Merikarp

Sandro Botticelli, "Veenuse sünd" (u 1485)
Alexandre-Isidore Leroy De Barde (1777-1828), "Merikarbikollektsioon riiulitel", s.d.
Petronella van Woensel (1785–1839), "Vaikelu klaasi, merikarbi ja viinamarjadega", s.d.
John Morgan (1823-1885), "Tütarlaps merikarbiga", s.d.

LuuleRedigeeri

Torm, mis üha kallab rasketele
magnoolialehtedele märtsivihma
ja loobib rahet,

(kristalli helid sinu öises pesas
üllatavad sind, ja kulla helid,
mis sadestunud mahagonist laual
ja raamatute servil; ikka hõõgub
su silmalau all nagu merikarbis
üks suhkrutera)
välk, mis värvib valgeks
seinad ja puud ja üllatab neid selles
hetkigavikus, mis on marmormanna


Kosekohina merekarp
vastu südant ja kõrva
kuulatan sind
lapsepõline Narva

  • Velly Verev, "Kärestikest" 3 kogus "Toetuda tuulde" (1985), lk 67


Ma olen sukelduja. Elan saarel
Maakera-nimelisel - saaremees.
Mu ümber meri laiub igas kaares
ja täheparvi tõtleb süvavees.
Ma asun siin kesk aja sügavikku
ja minus endas sügavik on sees.
Nii armsaks joovegi saab ajapikku,
ehk uppumine küll mind ootab ees.
Ning nõnda üha süvemale tihkan,
et joobuksid mul iga meel ja närv,
ja põhjast merekarpi tuua ihkan,
kus särab tunnetus kui selge pärl.


Sääl pilkases pimedas,
tummas ja tumedas,
on merikarp valge ja kumav.

Ma kannan ta üles,
ta kohin kui puudutus ürgsest ja õrnast
ühtäkki kinni mu kuuljaks saand kõrvus.
...
Siis heast eraldub kuri,
jääb mustast sõnast järel pelk kest
ja on, nagu algaks maailm uuesti
merikarbist se'st.

  • Livia Viitol, "Merikarp", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 27

ProosaRedigeeri

  • Olen alati armastanud niisuguseid asju, nagu merekarbid või värvilised kivitükikesed — kõiki neid isevärki aardeid, mida lapsed üles korjavad. Erksavärviline linnusulg, kirju leht — mõnikord on mul tunne, et need asjad ongi elu tõelised aarded ja teevad rohkem rõõmu kui topaasid, smaragdid või Fabergé poolt valmistatud hinnalised karbikesed. (lk 444)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel