Tiiu Kokla

Eesti tõlkija

Tiiu Kokla (sündinud 29. jaanuaril 1932) on eesti tõlkija ja toimetaja. Ta on tõlkinud soome, ungari ja saksa keelest luulet ja proosat.

Intervjuud muuda

  • Oleksin läinud hoopis saksa keelt õppima, aga toona ei võetud kaks aastat germanistikasse vastu. Ja siis mõtlesin, et pärast saab ju üle ka minna. Ja sellepärast läksin eesti keelde – et võtan siis kirjanduse, sest ma olen ju lugenud kirjandust nagu hull, ja kirjandus oli nagunii number üks. Ma küll ei kujutanud ette, mis seal õppida on, aga kirjandus on kirjandus. Kuid siis räägiti meile eesti kirjandusest, kirjanikest ja nende minevikust ja suhetest ja rühmitustest, koduloost ja intriigitsemistest, kes oli kellega ja kes oli kelle vastu, mil moel ja kõik need täpsustused. Ja mulle see isiklikuks minek ei meeldinud, kuigi sain aru, milleks on seda tarvis. Aga see tundus primitiivne ja robustne. Et mind huvitab kirjandus ja ma ei taha teada saada, kui suur pätt autor inimesena oli ja missugust elu ja mis suhteid ta harrastas. Ma ei tahtnud oma kirjanduse mõistet kriimustada. (lk 192)
  • Mõtlesin, et olen hõimupatrioot, ja soome keel, ja tuleb veel ungari keel ja see on väga põnev, kuigi ma teadsin ainult vaevalt midagi ungari kirjandusest. Aga kui see ungari keel viimaks tuli, siis see algas nagu mingi kriminull, see tekitas minus niisugust huvi ja põnevust, et seda on endalegi raske seletada. Elasime kodus paljukesi ühes toas ja seal igaüks kääksutas mingit pilli või lõksutas kangastelgedega või rääkis ja teises toas mängiti malet ja sealt kostis igasuguseid hääli, ja selles häältesegaduses kujunes mul oskus ennast mürast välja lülitada, mul on müra keskel hea olla, saan seal keskenduda oma mõtetele, ja nõnda lugesin unelektüüriks kriminulli asemel hoopis ungari-vene sõnaraamatut. Kui põnev oli sõnaraamatut lugeda! Selle kasutaminegi oli alguses väga keeruline – kui veider keel, seda, mida otsid, ei saa isegi sõnaraamatust kätte, peab selleks mingit matemaatikat kasutama. (lk 192)
  • [Vepsa keelest:] [S]ee keel ka mulle hullupööra meeldis, selline kirju rosolje venehõngulisest sõnavarast soome-eesti kõlapildiga – enamasti sõnatüvi vene sõnast, aga paradigmaatilised muutevormid, sõnalõpud, läänemeresoome omad. Rääkides kuidagi nii endastmõistetav ja südamlik, isegi rohkem eesti kui soome moodi. Ma käisin kõigil ekspeditsioonidel kaasas, kus võimalik, kuigi teisel kursusel Valdai karjalaste saarekese juures käik ei olnud meile veel kohustuslik, aga käisin teistega vabatahtlikuna kaasas, nii ka viiendal, viimasel aastal, veel liivlaste juures Kuramaal. Ja niimoodi olin kaks suve vepslaste juures ja see keel jäi mulle külge, ma tahtsin seda rääkida, isegi kui läheb valesti, aga siis tekivad inimlikud suhted ja usaldus, sest muidu nad sulle midagi ei räägigi, ja me siis kirjutasime üles, ilma tehnikata ja lihtsalt transkriptsioonimärkidega oma vihikusse. (lk 193)
  • Aga too diplomitöö oli häälikulugu ja ma kirjutasin seda väga kohusetundlikult, kuid ma ei saanud aru, mis mõte sel kirjeldusel on, sellel keelel polnud ju mingit eluperspektiivi, mitte mingit peale paratamatu pikaldase lämbumise. Olen sellest kirjutanud ühe luuletuse minu ainsas luulekogus, "Deskriptiivne", nii see oligi. (lk 194)
  • Meie ajal oli see traagiline lugu, et oli ametlik suunamine, sul on need kolm aastat kohustuslikku teenimist selle koha peal, kuhu sind määratakse. Professor Ariste kirjutas kõigi oma jüngrite kohta iseloomustuse ja juhendaja soovituse. Minule ta kirjutas, et kuna tema isa ja ema on mõlemad pedagoogid, siis läheb tema ka pedagoogiks, kuigi ta teadis väga hästi, et olin ägedalt kuulutanud, et ükskõik mis, ainult mitte õpetajaks. (lk 194)
  • See kõlab nii veidralt, aga mind määrati ametlikult Karjala ANSV Ministrite Nõukogu juurde tõlgiks. Kuid mida ma siis oleks pidanud tõlkima – soome keelest vene keelde, vene keelest soome keelde või? See oli nii kurioosne ja ma käisin küll kaadriosakonnas vingumas, et ei, et kui vähegi saab, ma paluksin vabadiplomit. Seda ametlikult ei olnud ette nähtud, aga noh, rääkisin, et ma kavatsen abielluda ja mis kõik, et ma ei oska kuidagiviisi oma elu niimoodi sättida, kui ma peaksin ära Karjalasse minema. Aga siis saatuse sõrm oli mängus sedavõrd, et määramispäeval pidi sihtkoha esindaja kohale tulema, et saada oma ohver sellelt oksjonilt, aga minu järele kedagi ei tulnud ja ma saingi vabadiplomi, jäin määramata ja vabakutseliseks niimoodi. Või lindpriiks. Ja see sobis mulle väga hästi. (lk 194)
  • Aga see oli tudengiajal, ja kui ma siis nii-öelda eluvõitlusse sukeldusin, "Egeri tähed" sain ja, siis ei olnud enam kirest suurt jälgegi. Siis vaatasin, et millest ma üldse aru saan, ja tekstis oli nii palju türgi sõnu ja nii palju oli vaja kommenteerida ja kõigepealt aru saada ning osata ette kujutada, ja ega ma niisugusest suurest tõlkimisest siis põhimõtteliselt ikka midagi ei teadnud, ja kaua aega elasin selles lapselikus usus, et kui vaim peale tuleb – et ma ootan, et ta tuleks, ja usaldan oma vaimu! See oli minu algfaas tõesti ja mul on väga piinlik, aga nii see oli. Aga töö õpetab tegijat ise ka, mul oli kõrval ka venekeelne tõlge ja saksakeelne. Ja kuidas ma uurisin neid tundmatuid asju, oo, sõnaraamatuid alguses ju ei olnud. Pisike ungari-vene sõnaraamat, sellest polnud midagi kasu. Nii et ma istusin pikki aegu Tartus Toomel raamatukogus, suur vana Révai leksikon lahti, puurisin neid sõjariistu ja pilte ja lugesin ka vene keeles ja saksa keeles ja püüdsin ungari keelest aru saada ja niimoodi ma monteerisin seda asja. Praegu on jube mõelda, kuidas see käis, aga noorel inimesel on siiski paljud asjad võimalikud, mis hiljem tunduvad võimatud. (lk 195)
  • Õppisin ka oma toimetajalt Ainolt [Pervik], kellega me ülikoolis olime kursusekaaslased ja head sõbrannad. Tema oli siis juba mitu aastat enne mind kirjastuses ja toimetaja, ja sai nüüd minu suht süüdimatu ja liiga loomingulise teksti kallal kõva vatti. Aga see, kuidas me toimetajaks küpsesime tollal, see oli säärane praktiline isetegevus, uuri, kontrolli, võrdle, otsusta. Ega keegi otseselt toimetaja ametit vist ei õpetanud, tuli lihtsalt, tuli ise ennast kogemuse põhjal, katse-eksituse meetodil koolitada. (lk 195)
  • Nii kui ma selle olin käest ära andnud, sain ma Keele ja Kirjanduse Instituudis soome-ugri keelte sektoris laborandiks, ma olin seal aasta aega ja siis sain kirjastusse korrektoriks. Alguses oli täitsa tore ja ilus, aga ma ikkagi tahtsin toimetajaks saada ja ma ei võinud kannatada, et see korrektoriaeg nii pikale venis. Juba kolmas aasta ja. Töö oli nii masinlik, kahekesi kõrvuti loed, üks loeb kõvasti ja teine vaikselt, siis vahetatakse, sa võid ainult korrektuurimärke teha, midagi lauselist mitte. Ja see hakkas õudselt pinna peale käima, et ma ei või lausega midagi teha, kui ma näen, mida seal peaks tegema, paranda aga tähe- ja komavigu. Viimaks, kui ma olin lugenud korrektuuri kolmele paksule hiinlaste "Kolmevalitsuse" köitele, tundsin, et nüüd aitab, ja ma lasin kirjastusest jalga. (lk 195)
  • [Ungari 1956. aasta revolutsiooni mahasurumisest:] See ei olnud eriline üllatus, see oli selle kahepalgelise, pideva kahepaikse elu, mis siin oli juba käigus, selle rünnak ja võis just ametlikult avada uksi samase ideoloogia tähe all ning lihtsustada läbikäimist. Kui ma hiljemini pikemaks Ungarisse sattusin, siis mind hakkas häirima see, kui palju jälgi neil sellest Kádári ajast oli, sellest nurjatust süsteemikuulekusest, ja näiteks filme oli õudne vaadata, mida see vaim rahva hulgas korda saatis, millist vennatappu ja reeturlikkust produtseeris. Film võib olla kunstiliselt liialdatud, aga ma mäletan, et Pauliga arutasime, et Eestis ikka nii hull, nii mage ei olnud kui Ungaris, et ungarlased on oma temperamentses õhinas ikka päris hullud. Küllap see on nüüd ise hull jutt. (lk 196)
  • [Kirjastusest Eesti Raamat:] Ametlikult ei olnud kirjastusel õigust mingeid iseseisvaid kontakte pidada, ei tohtinud otse isegi ametlikku kirja Ungari kirjastustele saata, selleks oleks pidanud Moskvast vist eriluba taotlema. Aga selleks polnudki erilist vajadust, kuna kõik tegelikud suhted olid isiklikult minu nimel, palun väga, mina olin toimetaja ja justkui kirjastuse esindaja, ja kõik kirjastuste ja tuttavate raamatupakid saabusid kirjastusse minu nimele, nii ka mitmed kirjandusajakirjad ja nende Sirp, Élet és Irodalom. Oli ju isegi periood, kui Eestis sai Ungari ajalehti tellida, ja kui enam ei saanud, siis tellisid-saatsid ungarlased ise, tähendab, ma olin tõesti nii-öelda ungarikeelne kõneisik Eesti ja Ungari kirjastuste vahel ja seega vastutav isik, mind komandeeriti nii mitugi korda tööülesannetes Budapesti värsket informatsiooni vahendama või tuli kutse sealtpoolt. Eriti head, isegi soojad suhted olid kirjastusega Európa, kes omakorda andis meelsasti välja eesti kirjandust – Tammsaaret, kaasaja autoreid, novelli- ja luuleantoloogiaid. Ja selle tõttu ka need üksikud sundkohustused, ei mäleta, kuivõrd käsu korras… Jah, küllap mõni nimi või teos sai ka sel kombel välja antud, et Moskva rahuneks, ja see oli jälle meie oma efektiivne kirjastamispoliitika. (lk 196)
  • [Kirjastusest Eesti Raamat:] Kas tead, kui osavasti ja diplomaatiliselt peatoimetaja Aksel Tamm nendel kõige raskematel aegadel tegutses ja manipuleeris ja mida kõike me saime välja anda või millele Moskva jälile ei saanud! Nii et kui päriselt nii saab juhtuda, et õige mees õigel ajal õiges kohas, siis tema see oli. (lk 196)
  • Moskvas oli Baltikumiga tegelev osakond ja neil olid ka omad välismaiste autorite salapärased mustad nimekirjad. Loomulikult pidi kirjastus kõik oma väljaandmisplaanid Moskvale esitama ja peatoimetaja käis neid siis seal kaitsmas. Kaitstavat leidus kindlasti küllaga, aga samas esines ka kummalist ebaloogikat. Moskva kasutas ära meie informatsiooni ja küsis isegi meie käest tõlkimiseks originaali, aga ei küsinud, jumal tänatud, kust ja kuidas meie selle oleme saanud. Meenub tahtmatult üks endaga seotud kogemus, kus sain ootamatult kutse ilmuda, täpsemalt ei mäleta, kuhu, mingisse ametkondlikku keskasutusse koos ühe teatud Soome autori originaalteosega, mille tõlge mul äsja oli Eesti Raamatu väljaandel ilmunud. Mul oli minnes kõhe tunne, selgus, et Moskvast on tulnud signaal muretseda tõlkija käest see originaal ja saata Moskvasse tõlkijale see ja see, kuna Moskva tahab samuti seda välja anda... Teos oli Veikko Huovineni "Koeraküüne lõikaja" ja aastanumber 1985. Siis niimoodi aeti kõrgeimal tasemel rahvusvahelisi asju! Niivõrd kardeti väliskontakte. (lk 197)
  • Aeg-ajalt kerkis parteikomitees või kus küsimus, kes on mõne lubamatu soovituse taga. Ja ükskord tõesti sattusin ka mina selleks olema, kuna tahtsin välja anda György Konrádi, aga see asi summutati vaikselt, asendati mingi teise nimega. Ei viitsi mäletada neid asju ka. Ja ega kõike ei tea ka. Selles mõttes käis väga sisepatriootiline vendlus ja kollegiaalsus ja mõttetrust ja töökojad, kuidas teha nii, et saada seda või teist välja anda. Ungarlaste [maailmakirjanduse ajakirjast] Nagyvilágist sai palju andmeid selle kohta, mis mujal maailmas toimub. Aga julgeksin öelda, et mis ilukirjandusse puutub, siis üheksakümmend protsenti andsime välja seda, mida me tahtsime. Ja kui oligi üksikuid asju, mida nii-öelda pidi välja andma, siis see oli selle muu kõrval köömes. Või siis sai üht-teist suunatud Loomingu Raamatukogule, kes ei allunud nii otsesele kontrollile, ei pidanud üksipulgi aru andma, oli ajakirja saba. (lk 197)
  • Mingit programmi ei ole olnud, on olnud see, mida õnnestub kirjandusest kätte saada ja millel õnnestub meeldida. Ehk siis juhus, kokkusattumine. Ja ma tõesti pole mitte midagi, mitte midagi pole ma teinud ainult kohusetundest ja vastumeelselt, ja mida ma olen teinud, seda olen kõik ainult enda nimel teinud ja südamega, nii kuidas parajasti välja kukub või võime lubab. (lk 199)
  • Toimetajana olen püüdnud maksimaalselt lugeda, aga see ausalt öelda kippus suurelt osalt jääma diagonaaliks – saan raamatu kätte, tutvun sellega, mul pole aega teda nii-öelda inimlikult sõna-sõnalt läbi lugeda, vaid süvenen diagonaalis, et aru saada, mis teosega tegemist on. Et kas see tuleb arvesse või mitte ja kas hakata siis andmeid koguma. Sest kui sa oled vastutav selle eest, mida välja antakse, siis see on möödapääsmatu. (lk 199)
  • Tõlkijad peaksid püüdma seda lõhkuda või vähemasti killustada, mitte nii väga juhinduma nendest kaanonitest, kaanoniteks kippuvatest tähistest. See peaks käima eriti kirjastajate kohta. Minu meelest, no ma ei tea, ma ei ole ju nii kursis, aga mulle nii tundub – et tänapäeva kirjastustel on punkt a, kas raamat müüb või ei müü, et esikohale on tõusnud valiku tegemisel see, et võib kindla peale välja minna. See, kas tal on juba mingisugune aupaiste küljes, mingisugune auhind, kuulus preemia. Tänapäeval kirjastaja on orienteeritud mingile bestsellerlikule müügiedule, aga millele sellega lugejat suunatakse, mida talle ette söödetakse? Talle söödetakse ette konkreetseid lugusid, üks lugu teise otsa, pingeväljas ei ole enam kirjanduslikud mõisted. (lk 199)
  • See on üks asi, mis mind uues kirjanduses häirib, et kõik seletatakse ära, sul on kohe selge, kes on kes või mis on mis, aga mulle meeldib selline lähenemine, selline kirjutamine, kus sulle ei tehta selgeks, vaid sulle jäetakse su enda oma. Ma olen ka varem kirjutanud, et peab usaldama ka lugejaid, ega lugeja ei pea olema loll, et sa talle kõik puust ette teed, ka tõlkimise puhul. Ka tõlgete toimetamisel olen märganud, et toimetajad on püüdnud valida lahendusi mõtlemisvaba lihtsustuse suunas, ja seda olen ma isiklikult omal nahal kogenud, et mind on püütud toimetada lihtsamaks. Et miks sa selle paranduse teed? Sest lugeja ei saa aru, lugejal peab olema lihtne kohe kätte saada. Aga nõudlik lugeja tahab ka mõtelda. Tõesti, lugeja tahab ka mõtelda ja jätkem liialt ära seletamata. (lk 200)
  • Alles nüüd mõne aasta eest ma tegin ühe niisuguse asja, kobina peale terve raamatu, sest see tekst, keelekasutus iseväärtusena lihtsalt on nii avar ja köitev ja tundlik ja rikkalik, samas ometi lahe ja jätab lugejale ruumi, ja tema struktuur on nii kirjanduslikult omapäraselt kaval, tähendab kõige paremas mõttes hea juturaamat. Aga mitu kirjastajat pole temast hoolida võtnud. Lapsed küsisid, et olen ma lolliks läinud või, mis sa sellega teed. Kari Hotakaineni "Jumalan sana". Ma nii väga tahtsin nimelt tõlkida. Ma tahtsin näha, kas see, mis mind soome keeles vaimustas, kas midagi sellest eesti keeles üldse järele jääb, et seda tasuks eestlasel lugeda. Vihjelisus, elliptika – kui erinev ja põnev! Sest see sugulaskeele läheduse müstiline kaugus kõnepruugis, lauses, lauseloogikas, isegi sõnavaras on maagiline. Ning kui siis tundub, et paratamatuist kadudest hoolimata siiski ka eestikeelsena on väärt lugeda, siis pakun välja. Nii ta mul praegu koduriiulis puhkab. (lk 200-201)
  • Ma pidasin end ikka proosatõlkijaks, aga kui ma nüüd mõtlen siin viimases elujärgus, siis võiksin ennast ehk ka luuletõlkijaks nimetada. Ungari proosat olen ma tõlkinud lusti ja põnevusega ja olen seda teinud rohkem, aga ungari luules tunnen ma end kuidagi kindlamini kodus, on mingi soojem, ligidasem tunne, on … on nagu mingisugune nägemus. (lk 201-202)
  • Väga raske on rääkida põhimõtetest niisama, pean siis ikka rääkima nähtustest, ja ma just tahan rääkida nähtustest, aga see kipub ikkagi niimoodi välja nägema, nagu ma kaebaksin tegijate peale. Ei! Võin oma aastakümnetepikkusest toimetamistegevusest öelda, kui palju kompromisse ma olen pidanud lihtsalt tegema ajapuudusel, alatihti peab tegema valikuid. Ja kui palju on juhtumeid, kus olulist asja ei näe, sest tähelepanu on koondunud kuhugi mujale, mõnele teisele liinile. Jälgid midagi muud, mida on parasjagu tähtsam jälgida, ja siis vaatad edasi ja mõtled, et küll pärast teed, aga pärast läheb meelest ära. Palju asju on niimoodi ja mitte ainult ajas ei ole küsimus, mängu tuleb isikliku maitse küsimus ja muud kõrvalmomendid. (lk 202-203)
  • Ma olen öelnud päris mitu korda, et nii kummaline kui see ka pole, on ungari keelest kergem tõlkida kui soome keelest. Ometi soome keelt ma tunnen kõige sügavamalt, soome keel no on lähedane, aga süntaks on teine, läheduse kaugus. Asi pole sõnades, ja kui sa neid sõnu lähed tõlkima, siis tuleb hoopis kolmas asi välja. Kaugus teeb tähelepanelikumaks. (lk 203)
  • Aga mind ärritab ka noorte tõlketeoreetikute jutt kodustavast tõlkest ja teadlikust tõlkesuuna valikust. Sirbis oli arutelu, kus öeldi, et võõra keelendi, grammatilise võtte ignoreerimine või mugandamine omakeelsemaks muudab lugejale esitatavat maailmapilti. Ja tõsteti esile teksti, kus on õnnestunud koguni säilitada võõra keele süntaks. Aga mis mõte sellel on? Kas originaali keel ei ole autorile kodune? Kas meie peame jätma võõra mulje? Ma ei näe siin loogikat. (lk 203)
  • Kõige suurem ja mahukam ja kestvam kogemus on mul Mati Sirkliga. See on omapärane, omaette ajalugu. Ma olen Mati tõlgete pealt ennast toimetajaks koolitanud, saanud temalt omamoodi ööülikooli. Kui mul seda nii-öelda Mati kogemust ei oleks, siis ma oleksin võib-olla jäänudki lihtsalt pooltooreks juhuste otsijaks, ja kui ma milleski olen selgusele jõudnud, kas või iseenda identiteedis tõlkijana, siis tänu Mati Sirklile. (lk 204)
  • Mul on siin mappide vahel igasuguseid sedeleid mõtetega tõlkimisest ja toimetamisest. Näiteks: "Hea toimetaja peab olema heale tõlkijale kirjanduslik konsultant, audiitor keelevahendite valikul. Aga ka hea toimetaja, eriti väga hea toimetaja võib langeda niinimetatud tasalülitamise rutiini. Teeb oma normaliseerivat keelt, aga keel ei ole nomenklatuurne, ei tohi tõlkija teksti enda omaks üle kirjutada. Kas väga hea toimetaja on ikka hea toimetaja?"; "Liiga hea toimetaja ei olegi enam hea toimetaja, sest ta normaliseerib keele nii korralikuks, et lausest saab grammatika näitelause ja see pole enam kirjandusliku sisuga laetud"; "Korralikult toimetades võib kaduma minna autori taotluslik stiil: sõnakordus ja muud sellised nüansid; kui on tajutav autori stiilitaotlus, siis ei tohi seda hetkekski ära unustada, neutraalse sõnavalikuga võib terve autori teos kaotada oma eesmärgi, stiilitaotluse edasiandmiseks tuleb tunda sõna; väsimatult peab toimetaja rääkima sõnast. Sõnaraamat annab esmajoones sõna põhitähenduse, aga vajaliku konkreetse tähenduse annab kontekst. Ei tohi asuda sõnupidi tõlkima"; "NB! Tõlge on alati ka tõlgendus"; "Nõudlik lugeja tahab ka mõtelda"; "Hea toimetaja on see, kes võõrkeeles suudab mõista autorit ja emakeeles valvsalt jälgida tõlkijat – suutes vahet teha oluliste ja isiklike maitseparanduste vahel; seda kõike ikkagi autori nimel ja emakeelse keeletunde pinnal." (lk 204)
  • Teataval määral on paratamatu, et heal toimetajal tekib oma rutiin. Aga ideaalne oleks muidugi see, et sa pead toimetades lugema nagu tõlkija. Ja toimetades usaldama ka tõlkijat ja mitte oma versiooni paremaks pidama, ühesõnaga, tõlkijal on eesõigus. (lk 204)
  • Aga lugedes pead sa lugema nagu tõlkija. Seda on kõlav öelda. Aga noh, niisugust retsepti ei ole. Üldine kogemus muidugi loeb, aga iga kord alustad sa mingil moel nullist, avastad autorit. Mitte lugu pole tähtis, lugu kerib ennast iseenesest. Aga sa pead avastama selle, noh, registri või tonaalsuse. Lugu tuleb siis iseenesest, aga sa pead, sa pead selle võtmeks nimetatud, ma ei taha seda sõna kasutada, ta on äraleierdatud, aga ta on võti või register või tonaalsus, no ikkagi see hääl, see hääl. (lk 204-205)
  • Nii palju töötajaid ei saa üks kirjastaja endale lubada, et iga keele peal oleks spetsialist. See on ikkagi tinglik, on hea, kui sul on mitu keelt, ja tegelema peab ikkagi emakeelega. Lembe Hiedel oli näiteks tõesti suurmeister selles osas, et ega ta kõiki neid keeli ometi ei osanud, aga tal toimetajana oli nii hea nina ja niisugune oma loogika, et ta tabas suurepäraselt ära kriitilisi kohti. (k 205)
  • Et originaali ei vaata? E-ei, see on täiesti võimatu! Ei saa teha head keelt ilma originaalita. Originaal igal juhul ja sellest ei saa loobuda, siis saad sa originaaliga pähe koksata tõlkijale – no vaata, poiss, mis siin on, mis sa oled teinud. Huumoriga pooleks, aga kähmelda on tore, teksti pärast. Ei pea kartma vastasseisu. (lk 205)
  • Aga kurb juhtum on see, kui sa tajud, et huvi ei ole võrdne, ja kui tõlkija ei saa aru, mille nimel asi käib, et asi ei ole mitte isiklikus hurjutamises. Asi on keeleasi, on keele tajumises. Aga kui sa saad aru, et keeletunne ei ole kuidagi sama, kui sa tunned, et teisel ei ole seda muusikalist kuulmist, mis sinul on… See ei ole sugugi haruldane. Ta on teinud kõik õigesti, ja ongi teinud õigesti. Aga kui ta ei saa aru, mis puudu, siis ega lõpuni ei saa minna. Toimetaja peab võtma selle teatavaks, kui tõlkija ei suvatse, või lihtsalt ei saa aru, mida sa temalt ootad ja mida tahad panna teda nägema. Siis annad kas järele, et tema nimi, tema asi, või kui see käib sulle endale au pihta, siis tuleb leida mingi kolmas võimalus. (lk 205)
  • Sõna ise peab ennast maksma panema ja see on väga kontekstitundlik, see, mida kontekst nõuab, sa pead selle ära tabama. Ja see on võrdlemisi peenike värk ja see on ka individuaalne. Ja see oleneb kõigest, kõigest-kõigest, ja ka sellest, kes parajasti seda loeb, ja igaüks võib lahendada selle omamoodi. Aga kuskil on piir, sa ei tohi võtta esimest ettejuhtuvat vastet, mis tähenduslikult on õige. (lk 206)
  • Sõna olemusele pööratakse vähem tähelepanu. Kõik niisugused üldistused on ju ikka utreerimine, aga niisugust sõnatundlikkust eriti küll ei märka. Kogu tähelepanu on keskendunud loole. No näiteks lugesin äsja poolkogemata mai lõpu Sirbist Kätlin Kaldmaa torelustakat kirjutist, kus ta rõkkab, et "olen kirjanik, ent mitte keele kirjanik. Olen mõtte kirjanik", kuid virutab lõppakordiks ootamatult lõplikult kõlava "keel ei ole muu kui suhtlemise ja enda arusaadavaks tegemise vahend. Oluline on lugu, mida sa selles keeles jutustad." Missuguse järelduseni see viib, kui tõsiselt võtta, et tähtis pole keel, vaid mõte? No kuram, kuidas sa seda mõtet siis väljendad, missugust mõtet sa mulle serveerid, see missugusena – kuhu see jääb? See on ju see, see iva, see sädelus. (lk 206)
  • Mulle on tihti öeldud, et mis sa komplitseerid alati asja. Et asjad on lihtsamad, ära takerdu niimoodi. Aga ma olen ilmselt takerduja, ma ei tea, ma elan seda läbi, ja kui ma, kui ma leian niisuguse iva, mis on minu iva, no siis ma olen õnnelik. (lk 206)