Sireen

See artikkel räägib vanakreeka päritolu mütoloogilisest olevusest; ulgumise ja undamise kohta loe artiklist Sireen (instrument).

Luule

Angerjas, jäiste vete
sireen, kes jätab Läänemere,
et jõuda meie meredesse,
me lahtedesse, jõgedesse,
tungides süvavees vastuvoolu
harust harru ja siis
soonest üha kitsamasse soonde

Eugenio Montale, "Angerjas", tlk Märt Väljataga, Vikerkaar 5-6/2001

Mõtlen sulavatele liustikele,
delfiinidele, merihobudele,
angerja teekonnale,
näkineidudele ja sireenidele,
kes ei laula enam ammu kalade,
vaid puntraks keerdunud
plastikumägede keskel.
Kui palju on neil aega?
Kui palju on meil aega?

Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11

Proosa

Merihein, mis ilmub rannale, on juuksed, mis sireenidel kammimise juures lahti tulevad. (lk 19)
Erinevus nümfide ja sireenide vahel on selles, et nümfidel on magusad, sireenidel aga soolased suudlused. (lk 36)
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974

Kirjandus

Kurt Vonnegut, "Titaani sireenid" ("The Sirens of Titan", 1959). Eesti keeles 2000, tõlkija Tiina Randus