Muusikaline kuulmine

Proosa

• Kirjandusest kõneldes on kriteeriumid ähmasemad kui muusika vallas. Muusikaline kuulmine kui muusikutegevuse eeldus on väljaspool kahtlust, olgu juttu komponeerimisest või interpreteerimisest. Kui tõsise ja kerge muusika tegijad ja esitajad paljudes küsimustes ka eri arvamusel on, siis igatahes mitte selles, mis tähendab viisipidamine või muusikaline kuulmine. Alles edasi tuleb mängu anne, selle arendamine jne. (lk 1910)
  • Leili-Maria Kask, "Tõlkimisest". Looming 11/1975, lk 1910-1913

• Aga kurb juhtum on see, kui sa tajud, et huvi ei ole võrdne, ja kui tõlkija ei saa aru, mille nimel asi käib, et asi ei ole mitte isiklikus hurjutamises. Asi on keeleasi, on keele tajumises. Aga kui sa saad aru, et keeletunne ei ole kuidagi sama, kui sa tunned, et teisel ei ole seda muusikalist kuulmist, mis sinul on… See ei ole sugugi haruldane. Ta on teinud kõik õigesti, ja ongi teinud õigesti. Aga kui ta ei saa aru, mis puudu, siis ega lõpuni ei saa minna. Toimetaja peab võtma selle teatavaks, kui tõlkija ei suvatse, või lihtsalt ei saa aru, mida sa temalt ootad ja mida tahad panna teda nägema. Siis annad kas järele, et tema nimi, tema asi, või kui see käib sulle endale au pihta, siis tuleb leida mingi kolmas võimalus. (lk 205)
  • Tiiu Kokla, intervjuu: Lauri Eesmaa, "Sõnu tunda", rmt: "https://tolkijad.ee/wp-content/uploads/2021/10/Tolkija-haal-VIII.pdf Tõlkija Hääl" VIII], lk 191-206

• Teid solvavas toonis kohtlevasse inimesse suhtuge nii - näed, mängib pilli, aga muusikalist kuulmist ei ole. (lk 61)
  • Helle Laas, "Pidipudi targutused", 2016