Libahunt

Libahunt on paljude rahvaste usundis esinev ajutiselt või alaliselt hundiks muutunud või muudetud inimene.

Saksa puulõige 1722. aastast

Libahundi (ka koduhunt, Saaremaal inimesehunt, lõunaeesti murretes soend) kujutelm on tuntud ka eesti rahvausundis; võimalik, et laenuna germaani ja slaavi rahvastelt. Eestlaste uskumuste järgi võis libahundiks saada nõia loitsimise (needmise) läbi või ise teatud maagilisi toiminguid sooritades (hundinaha selga tõmbamine, kolm korda ümber nõiutud kivi käimine, enda erilise nõiutud võidega määrimine, nõiasõnade lugemine).

Proosa

• Kui hundil on 12 poega, saab 12-dast libahunt (Laiuse)
  • Matthias Johann Eisen, Eesti vana usk, VI. Loomad, 1926

• Libahundi silmadega paistis maailm hoopis teistsugune. Esiteks oli see mustvalge. Vähemalt oli kahevärviline see väike osa sellest, mida Angua inimesena "nägemiseks" nimetas - aga keda huvitab, et nägemine peab tagaistmele kobima, kui lõhnataju saab rooli istuda, naerda, käsi aknast välja toppida ja kõigile teistele meeltele ebaviisakaid žeste teha? Pärast mäletas Angua lõhnu alati värvide ja helidena. Veri oli rammus pruunja madal bassiheli, kuivanud leib oli üllatavalt sädelev eresinine ja iga inimene oli terve neljamõõtmeline kaleidoskoopiline sümfoonia. Ninaga nägemine tähendab nimelt seda, et nähakse peale ruumi ka aega: inimene võis hetke paigal seista, kuid tunni aja pärast on ta nina jaoks ikka veel seal, tema lõhnad pole peaaegu üldse hajunud.
  • Terry Pratchett, "Savijalad". Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2005, lk 52-53

• Inimestele ei meeldi libahundid. Ja h u n t i d e l e ei meeldi libahundid samuti. Kellelegi ei meeldi hundid, kes suudavad mõelda nagu inimesed, ja kellelegi ei meeldi inimesed, kes võivad käituda nagu hundid. See näitab ainult seda, et inimesed on igal pool ühesugused.
  • Terry Pratchett, "Viies elevant". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Tallinn: Varrak, 2006, lk 114

Draama

• [Tiina:] Libahunt... Libahunt on ka Jumala loom!
  • August Kitzberg, Libahunt (1911), neljas vaatus

Luule

Ah see raba!
Ah see raba —
lage laukasoo —
loitsinud on loitsuliseks
minu eluloo.
Isa Harjust,
ema Järvast
paarilisteks said,
otsides seal Valge Hobu
võhmal murakaid.

Ah see võhmas!
Ah see võhmas,
üksik ürgne saar!
Ah see libahuntidena
ühtind armupaar!

Sealt on jäänud,
sealt on jäänud
minu verre mürk,
otsaette,
otsaette
libahundimärk.

Ei see anna,
ei see anna
mulle asu eal.
Nii ma laulan libalaule
elu raba peal.

• Muia Veetamm, "*Ikka mõtted", rmt: "Tunamull'ne", 1992 (lk 7-8)

Lippude me,
lippude me, lippude me vahetust
näinud mitu,
näinud mitu nurjakäiku tahetust.
Sunnirahva,
pöörderahva punalipust joobunud -
Brest-Litovskis
punalipp meist isegi loobunud.
/---/
Mustavalge,
mustavalgepunase nad tippu maa -
sinimusta,
sinimustavalget laulnud lippu ma.
Painaja all inimene hüüdnud nagu: lunasta!
Ennäe uut ju
libahunti, kiskjana ei punasta!

• Gustav Suits, "Lippude vahetusel" (1921)