Adriaen van Ostade, "Simblimängija" (1675)
Marie Lautenschlager, "Unistamas" (19. saj lõpp)
Lilla Cabot Perry, "Tšellist"
Ljubov Popova, "Pianist" (1914)

ProosaRedigeeri

  • Muidugi peab eri pooluste vahel valitsema mõistlik tasakaal, kuid üks on kindel — muusik, kes keskendub vaid soolomängule ja enda presenteerimisele, on oma olemuselt poolik, ükskõik kui hea ta ka ei oleks. Olgu see siis intiimne kammermuusika või sümfooniaorkestri stiihias osalemine. Teiste inimestega koos töötamine on parim viis enesearenguks, kuna tihtipeale oled sunnitud laskma lahti kinnistunud eelarvamustest ja maneeridest, luues seeläbi ruumi uutele mõtetele ja tunnetele. Kasulik on suuta ümber häälestuda erinevates keskkondades, ka kammeransamblis tuleb ette soololõike, ja orkestris samamoodi. Kui orkestris keegi mängib soolot ja teeb seda halvas mõttes nagu orkestrant, siis on see ebaprofessionaalne. Sellepärast peab olema võimalust ennast erinevates olukordades hästi väljendada.


  • Eesti Muusika Päevade formaat julgustab eksperimenteerima. See on üks väga tänuväärne platvorm selleks, et üldse uut muusikat kirjutataks. Heliloojad saavad vabalt katsetada asju, mida nad ehk muidu ei teeks.
Hinnanguliselt pool iga-aastastest esiettekannetest toimuvad Eesti Muusika Päevade raames, pool väljaspool seda festivali. Muusikat tellivad nii amatöörkoorid kui ka professionaalsed kollektiivid. Aga kui vaadata tervikuna muusikapilti, siis võiks uus muusika olla meie interpreetide kavades loomulik ja regulaarne osa, sest see hoiab meid tihedamas ühenduses meie aja ja tunnetusega.
  • Helena Tulve, intervjuu: Mari Hiiemäe, "Tulve: heliloojate käekäik sõltub tellimustest", Postimees, 7. september 2020, lk 18


LuuleRedigeeri

Luht rohetab ja kirendab
ja paisub varsakabi
ja jõgi kuldselt virvendab,
ka temal talv on läbi.
...
Ja tuhat väikest muusikut
nüüd hõiskab eemal kuusikus:
käes mai! käes mai! käes mai!

  • Heljo Mänd, "Kevad", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 26


Ah, ütle, pillimees,
mis see küll on,
mis läidab su kandle keeli?
Miks nõnda nad hõiskavad.
kaebavad
ja kütkestavad mu meeli?
...
Ah, pillimees, pillimees,
kui see on arm,
mis sõnadeks saada ei tihka,
miks jätad siis mängu
ja lahkud
nüüd,
mil mina su lähedust ihkan?

  • Muia Veetamm, "Pillimees", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 29)


Ei muusikanti taha
Ma kaasaks omale:
Ta tihti rõõmulugu
Lööb ohkel teistele.

  • Anna Haava, "Siis lugu teine on", rmt: "Laulan oma Eesti laulu", Tallinn, 1996, lk lk 38-39