Näkk on väga paljude rahvaste mütoloogias tuntud veeolend, sageli kujutatakse teda inimese pea ja keha ning kala sabaga.

Isobel Lilian Gloag, "Rüütel ja näkineid" (u 1890)
Gaston Bussière, "Iirised" (1897)
Theodor Kittelsen. Näkk (1904)
Anne Marie Carl-Nielsen, "Näkineid" (1921)

Proosa

muuda


  • — Siis on veel näkineitsid, — ütles Tuzik, hoides käes kefiiriklaasi. — Suurtes selge veega järvedes. Nad lamavad seal, saad aru? Paljalt.
— See viirastub teile, Tuz, kefiiri liigtarvitamise tõttu, — ütles Domaroštšiner.
— Ma olen neid oma silmaga näinud, — vaidles Tuzik vastu, tõstes klaasi suu juurde. — Aga nende järvede vett ei tohi juua.
— Te ei ole neid näinud, sest neid ei ole olemas, — ütles Domaroštšiner, - Näkineitsid on müstika.
— Ise sa oled müstika, — ütles Tuzik, käisega silmi pühkides.

Luule

muuda

Oli tarvis, et purskkaevu kaldal
kammiks palmikut näkineid.


Purskkaevu näkk. Ta sabale punakas sammal on kasvand.
Mida ma tean, kui ka mul kaevud on kuivanud sees?

  • Juhan Viiding, "Võõras maa". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 267


Mõtlen sulavatele liustikele,
delfiinidele, merihobudele,
angerja teekonnale,
näkineidudele ja sireenidele,
kes ei laula enam ammu kalade,
vaid puntraks keerdunud
plastikumägede keskel.
Kui palju on neil aega?
Kui palju on meil aega?

  • Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11


kes sina oled kui sa keegi ei ole -
vaid larakas värvi
rünkpilvede vahel
tulistad haavleid kosmoste suhu
mesitarude vahele
vihinal tõttad
soo peale malet mängima
vaata et näkk sind ära ei söö

  • Joanna Ellmann, "*kes mina olen kui ma keegi ei ole...", rmt: "Olemise maa", 2017, lk 3

Kirjandus

muuda
  • Enn Vetemaa, "Eesti näkiliste välimääraja". Tallinn: Eesti Raamat, 1983

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel