Livia Viitol

Eesti kirjanik, tõlkija ja kirjandusloolane

Livia Viitol (sündinud 18. detsembril 1953) on eesti luuletaja, tõlkija ja kirjandusloolane.

Livia Viitol (2017).

"Suur suleaeg"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Livia Viitol, "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020.

Me kirjutame kergeks ennast,
vaim jääb avatuks,
käsi suletuks.
Sulg meeles hoiab kõrgust — linnu —,
me all, ennäe, on näha uhkeid linnu,
kuid laskuda on vara veel,
nii väga kergust — vaimu —
ihkab meel.
Kui maandume,
siis ikka linnas ses, mis viimne.
...
Kui päevast päeva
kirjaridu loeme
ekraanidelt,
siis teame, neis peidavad end
mälestused sulgedest.
Sääl kogu jutt käib lindudest,
kes päästsid mitte ainult Rooma,
vaid ka meid.

  • "Suur suleaeg", lk 6-7


Puudutad pihuga pildiinimeste piirjooni,
kinaver ringlema hakkab soontes,
äkki iseenda üles leiad pildi päält:
salkkond naisi kuhugi teel,
sina paremalt kolmas,
fööniksisulgedest hõlst üll,
veekann õlal,
käe otsas lapsed ja pambud ja muu,
ees suguõed hanereas —
tulest tuleni, hällist hauani,
näed siis, kui tõsised näod,
aga mitte keegi neist ei kurda,
kindel see, et selle pildi pääl ei surda.

  • "Kindel see", lk 8


Mõtlen sulavatele liustikele,
delfiinidele, merihobudele,
angerja teekonnale,
näkineidudele ja sireenidele,
kes ei laula enam ammu kalade,
vaid puntraks keerdunud
plastikumägede keskel.
Kui palju on neil aega?
Kui palju on meil aega?
...
Kui palju jääb aega,
enne kui rahvahulk
asub ründama muuseumiuksi,
et kätte saada puust hapupiimapütsik
ja kasetohust leivakarp —
me reliikviad?
Meie istume raiesmikul
kõrge kännu otsas
otsekui kuningad troonil
ning teretame
mõranenud savikruusi põhjast
vastu vaatavat
omaenese peegelpilti.

  • "Puhast leiba ja vett", lk 10-11


Kohutav kõnnib pimedal tänaval,
kurikas käes.
Kohutav peksab kodus naist.
Kohutav unustab lapse tühermaale.
...
Meie pöame pühapäevahommikul muru,
tahame, et õu oleks ilus ja sile nagu vaip.
Kõrvaklapid peas,
ümiseme viisijuppi
Marlene Dietrichi laulust
"Kuhu küll kõik lilled jäid..."
ning mõtleme lilledest,
mida meist eelmine põlvkond
lubas panna püssi- ja kahuritorudesse.
aga ei pannud.
Pärast selgus, et see oli vaid kujund.
Meile jäi meie skeptiline maailmapilt,
päriseigatsus ja eneseiroonia.
Kohutav, kas sa tead,
kuhu küll kõik lilled jäid,
mis on neist nüüd saanud?

  • "Kohutav", lk 12-13


Karjatan pilvi
nagu mõtteid:
te kiiremini sõudke,
just nüüdsama siia saabus
loodetuul —
jah, toosama — taevaluud.
...
Kuid siis ma märkan:
on pilvejaamas koha sisse võtnud
keegi mees,
peas ümmargune müts,
käes väike tokk,
toki otsas lipp —
ja siis ma taipan:
nüüd saabunud on
pilvejaama ülem vist.

  • "Karjatan pilvi", lk 14-15


Üht liivlast nägin unes
Piza tuletorni äärsel teel.
(See oli ammu,
ühe teise aja sees.)
Läks püstipäi,
silmis kummaline pilk.
Kui avas suu, siis tundus,
et mitu liivlast kõneleb ta seest —
kõik ühe, üks kõigi eest.

  • "Liivi ring", lk 22


Ikka on keegi, kes õige hõlmas,
väiksed sulid need ripuvad võllas,
suured on sõidus, taskutes võidud,
tõldade ees tuldpurskavad võigud.

On Peremees peidus, varbaiks kabjad
ja silmad kui hõõguvpunased söed.
Allilmas ta seisab, pilk erkhaljas
ning vaatab, kuis tuli ahju sees köeb.
...
Ent hääl ei vaibu, vaid aina hõigub:
"Pidage, pimedad, kas te ei näe,
see masin teilt röövib viimse võidu,
ta tööle ju pandud on põrgu väel!"

Kuid hoog on suur ja keegi ei kuule,
jääb irve alles saatana suule
ja edasi keerleb masin kärme
ning sõitjaid ta pääl on terved parved.

  • "Põrguvärk", lk 24-25


Kui sajatus langeb
must sõna mu pääle -
karjatan, raudhambad ihus,
hääl kinni mu sees.
Hääl kinni siis õhku ahmides lasku
kui sukelduja maailmade põhja.
Sääl pilkases pimedas,
tummas ja tumedas,
on merikarp valge ja kumav.

  • "Merikarp", lk 27

"Ebavere mäel"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Livia Viitol, "Ebavere mäel. Luulet 2010-2018", Libri Livoniae, 2018.


Kui põgenikud me muuseumides
vanu maale pidi käime,
kontuure, värvikihte kompame,
et siseneda sinna,
kus kõik veel saabumata, ees,
harmoonia, au, ilu, õilsus hinnas
ning aeg kui auto ristteel.

Juht, enne kui pöörab -
kolm korda
üle õla sülitab,
siis paigast sööstab -
sinna, kus valguslaik.
Kas läheb õnneks?
Giid pärast pildi kõrval
seletab.

  • "Ajast väljas", lk 6


Mu mõõk on nüri,
las päike teda põletab
ja vihm ning tahe ihub.
Ta peidus kõrges
sügis roos test punetavas rohus,
mind ärkvel hoiab
ta tusk ning jahedus.

  • "Sookvoot", lk 7


Ma õiteküllast joobununa,
silmis tulbitulemeri
lendlema jään kohal silmapiiri,
kui tuhaks saamist pelgav serpentiin.

Kui langen, olen lumi.

  • "Tulbituli", lk 13


Luuletused tulevad äkki
nagu kalaparv.
Seisan jõe ääres, ahing käes,
julgemata lüüa.
Pelgan, et jõgi muutub
verejõeks.
Võtan seljast võrgusilmse kleidi,
vajutan vette,
kaladele meeldib vist
kleidi rohekaskuldne kude,
ujuvad sellesse nagu noota.

  • "Jõesõnad", lk 14
 
Vikipeedias leidub artikkel