Proosa

muuda
  • De Guiche silmitses de Wardes'i teravalt ja judin jooksis tal üle keha, nähes noormehe õelat naeratust. Ta mõttes kihvatas nagu mingi eelaimus ning ta ütles endale, et avalike mõõgavõitluste aeg aadlike vahel on möödas, kuid et südames keev viha jääb ikkagi vihaks, kuigi ta vabalt välja pursata ei saa. Ta mõistis, et naeratus võib mõnikord olla niisama kurjakuulutav kui ähvarduski ning et isade järel, kes oma südames viha kandsid ja, mõõk käes, teineteise vastu võitlesid, tulevad pojad, kes niisamuti kannavad südames viha, kuid kes võitlevad veel ainult intriigi ja reetmise abil. (lk 595-596)