Ohvitser

  • Kõiki osakonna ohvitseridest patsiente sunniti tsenseerima kirju, mille olid kirjutanud väeteenistuses olevad patsiendid, keda hoiti omaenda osakondades. See oli monotoonne töö ning Yossarian oli pettunud, kui sai aru, et väeteenistujate elu on vaid pisut huvitavam kui ohvitseride elu. Esimese päeva järel ei olnud ta enam üldse uudishimulik. Monotoonsuse kõrvaldamiseks mõtles ta välja mänge. Surm kõigile laienditele, kuulutas ta ühel päeval, ja kõigist tema kätest läbi käinud kirjadest lendasid välja kõik adverbid ja adjektiivid. Järgmisel päeval sõdis ta artiklitega.
Loomingulisuse palju kõrgema taseme saavutas ta päev hiljem, kattes kirjades kinni kõik peale sõnakeste a, an ja the. See tõstatas dünaamilisemaid ridadevahelisi pingeid, leidis ta, ja sõnum oli peaaegu kõigil juhtudel palju universaalsem. Peatselt keelas ta tervitusi ja allkirju ning jättis teksti puutumata. Ükskord kattis ta kirjas kinni kõik peale tervituse "Kallis Mary", ja alla kirjutas: "Igatsen sinu järele traagiliselt. R. O. Shipman, kaplan, USA jalavägi." R. O. Shipman oli lennusalga kaplani nimi.
Kui ta oli kirjades kõik võimalused ära kasutanud, hakkas ta ründama nimesid ja aadresse ümbrikel, hävitades terveid maju ja tänavaid, pühkides hooletu randmeliigutusega maamunalt terveid metropole, nagu oleks ta jumal. Nõks-22 nõudis, et iga tsenseeritud kiri peab kandma tsenseerinud ohvitseri nime. Suuremat osa kirjadest ta ei lugenudki. Neile, mida ta üldse ei lugenud, kirjutas ta oma nime. Neile, mida ta luges, kirjutas ta "Washington Irving". Kui see muutus igavaks, kirjutas ta "Irving Washington". Ümbrike tsenseerimisel olid tõsised tagajärjed, see põhjustas ärevuslaine mingis eeterlikus sõjaväeešelonis, mis saatis osakonda tagasi patsiendina esineva kriminaaluurija. Nad teadsid, et ta on kriminaaluurija, sest ta päris muudkui kellegi Irvingu või Washingtoni nimelise ohvitseri järele ega tahtnud osakonnas enam teisel päeval kirju tsenseerida. Tema meelest olid need liiga monotoonsed. (lk 10-11)
  • Tegelikult oli neid ohvitseride klubisid päris palju, mida Yossarian ehitada ei olnud aidanud, aga Pianosa oma üle oli ta kõige uhkem. See oli tugev ja keerukas ausammas tema otsusekindlusele. Yossarian ei läinud kunagi sinna appi, enne kui see valmis sai; siis käis ta seal sageli, nii rahul oli ta selle suure, ilusa, ebakorrapärase, sindelkatusega hoonega. See oli tõesti uhke ehitis ning Yossarianis pulseeris suur saavutustunne iga kord, kui ta seda vaatles ning mõtiskles, et selle sisse ei olnud läinud terakestki tema tööd. (lk 24)


  • Ema oli omal ajal rikkas perekonnas guvernandiks olnud, oli korra välismaalgi käinud, terve Saksamaa läbi sõitnud, ja tema silmis olid sakslased üksainus nosupiipe suitsetav ja läbi hammaste sülitav poesellide, käsitööliste ja kaupmeeste kari või siis need keppsirged sõduri moega ohvitserid ja äripäevaste nägudega ametnikud, kes kõlbavad ainult musta tööd tegema, hoolsalt raha kokku kraapima, labast korda pidama, igavat, reeglipärast elu elama ja pedantlikult kohust täitma — kõik need pürjelid oma nurgelise olekuga, suurte, karedate kätega, filisterlikult värske jumega ja jõhkra kõnepruugiga.
"Ehi sakslast mismoodi tahes," mõtles ta, "anna talle ei tea kui peen ja valge särk selga, pangu ta lakksaapad jalga, tõmmaku kas või kollased kindad kätte, ikka on ta nagu juhtnahast tehtud; valgetest kätistest paistavad karedad punased käed ja elegantsest ülikonnast vaatab vastu pagar või heal juhul puhvetipidaja. Need karedad käed otse nõuavad naasklit või vähemalt orkestrandi viiulipoognat."