Näkk
(Ümber suunatud leheküljelt Näkineid)
Näkk on väga paljude rahvaste mütoloogias tuntud veeolend, sageli kujutatakse teda inimese pea ja keha ning kala sabaga.
Proosa
muuda- [Polkovnik Schröder:] "Ei ole tänapäeval meie vahel enam õiget seltsimehelikkust. Mul on meeles, kuidas ennemalt ikka iga ohvitser kasiinos omalt poolt elu lõbusamaks püüdis teha. Ma mäletan, et üks ohvitser, keegi ülemleitnant Dankl, kiskus enese alasti, viskas põrandale kõhuli, pistis endale heeringasaba tagumikku ja etendas meile näkineidu." (lk 321)
- Jaroslav Hašek, "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil", tlk Lembit Remmelgas, 1975
- — Siis on veel näkineitsid, — ütles Tuzik, hoides käes kefiiriklaasi. — Suurtes selge veega järvedes. Nad lamavad seal, saad aru? Paljalt.
- — See viirastub teile, Tuz, kefiiri liigtarvitamise tõttu, — ütles Domaroštšiner.
- — Ma olen neid oma silmaga näinud, — vaidles Tuzik vastu, tõstes klaasi suu juurde. — Aga nende järvede vett ei tohi juua.
- — Te ei ole neid näinud, sest neid ei ole olemas, — ütles Domaroštšiner, - Näkineitsid on müstika.
- — Ise sa oled müstika, — ütles Tuzik, käisega silmi pühkides.
- Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski, "Tigu nõlvakul". Tõlkinud Andres Ehin, [[LR] 15/16 1971, lk 11
Luule
muudaOli tarvis, et purskkaevu kaldal
kammiks palmikut näkineid.
- Aleksander Suuman, "*** Oli tarvis, et" kogus "Krähmukirjad" (1966), lk 38
Purskkaevu näkk. Ta sabale punakas sammal on kasvand.
Mida ma tean, kui ka mul kaevud on kuivanud sees?
- Juhan Viiding, "Võõras maa". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 267
Mõtlen sulavatele liustikele,
delfiinidele, merihobudele,
angerja teekonnale,
näkineidudele ja sireenidele,
kes ei laula enam ammu kalade,
vaid puntraks keerdunud
plastikumägede keskel.
Kui palju on neil aega?
Kui palju on meil aega?
- Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11
kes sina oled kui sa keegi ei ole -
vaid larakas värvi
rünkpilvede vahel
tulistad haavleid kosmoste suhu
mesitarude vahele
vihinal tõttad
soo peale malet mängima
vaata et näkk sind ära ei söö
- Joanna Ellmann, "*kes mina olen kui ma keegi ei ole...", rmt: "Olemise maa", 2017, lk 3
Kirjandus
muuda- Enn Vetemaa, "Eesti näkiliste välimääraja". Tallinn: Eesti Raamat, 1983