Male

Male on üks vanimaid sõjamänge, segastel põhjendustel on seda peetud ka kunstiks ja spordiks. Ajaloo vältel on males kujunenud harukordselt segane terminoloogia: mujal on raske panna inimesi uskuma, et kuninganna on seesama mis lipp või minister, piiskop seesama mis oda või elevant, vanker on kindlus või laev ja rüütel on eesel. Pole ime, et males esineb arvukalt probleeme.

Sofonisba Anguissola, portree kunstniku õdedest malet mängimas (1555)

Lucy Madox Brown, "Ferdinand ja Miranda mängivad malet" (1871)

Agnes Augusta Talboys (1863–1941), "Male", s.d.

Michael Peter Ancher (1849–1927), "Helga Ancher ja Engel Saxild kodus malet mängimas, Markvej Skagenis" (u 1905)

Proosa

• Kord lihavõtte ajal viibisin Sännas kaks nädalat. Siis veetsime tubaseid päevi üleval suures saalis. Seal lõime tundide viisi malet ja pidasime hoolega meeles vastase matte. Meie mäng seisis peamiselt selles, et vastasel võimalikult rohkem malendeid rivist välja lüüa. Pidasime tõelisi hävituslahinguid. Jõudsime nii mõnigi kord selleni, et istusime lõpuks lageda malelaua kallal, kummalgi üksainus kuningas püsti ja võitu mitte kellelgi. Meeleldi nottinuksime kuningadki maha, kui mängureeglid seda poleks kõvasti keelanud. Tapatuhinas ei märganud me haududa salajasemaid plaane ja väljavaateid kaugemal järgnevale võidule. Teine suur kirg mainitud lõbumõrvamise kõrval oli vigur läbi viia, jalamees lõpuks kuningannaks tõsta, langenud lipu asemel. Kas ja kuidas see uus suurus võidu välja tooks, see jäi taas rohkem hea õnne ning juhuse otsustada. Egon üritaski teha mulle mõne üllatusmati kohe alguses, kuid see osutus nii läbipaistvaks, et järgmise partii puhul kohe tõrjevõtted käiku panin – ja uuesti läksid lahti vanad tapatalgud.
  • Artur Adson, "Neli veskit" [1946], rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas – silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 137

• Yossarianist üle vahekäigu oli Dunbar ja Dunbarist järgmine oli suurtükiväe kapten, kellega Yossarian enam malet ei mänginud. Kapten oli hea maletaja ja mängud olid alati huvitavad. Yossarian ei mänginud temaga enam seepärast, et mängud olid lausa tobedalt huvitavad.
  • Joseph Heller, "Nõks-22", tlk Tiina Randus, 2020, lk 11–12

• Karu kohtas Iidol juba esimeste puude all. Pätsu istus, jõi õlut ning mängis roosa sabaga rotiga malet.

"Vangerdan," ütles karu just sel hetkel, kui Iidol puid murdes temani jõudis ning karjus: "Noh, metsaisand, vaatame, kellel on suurem ramm!"

Rott lõi kibestunult malendid segamini.

"Nõnda mina mängida ei oska," teatas ta. "Ma ei saa süveneda. Kas te olete ogar," küsis ta Iidoli poole pöördudes, "et niiviisi karjute? Palun väga, istuge minu kohale ja proovige, kuidas on mängida, kui mina pidevalt kisan ja kätega vehin. Proovige!"

Rott lahkus pahaselt turtsudes ning saba üle pohlavarte vedades.

"Piinlik lugu," ohkas karu kurvalt.

• Andrus Kivirähk, "Iidol", rmt: "Õlle kõrvale", 1996

• Vimesile ei olnud kunagi meeldinud mängud, mis on noolemängust keerulisemad. Iseäranis ärritas teda male. Tema meelest oli tobe, kuidas etturid võtsid kätte ja nottisid kaasettureid, samal ajal kui kuningad tagalas vedelesid. See ajas ta hulluks: kui ainult etturid ühineksid ja võib-olla vankrid ka enda poole võidaksid, saaks tervest malelauast kümmekonna käigu järel vabariik.
  • Terry Pratchett, "Malakas", tlk Allan Eichenbaum, 2009, lk 67, joonealune märkus

• Mr Frank Churchilli maneerid on eeskujulikud, aga nende taga puudub sügavam sisu. [---] Ta on samasugune mängur nagu Emma, kelle mängus on kõik teised inimesed ainult etturid malelaual. Kui Emma puhul võiks vabanduseks olla tema elu piiratus ja kavatsuste pahasoovimatus, siis Mr Frank Churchill on kogenud mängur, keda erutab piiride kompamine. Ta naudib oma etteasteid nagu dändile kohane ja on mängu ilu nimel halastamatu. (lk 544–545)
  • Pilvi Rajamäe, "Järelsõna", rmt: Jane Austen, "Emma", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531–548

• Kuna olen pärit perekonnast, kus professionaalsel tasemel on malega tegelenud nii mu vanemad kui vanavanemad, siis meeldib pooleldi naljaga mõelda, et küllap sain algteadmised juba sündides kaasa. Konkreetset esimest mälestust mul polegi – kaheaastasena võttis toona maleõpetajana töötanud vanaema mind tundidesse kaasa ning edasine on ajalugu.
• Kui üdini aus olla, siis lapsena motiveeris mind male juures vaid võitmine, sügavasse teooriasse süüvimine eriti ei kõnetanud. Arusaamine, et tegelikult on ikkagi vaja ka nii-öelda kodutöö ära teha, tekkis alles siis, kui vastaseid, kes korralikult minu vastu ette valmistusid, enam nii lihtsalt alistada ei õnnestunud.
• Mulle meeldib klassikaline male: istuda vaikuses laua taga, mängida üht partiid neli-viis tundi, lihtsalt mõelda ja püüda üles leida see kõige õigem plaan. Kirss on tordil, kui tundide pikkune mõttetöö õnnestub võiduks vormistada.
• Tõepoolest, ka maletajatel on oluline hoida füüsis korras, ega muidu nädal aega järjest igapäevaselt tundide kaupa pingeolekus naljalt vastu ei peaks.
• Sel teemal saaks kindlasti lausa eraldi artikli kirjutada, aga toon lühidalt välja minu jaoks olulisemad aspektid male juures: arendab loogilist ja ruumilist mõtlemist, annab oskuse mõelda mitu käiku ette (mitte vaid malelaua taga) ning õpetab kaotama.
  • Triin Narva, intervjuu: Virgo Agan, "Maleolümpial Eestit esindanud Triin Narva: Lisaks loogilise ja ruumilise mõtlemise arendamisele õpetab male ka kaotama", ajakiri Sportland, 26.09.2022

Luule

kes sina oled kui sa keegi ei ole –
vaid larakas värvi
rünkpilvede vahel
tulistad haavleid kosmoste suhu
mesitarude vahele
vihinal tõttad
soo peale malet mängima
vaata et näkk sind ära ei söö

• Joanna Ellmann, "*kes mina olen kui ma keegi ei ole...", rmt: "Olemise maa", 2017, lk 3