Jack, tema kallis Jack, surnud kuuekümne neljasena äkitselt südamerabandusse.
Ta oli keset ööd ennast voodis istukile ajanud, pannud lambi põlema ja öelnud Fayele: "Ära unusta..." Seejärel oli ta haaranud rinnust kinni ja vajunud põrandale.
Mida ta ei tohtinud unustada? See küsimus hoidis Fayed öösiti ärkvel, sundis maja ümber jalutama, torkis teda nagu nael kingas. Ära unusta, et ma sind armastan? Ära unusta öelda Laurale, et ma teda armastan? Ära unusta vaadata Chippendale'i kapi salalaekasse? (Ta vaatas, kuid ei leidnud midagi.)
"Ta magas," kinnitas talle väimees Lars. "Ta võis näha und. Ta võis mõelda midagi mõttetut, nagu unes juhtub, nagu näiteks, et ära unusta kaelkirjakut toitmast." (lk 10-11)
  • Ja päris kindlasti annab ta ära mõned oma riided. Vähemalt suuruse 10.
Ent kas ei tähenda suurusest 10 loobumine tunnistamist, et ta ei saa enam kunagi seda suurust kanda, mõtles Faye põrandale vajudes ja selga vastu voodisammast toetades — magamistoa toolid ja voodi olid kaetud riietega, mida ta sorteeris. Kas see ei oleks nagu allaandmine?
Kogu elu oli tema kaal kõikunud üles-alla otsekui Tšaikovski tundeskaala.
Noh, rohkem küll üles kui alla. (lk 11)
  • Ta ei söönud rohkem kui tavaliselt ega tegelnud vähem spordiga. Vastupidi: olles võtnud nõuks väärikalt vananeda, võimles ta regulaarselt. Tema eluviis oli aktiivne. Vaatamata sellele ja järjest suurema tähelepanu pööramisele toidule, kogunes rasva käsivartele, kintsudele, lõua alla, tagumikule ja puusadele, ning tema kõht oli soe ja ümar kui värske sai. (lk 12)
  • Üheksa kuud pärast Jacki surma otsustas ta lõpetada leinamise ja hakata uuesti maalima. Lõppude lõpuks oli maalimine üks tema elu suurimatest rõõmudest. Jack oleks seda soovinud. Niisiis ronis ta üles ateljeesse, seadis üles natüürmordi punastest pirnidest hõbevaagnal, tõmbas kitli selga, pigistas värvid tuubist paletile ja võttis pintsli. Mõne tunni möödudes seisis ta jahmunult ja hirmunult lõuendi ees. Värvid olid mudased, paksud ja ilmetud.
Ta ootas paar päeva ja üritas uuesti. Esimest korda elus oli maalimine töö, ja päeva lõpptulemus polnud isegi mitte keskpärane.
Ole kannatlik, ütles ta enesele. Anded vajavad taastumiseks aega.
Ent ei aidanud aeg ega kannatlikkus. Ei aidanud ateljees mängiv Rahmaninovi plaat, ei ženšenn ega teised kasulikud ürdid, mis oleksid pidanud teda turgutama. Kogu elu teda saatnud maalimisanne oli lihtsalt kuskile haihtunud ja Fayel polnud aimugi kas see üldse kunagi tagasi tuleb. (lk 13)
  • Ta keeldus uskumast, et see kaotus oli seotud Jacki surmaga. Armastus Jacki vastu oli teda tööle innustanud. Isegi nüüd, kui Jacki enam pole, oli armastus jäänud alles ja Faye uskus, et Jack teab seda ega ole lakanud teda samuti armastamast.
Faye oli veendunud, et kaotus tuleneb east, hormoonipuudusest, samadest füsioloogilistest muutustest, mis lisasid talle kehakaalu ja tumestasid mälu nagu pesuvalgendaja. (lk 14)
  • Varsti pärast hormoonravi lõpetamist tabas teda uus vaevus. Kuumad hood. Täiesti ootamatutel aegadel, päise päeva ajal, käis temast läbi tulejutt, ta läks üleni nii tuliseks, et pani imestama, miks kõrvad ei hakka suitsu välja ajama. See kõrvetas ta aju, lahutas mõistuse tunnetest. Ükskõik kui jonnakalt mõistus talle kinnitas, et see on mööduv, ütlesid tunded, et ta plahvatab, kui ta kõiki riideid kohe seljast ei rebi. Päeva jooksul ajas ta selga mitu kihti riideid, et need samas seljast kiskuda ja talvel astus ta sageli verandale, seljas ainult puuvillane särk, et külmas õhus mõnuleda. (lk 14)
  • Pärast Jacki surma, kui Faye oli sügavas leinas, pudenesid kilod nagu pisarad. Kuid pika ja karmi talve jooksul taastus ta kehakaal, isegi suurenes. Õhtud olid üksildased ning karp šokolaadi või võiküpsised kaneeliga olid head kaaslased. Eriti külmi päevi soojendas kodune hõõgvein ja paar õunakooki, samuti omlett juustu ja peekoniga või küpsised meega.
Siin ta nüüd oli - märtsi lõpus, kandes kõige suuremat numbrit, mis oli talle liiga kitsas. (lk 15)
  • Laura tagus rusikatega põlvi. "Ma vihkan teda!" Ta hüppas püsti ja hakkas toas edasi-tagasi kõndima. "Ma veel näitan talle! Ma magan Joe Fosteriga!"
"Joe Fosteriga?"
"Tema töökaaslasega. Nad ei salli teineteist. Nad on konkurendid. Joe flirdib minuga pidudel. Ta on armetu pugejalik tõhk."
"Miks sa siis temaga magada tahad?"
"Sest see on kõige kohutavam, mida ma võiksin Larsile teha."
"Tundub, et see on kõige kohutavam, mida sa võiksid endale teha." Faye hingas sügavalt sisse. "Olgu peale. Olgem mõistlikud. Sa ei taha seksida armetu pugejaliku tõhuga, Laura." (lk 18)
  • Laura silmitses sohvanurgas istuvat last. Megan küünitas ennast ettepoole, avas suu, ilastas, hoidis kahe käega pulti, proovis süvenenult seda suhu toppida ja tabas nina. Ta tõmbus näost tumepunaseks ja hakkas röökima.
"Vaene laps," kudrutas Faye ja võttis tütretütre sülle.
"Ta teeb seda igal õhtul." Laura ohkas ja jõi ülejäänud šerri ära.
"Taob ennast teleripuldiga näkku?"
"Ei, lärmab kaks tundi." (lk 19)
  • Kuid aitab virisemisest, otsustas Shirley. Massaažide vahel võib ta oma vaimu värskendada. Mõnikord kuulas ta ühest kohast teise sõites inspireerivat muusikat. Täna parkis ta Freshi tiigi äärde, pani auto lukku ja tegi kahekümneminutilise sörkjooksu, Discman kindlalt vööle kinnitatud. Muusika, mida ta mängis klientidele, pidi olema mahe: peamiselt klassikaline muusika. Massaaži tegemiseks vajaliku energia kogumiseks kuulas ta jooksmise ajal rokki. Enamasti Aerosmithi, keda ta jumaldas. Vanad head Bostoni poisid, kes olid langenud kunagi sama madalale kui tema ise ja taas ennast püsti ajanud, jäädes kõlama nüüd ja igavesti maailma parima rokkbändina.
Sõltuvus Aerosmithist ja plaadikogu, kuhu kuulusid Bob Segar, U2, Tom Petty ja ZZ Top, sundisid tema praegust armukest Jimmyt pidama teda nooremaks kui ta tegelikult oli. Shirley polnud talle kunagi valetanud, kuid ta polnud ka öelnud oma vanust, ning üldiselt tundiski ta, et on noorem kui kuuskümmend. Tema lopsakad ja käharad, õlgadele langevad punased juuksed, lillaga toonitatud suured sinised silmad, taimetoitlus, kakskümmend aastat sigarettide ja alkoholita, samuti sale ja nõtke keha tõmbasid kõiki haneks, ning peegel tõmbas teda ennast haneks. (lk 23)
  • Sellistel päevadel nagu täna, kui lõõtsus külm märtsituul ja taevas oli kaetud hallide pilvedega, kui põlved naksusid jooksu ajal protestimärgiks ja terve tema keha igatses puhkust, kas või väikest uinakut, tundis ta ennast igivanana. (lk 23-24)
  • Turvavööd kinnitades meelitasid väikesed kuradikesed, kes olid senini ajusopis peidus olnud, teda mõne käsiletist müüdava preparaadiga, mis annaks energiat töötada veel ühe tunni. (lk 24)
  • Julie oli kahekümne üheksane, ülekaaluline, vormist väljas ja üksildane. Kuna ta ajas raha kokku kodus arvuti taga börsil mängides, lakkas ta väljas käimast. Nüüd oli ta juba agorafoobia äärel. Ta elas karbitoidust ja šokolaadisõõrikutest. Tal polnud kassi ega koera. Talle ei tulnud pähegi osta uusi linu või vahetada kardinaid, tema seintel polnud ühtegi pilti. Terviseklubisse astumiseks oli ta liiga häbelik, samuti isikliku treeneri palkamiseks, ent kui ta luges Internetist Shirley kuulutust, kus öeldi, et ta teeb ka koduvisiite, võttis ta julguse kokku ja helistas. Shirley tegi talle mõned nädalad massaaži ja leidis siis, et noor naine vajab inimest, kes suunaks teda kindlakäeliselt tervislikumale eluviisile. (lk 26)
  • Ühel päeval hakkas Shirley massaaži asemel Shirleyga vestlema. Tunni möödudes oli Julie nõus, et Shirley tellib talle nädala toiduained ja ta lubas need ära süüa. Mõne nädala pärast avastas Shirley, et Julie polnud viitsinud valmistada salatit - kasutamata lehed olid närtsinud. Siis tellis Shirley suupistesalateid, mida Julie sai arvuti taga näksida: väikseid porgandeid, rediseid, õunu, banaane. Toitu, mida sai mikrolaineahjus valmistada. Tegelikult Juliele meeldisid mikrolaineroad, need vastasid tema ettekujutusele maailma asjadest. Shirley tellis nuudlivorme, aedviljasuppe ja tofurikkaid hautisi. Mõne aja pärast tunnistas Julie, et tema tervis on parem. (lk 26)
  • Juhtides oma vana läkastavat autot läbi tiheda liikluse kodu poole Bostoni ülerahvastatud äärelinna Somerville's, vajus Shiriey oma lemmikunelmasse: ühel päeval rajab ta pansioni Julie-taolistele inimestele, mugava koha, kas nad võiksid puhata ja oma vaimu värskendada. Kliendid kuulaksid muusikat, teeksid jooga või tai chi harjutusi, kuulaksid loenguid vaimsest ja füüsilisest tervisest, õpiksid valmistama tervislikke ja maitsvaid toite, õpiksid taas naerma, elama kooskõlas universumiga. Shirley teadis täpselt, kuidas toad peaksid välja nägema, kuidas õhk lõhnaks, milliseid taimi ta istutaks, millise teenijaskonna ta palkaks...
Tema ja teenijaskond! Keda ta lollitab? Tal polnud isegi nii palju raha, et osta uus summuti, rääkimata teenijaskonnast! Mõte oli hea, kuid praktikas teostamatu, ning tal polnud ka üheksakümne seitsme aastast vanapiigast tädi, kes võiks pärandada talle varanduse.
Pansion eksisteeris ainult tema unelmais. (lk 28)
  • Säärastel õhtutel nagu täna, kui tuul logistas köögiakna lahtist luuki, kui külmikus oli ainult lõik tofut ja üks nukker apelsin, kui kallim oli jätnud lauale teate, et ta läks sõpradega baari kärakat panema, tekkis temas igatsus alkoholi järele. Mõnikord tahtis ta minna koos Jimmyga pubisse, kus viski tedä soojendaks, vaigistaks valusid ja paneks bioloogilise kella tagurpidi tiksuma.
Mõnikord, nagu täna, oli peaaegu võimatu jääda kainena koju. (lk 28)
  • Kuna Marilyn oli paleobioloog, jäi kaasaegne maailm temast üldiselt kaugele, aga õde oli ta alati nõus ära kuulama.
Ja nii teataski Sharon kõrvalistmelt: "Marilyn, ma pean sulle midagi rääkima."
"Eks siis räägi," vastas Marilyn. Ta ohkas mõttes. Ilmselt hakkab õde ta välimust kritiseerima. Šikki soengusse kammitud blondeeritud juustega Sharon nägi muinasjutuline välja. Tema must pükskostüüm oli meeldiva lõikega, küüned moeka kujuga ja lakitud. Marilyn teadis, et tema igav akadeemiline välimus ajab õe hulluks, ent iidsed ammu surnud olendid, keda ta uuris, ei hoolinud sellest, et tema hallid juuksed olid krunni keeratud ja et tema sviiter ja püksid olid kakskümmend - või kolmkümmend? - aastat vanad. Marilyni elukutse juures olid kolmekümneaastased asjad tuttuued. (lk 29-30)
  • Sharon pööras näo õe poole. "Ausalt öeldes muretsen ma Teddy pärast."
"Teddy!" Marilyn vaatas talle jahmunult otsa. "Miks?"
"Mulle ei meeldi tema pruut. Ma ei usalda teda. Ma arvan, et ta abiellub Teddyga raha pärast."
Marilyn hakkas kergendatult naerma. "Ära ole naeruväärne! Lila isa on edukas ilukirurg! Tal on Bostoni lääneosas oma kliinik!"
"Marilyn. Kuula mind. Sa tead, et ma armastan Teddyt. Aga kas sa oled teda näinud?"
"Loomulikult olen! Ma näen teda kogu aeg!"
"Hea küll, mana ta siis oma silme ette. Ja siis Lila. Mis seal viltu on?"
Marilyn jäi korraks mõtlema. "Ei midagi. Liia on armas tüdruk."
"Ei, Marilyn. Lila ei ole armas tüdruk. Lila on silmipimestav iludus, kes kannab Versacet ja Manolo Blahnikit."
"Kuhu sa tüürid?"
"Oh, õeke..." Sharoni hääles kõlas siiras meeleheide. (lk 30)
  • [Marilyn:] "Sa oled olnud siin ühe nädala, näinud Teddyt ja Lilat kaks korda ning sulle on kõik selge?"
[Sharon:] "Õeke, ma olen psühhiaater. Minu töö on inimeste üle kähku otsustada." (lk 32)
  • Marilyn vaatas talle ammulisui järele. Kõikide inimeste DNA kattus 99-protsendiliselt. Ainult üks protsent oli igal inimolendil erinev. Kuidas sai olla, et tema ja Sharon, kellel polnud mitte ainult ühesugune DNA, vaid ka samad vanemad, sama kodu, võrdne haridustase, olid nii erinevad? Elu on suur mõistatus. Mikroskoobi all... (lk 33)
  • Theodore ja Marilyn polnud kunagi igatsenud rikkust ega luksuslikku elu, mida raha võib pakkuda. Kirg teaduse vastu oli innustanud Theodore'i avastama, kuidas muuta kalleid eksootilisi kalu tapvate parasiitide geene nii, et need hävivad enne, kui jõuavad kala kahjustada. Kui farmaatsiafirma ostis menetluse peadpööritava summa eest ära ja hakkas toodet müüma koos teiste ravimite ja profülaktiliste vahenditega akvaariumitööstusele, naersid Theodore ja Marilyn suure häälega ja avasid pudeli šampanjat. Töö juurde tagasi minnes jätsid nad selle lahtuma. Kolleegid soovitasid neil sõita kusagile eksootilisele maale puhkusele, kuid neid hirmutas mõte olla tööst nii kaua eemal, samuti ettepanek kolida oma raamatute ja uurimustega ülikooli lähedal asuvast Victoria-aegsest majast prestiižikamasse kohta. Nad arutasid koduabilise palkamist, et Marilynil jääks rohkem aega labori jaoks, kuid neid kohutas mõte, et keegi võõras liigutaks nende raamatuid ja pabereid, ning Marilyn oli nagunii loengutega ainult pool päeva hõivatud. Viimaks otsustasid nad saata pesu pesumajja ja elada nii, nagu elasid varem. (lk 34)
  • Teddy käis vanemate jälgedes. Kui ta sai kahekümneüheseks, kirjutas Theodore välja talle seitsmekohalise arvuga tšeki, teise siis, kui Teddy sai doktorikraadi geenibioloogias Harvardis. Teddy tänas isa, pani raha panka ja elas edasi üürikorteris instituudi lähedal. Uurimistööd jätsid talle kõrvaliste asjade jaoks vähe aega ja vanemad mõistsid seda täielikult. (lk 34-35)
  • Marilyn esitas pileti, sisenes aeda ja istus päikese kätte pingile, mida ümbritsesid skulptuurid ning täna ka liiliad ja asalead. Sügaval pottides, lehtede ja uhkete õite all, askeldasid pisikesed nähtamatud olendid, tegid oma igapäevast tööd, liigutasid tundlaid, roomasid, kobestasid, uuristasid käike, paaritusid... (lk 35)
  • Ka Marilyn ise oli ilmetu, nagu Sharon ei väsinud talle meelde tuletamast, kuid temal polnud tahtmist mõelda riietusele, soengutele ja huulepulkadele. Jumal taevas näeb, et viissada miljonit aastat kivikirstudes lamanud armsatel trilobiitidel oli kama, milline näeb välja nende kohale kummardunud Marilyn, kes pühib ettevaatlikult nende kõhnadelt prussakasarnastelt kehadelt aegade tolmu. (lk 35-36)
  • Marilyn seisatas teisele korrusele viiva trepi juures rippuva gobelääni ees. Sellel oli kujutatud keskaegne külastseen talupoegade, lehmade ja puudega, allservas paaritusid jänesed. Ihar stseen ja iharus on mõnus. Marilyn oli nautinud seda kõik need aastad, kui nad Theodore'iga armusid. Ja kui nüüdseks oligi iha lahtunud - Marilyn tegelikult ei mäletanudki enam, millal nad viimati seksisid, see võis olla isegi mitme aasta eest, sest neil oli voodis alati terve virn raamatuid -, isegi siis, kui nad ei tundnud enam iha, olid nad teineteisesse sügavalt kiindunud. Marilyni arvates oli nende abielu täiesti rahuldav. (lk 37)
  • Alice oli harjunud sellega, et ta on ilus, isegi hommikul, kui ta ärkas, padjajälg põsel ja juuksed püsti peas nagu lapse joonistatud päikesekiired. Ta võis istuda täiesti alasti päikesepaistel, ringutada, haigutada, rinnad täidlased ja kikkis, nahk sile kui siid, iga kehavorm värske nagu kevadhommik.
See teadmine oli andnud talle kätte võimu, mis koos tarkuse, ambitsioonide ja intuitsiooniga aitas teda tõusta karjääriredelil järjest ülespoole. Tema töö nõudis veetlevat inimest. Keegi polnud seda küll öelnud, kuid see vastas tõele: TranšContinent Insurance Corporationi asepresident personalijuhtimise alal, eriti kui asepresident on afroameeriklane ja naine, peab nägema võluv välja. (lk 38)
  • Siis avastas ta ühel hommikul ärgates äkitselt, et on kuuekümne kahe aastane.
Ta oli end alati tundnud võimsa, lihaselise ja kavala tiigrina, kes sammub majesteetlikult läbi eludžungli. Peegli ette seisma jäädes avastas ta järsku, et temast on üleöö saanud lammas. Hall, tavaline, logisev lammas.
Veel hullem, ka teised nägid temas lammast.
Lammas on kerge saak šaakalitele, lõvidele ja huntidele. (lk 39)
  • Tööleminekuks riietus ta kirudes. Tema kõige uuem kostüüm, mille eest oli ta maksnud rohkem kui tuhat dollarit, oli taljest kitsas ja ulatus eest vaevu kinni. Pärast lõunat ta lausa vaevles ja kartis, et nööp lendab nõupidamise ajal eest ja tabab mõnda uut kolleegi otse silmaauku. Praegu oli moes, et nooremad naised kandsid pluusi seeliku peal. Kui Alice seda katsetas, tundis ta ennast lohakil ja korratuna, pealegi oli ta käskinud alati oma poegadel särgi püksis hoida. Kuid ta laskis valgel pluusil vabalt langeda, tõmbas jaki selle peale, jättes nööbid lahti. Mitte just kõige parem variant, ent käib küll.
Niikaua kui polnud vaja käsi tõsta. Järsku olid varrukad kitsad ja kiskusid õlgadest. Tundus, et kehakaalu lisandus viimasel ajal otsekui õhust. (lk 39)
  • Alice'ile ei mahtunud hinge, et noore printsessi nimi oli Alison. Siiani olid Alice'it kutsunud kõik nimelühendiga. Al lisas talle mehelikku jõudu kirjalikes teadetes ja on-line 'is, samuti pisut seksuaalset hõngu näost-näkku kohtumistel, kuna ta oli nii silmatorkavalt naiselik. Alice'ile oli see sobinud. Ent nüüd võis Alisonist saada samuti Al, ja esimese, pealtnäha sõbraliku, kuid sisemiselt väga jaheda kohtumise ajal olid mõlemad naised nõustunud, hambad ristis, et nad loobuvad hellitusnimest ja lasevad ennast segaduse vältimiseks kutsuda täieliku nimega. Alice'i meelest oleks pidanud Alison lojaalsusest ülemuse vastu lubama tal Aliga jätkata, kuid paistis, et nooremale naisele ei tulnud seda pähegi. (lk 40)
  • Tema ustav ja ettevaatlik sekretär Eloise oli läinud Alice'i meeleheitlikest palvetest hoolimata pensionile, jättes Alice'i isiklikku ja tööalasesse ohuolukorda. Eloise oli olnud Alice'i valvekoer ja salaagent; kes tunnetas kontoriintriigi kohe, kui see vilksatas vandenõulase silmades. (lk 41)