Kest

Luule

Sääl pilkases pimedas,
tummas ja tumedas,
on merikarp valge ja kumav.

Ma kannan ta üles,
ta kohin kui puudutus ürgsest ja õrnast
ühtäkki kinni mu kuuljaks saand kõrvus.
...
Siis heast eraldub kuri,
jääb mustast sõnast järel pelk kest
ja on, nagu algaks maailm uuesti
merikarbist se'st.

• Livia Viitol, "Merikarp", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 27