Elukutse

ProosaRedigeeri

  • Olen noor kahekümneaastane, ent elust ei tea ma midagi muud kui meeleheidet, surma, hirmu ja kõige mõttetuma pealiskaudsuse seostumist kannatuse kuristikuga. Ma näen, et rahvad üksteise vastu kihutatakse ja üksteist vaikides, teadmatult, totralt, kuulekalt ja süütult tapavad. Ma näen, et maailma targemad pead relvi ja sõnu leiutavad, et tapmine veelgi rafineeritum oleks ja kauem kestaks. Ja koos minuga näevad seda kõik minuvanused inimesed siinpool ja sealpool, terves maailmas, ja koos minuga elab seda läbi minu põlvkond. Mida teevad me isad, kui me kord mässu tõstame ja nende ette astume ning neilt aru pärime? Mida ootavad nad meilt, kui saabub aeg, kus pole sõda? Aastate kaupa tegelesime vaid tapmisega – see oli meie esimene elukutse. Meie teadmised elust piirduvad surmaga. Mis võib seejärel veel juhtuda? Ja mis peab meist saama?



LuuleRedigeeri

Psühhiaater sooviks, et kodus
oleks raudsete närvidega naine.
Kirjanikest küllastunu ihkaks sattuda paika,
kus keegi ei lõhnaks kirjaniku poolegi,
ülesöönu tahaks öökida end tühjaks.
Aga näitleja kosib näitleja,
algkooliõpetaja algkooliõpetaja,
kes muu hullu mõistaks kui teine hull.

  • Helena Anhava, "Psühhiaater sooviks" kogus "Ütlen siiski", tlk Tiiu Kokla, 2000, lk 62
 
Vikipeedias leidub artikkel