Libahunt

Libahunt on paljude rahvaste usundis esinev ajutiselt või alaliselt hundiks muutunud või muudetud inimene.

Saksa puulõige 1722. aastast

Libahundi (ka koduhunt, Saaremaal inimesehunt, lõunaeesti murretes soend) kujutelm on tuntud ka eesti rahvausundis; võimalik, et laenuna germaani ja slaavi rahvastelt. Eestlaste uskumuste järgi võis libahundiks saada nõia loitsimise (needmise) läbi või ise teatud maagilisi toiminguid sooritades (hundinaha selga tõmbamine, kolm korda ümber nõiutud kivi käimine, enda erilise nõiutud võidega määrimine, nõiasõnade lugemine).

ProosaRedigeeri

  • Inimestele ei meeldi libahundid. Ja h u n t i d e l e ei meeldi libahundid samuti. Kellelegi ei meeldi hundid, kes suudavad mõelda nagu inimesed, ja kellelegi ei meeldi inimesed, kes võivad käituda nagu hundid. See näitab ainult seda, et inimesed on igal pool ühesugused.
    • Terry Pratchett, "Viies elevant". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Tallinn: Varrak, 2006, lk 114


DraamaRedigeeri

LuuleRedigeeri

Ah see raba!
Ah see raba —
lage laukasoo —
loitsinud on loitsuliseks
minu eluloo.
Isa Harjust,
ema Järvast
paarilisteks said,
otsides seal Valge Hobu
võhmal murakaid.

Ah see võhmas!
Ah see võhmas,
üksik ürgne saar!
Ah see libahuntidena
ühtind armupaar!

Sealt on jäänud,
sealt on jäänud
minu verre mürk,
otsaette,
otsaette
libahundimärk.

Ei see anna,
ei see anna
mulle asu eal.
Nii ma laulan libalaule
elu raba peal.

  • Muia Veetamm, "*Ikka mõtted", rmt: "Tunamull'ne", 1992 (lk 7-8)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel