Helena Anhava

soome kirjanik, luuletaja ja tõlkija

Helena Anhava (24. oktoober 1925, Helsinki – 24. november 2018, Helsinki) oli Soome kirjanik, tõlkija, luuletaja ja näitekirjanik.

Helena Anhava (vasakul) ja Tuomas Anhava (paremal), 1958.


"Ütlen siiski"Redigeeri

Helena Anhava, "Ütlen siiski", tlk Tiiu Kokla, 2000.


Harakkuljus õitseb kui roosatav vaip,
mina ootan surmasõnumit.
...
Öösiti ei saa und.
Öökull põrnitab vastu õuepuu lehist, silmad pärani lahti,
on tunne, nagu vaataksin peeglisse.
Vanarahva suu ütleb, et metsalinnud ennustavad surma.
Kord suvel, kui Aili suri,
tulid käod öösel me õue
ja kahel korral ärkasime koleda hääle peale,
otsekui kääksutataks roosteseid sagaraid:
musträhn seal toksis aknaliistu.
Ja soost tuli lind, kes karjus nagu kabuhirmus naine,
jalad töllis ja tiivad tontlikult õieli,
kriiskas ta akna all.
...
Ärkasin linnu häälitsuse peale,
see kostis taas akna tagant puust.
Hääl oli kõrge ja kime kui hiireviul,
hiireviu ent kuulub päevaste röövlindude kilda.
Päevane röövlind.
See huikas mitu korda,
sai vastusegi taamalt, samasuguse,
ja lendas siis hääle suunas.
Otsis omasugust ja leidis -
see oli ju hea.
...
Roheluse vilin jäi silmi, kui sõitsin rongiga.
Haiglas on helevalge ja palju punaseid lilli,
õue peal purskkaev, suuri rahulisi puid.
Kui loom kannatab, heidetakse talle armu.
Inimesel pole võimu halastada ligimese pääle.
Ei jää üle muud, kui murda käsi ja palvetada selle
                            miski poole,
mis on armutum kui inimene.
...
Nii raske oli üksinda ära minna,
jaama jõudes ma naersin, et ei paistaks, kui raske.
Ennäe, terminite tegijad ei ole leidnud kurbuse jaoks
                                      sobivat sõna,
tsükloidse, skisofreense kurbuse jaoks, kõnekat ja tummaks jäävat.
Kõnekat, mis eeldab, et see, kes ei räägi,
ei ka tunne.

  • "*Harakkuljus õitseb kui roosatav vaip...", lk 7-11


Mäe pääl oli vanasti väike hall hütt,
selle aknal aina Manta nägu
valvamas möödaminejaid.
Ei ole sääl enam elanikke ega ole ka hütti.
Üksnes kestva järelpildi ees õitseb iga suvi
tuliliilia, keisrikrooniks kutsutud.

Perennus, perenna,
ikka mõni sügissugu floks
        jääb meenutama meid.

  • "*Mäe pääl oli vanasti väike hall hütt...", lk 13


Igatsen nii väga taga
neid inimesi, keda enam ei kohta,
ons kultuur nad minema viinud
nagu salakraavitus mesimurakad?

  • "*Igatsen nii väga taga...", lk 14


Mis äraeksinud liik -
kui mood käsib,
tuubib ta oma tundedki
panipaika luku taha
nagu terava ninaga kingad.

Nüüd emotsioonid koirohu seest välja,
seitsme kaine lamerindse aasta järel
tuleb seitse kõrgerindset tundelist aastat.

  • "*Mis äraeksinud liik...", lk 17


On küllalt tõendusi telepaatia kohta.
Miks siis ometi keegi
ei kuule seda ahistust
ega helista

  • "*On küllalt tõendusi telepaatia kohta...", lk 21


Viduses udemes,
sinkja soonestiku taga
uinub ta,
vastsündinud
pulsatilla, karukell.

  • "*Viduses udemes...", lk 25


Keskiga -
otsekui oleksin jõudnud
       pikalt teekonnalt
koju.

  • "*Keskiga...", lk 28


Sel nodil äärt ega otsa!

Kui oled õige õnnetu
või õige õnnelik,
ei vaja sa midagi.

  • "*Sel nodil äärt ega otsa...", lk 29


Pajulill on kasvanud
            läbi aialaua
                    ja õitseb.

Jäägem siia.

  • "*Pajulill on kasvanud...", lk 31


Lähedus -
vaimne puuteerksus
nagu meeled üksteise embuses.

  • "*Lähedus...", lk 33


Kui me olimegi eksiteele viidud sugupõlv,
siis vaadake ette, et seda poleks ka teie ise.
Kui meile õpetati selgeks kaks värvi,
mis mõtet siis teil on näha asju sama kitsarinnaliselt,
vaid vaatenurka muutes.
...
Elu ei ole skeem,
mustvalge,
tunne mitte mõistuse vastand,
vaid osa sellest,
sisseelatu, mitte kätteõpitu.
"Ei elust saa üle käia nagu põllust," ütleb Pasternak.
Ei elust saa üle käia nagu põllust.

  • "*Kui me olimegi eksiteele viidud sugupõlv...", lk 42


Kas inimese soojust ehk ostab
see noorsugu
kes kougib koomitsast
                  vanu rõivaid.
Tüdruk kes kaltserdab
mitu numbrit suuremas mehesärgis
otsekui teeks sinna pesa,
elaks telgis üheskoos mehega
kes kunagi kulutas särgi nii läbi.

  • "*Kas inimese soojust ehk ostab...", lk 43


Kuimitmeidkümneid kilosid psühho-kasvatusteadust
- kas see kõik hädakorral ei mahuks ühte ritta:
"Väsib ära äkiline, peab vastu pikaline."

Kui ei oleks isasid, kes arvavad, et nende õigus on
armu heita, ei oleks ka kadunud poegi.

  • "*Mõnikord mõtlen, et need vast alles neurootikud on...", lk 44


Me oleme haiguslood, meie kõik.

Tuleb süüvida õige sügavale
                ning õige suurde üksindusse,
tuleb tõdeda ikka ja jälle:
alles siis, kui oled inimeses põhjani pettunud,
saad hakata temast lugu pidama.

  • "*Paljud ei talu, et neid aidataks...", lk 49


Aistingute mälu nende tulekutee:
linnud, lõhnad, hellitlused,
maasika maik,
vahtrapuu sahin.

  • "*Aistingute mälu nende tulekutee...", lk 53


Ära lase end kinnistada teatud ikka,
teatud positsioonile kuuluvaks -
siis võid vabalt suvalisel suvepäeval
istuda kaubamaja trepile
sööma topsijäätist.

  • "*Ära lase end kinnistada teatud ikka...", lk 55


- "Kuningas Lear", no kindlasti mingi kommunistliku propaganda tükk, kui juba too Kalle Holmberg on lavastanud.

- Sinu värsid ei ütle mulle midagi, sest oled varaka mehe naine.

  • ""Kuningas Lear"...", lk 56


Ehtsaim, mis järele jääb elatud elust, on
inimlik veidrus.

  • "*Kool mulle ei istunud ja ka mina koolile mitte...", lk 61


Psühhiaater sooviks, et kodus
          oleks raudsete närvidega naine.
Kirjanikest küllastunu ihkaks sattuda paika,
          kus keegi ei lõhnaks kirjaniku poolegi,
          ülesöönu tahaks öökida end tühjaks.
Aga näitleja kosib näitleja,
algkooliõpetaja algkooliõpetaja,
kes muu hullu mõistaks kui teine hull.
Sa vihkad ja armastad tööd, mis on nii raske,
          et kuidagi ei või olla seda tegemata,
ja õnnetus ning õnn teevad ühe välja.

  • "*Psühhiaater sooviks, et kodus ...", lk 62


Üheksateistaastane poiss arsti juures:
- Ma sain kodust kirja. Kui jõudsin lugemisega
sinnamaani, kus ema kirjutab, et "sa lähed meile nii
kalliks maksma", rebisin kirja puruks.

- Ma ütlesin isale, et lähen merele. "Hüva," ütles tema,
"mine aga mine, kuid perekonnanimi tuleb sul siis ära muuta."

  • "*Üheksateistaastane poiss arsti juures...", lk 65