Mesipuu

(Ümber suunatud leheküljelt Mesitaru)
Charles Napier Hemy maalil "Lesk" (1895) kujutatakse vana tava, et mesilastele antakse teada pereliikme surmast.
Clara Southern, "Vana mesila" (u 1900)

Luule muuda

Ta lendab lillest lillesse
ja lendab mesipuu poole;
ja tõuseb kõuepilv ülesse —
ta lendab mesipuu poole.
Ja langevad teele ka tuhanded:
veel koju jõuavad tuhanded
ja viivad vaeva ja hoole
ja lendavad mesipuu poole.


Niipea kui sulen silmad
sünnib see uuesti
See mida üks mesinik rääkis
kahekümne viiest
tarust
mis põlesid ära
See tõestisündinud lugu
See tõestisurnud mesila
/---/
see on tulipiidega reha
mis riisub kanarbiku söeks
see on tulihammmastega saag
see on tarujalgade läbinärimine
see on kärgede sulamine
see on see et mesi ei kustuta tuld
see on see et mesigi võtab tuld
see on see et mesilased nõelavad lõõskavat õhku
nõelavad õhku
ja see et nad saavad otsa
See on tuhkliblikate hõljumine

  • Paul-Eerik Rummo, "Jälle jälle jälle jälle jälle" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 51


Ma seisan mesilastaruna
ja tahan ma siis või ei taha,
pean endasse varuma, varuma
lillede lõhna ja vaha.
/---/
Kui viimsete külmade astrite seas
sügis käib radu märgi,
suur mesinik tuleb, näokate peas,
ja murrab must kõigile kärgi.

  • Paul-Eerik Rummo, "Ma seisan mesilastaruna" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 57


ilutaguse matsudes
langevad kohmakad kired talveunne
kevadel ronib musikapp uuesti koopast välja
ja hakkab musipuude ümber luusima

  • Andres Ehin, tsüklist "Kimbuke sinilolli" kogus "Luba linnukesel väljas jaurata" (1977)


Paksu metsa vahel
vastu tuleb karusid
kaenlas mesitarusid
piibutobid suus.
Kuskil võsa vahel
libahunte kohata
võib ja õndsalt ohata -
emotsioon on uus.

  • Henno Käo, "Matkalaul", tuntud ansambel Apelsini esituses Tõnu Aare muusikaga.


kes sina oled kui sa keegi ei ole -
vaid larakas värvi
rünkpilvede vahel
tulistad haavleid kosmoste suhu
mesitarude vahele
vihinal tõttad
soo peale malet mängima
vaata et näkk sind ära ei söö

  • Joanna Ellmann, "*kes mina olen kui ma keegi ei ole...", rmt: "Olemise maa", 2017, lk 3

Proosa muuda