Sofia Joons
Sofia Joons (sündinud 1. detsembril 1972 Lõuna-Rootsis Göteborgi lähistel) on väliseestlasest sotsioloog ja ansambli Naised Köögis liige.
- Eestlane saab hakkama täpselt nii kaua, kui kõik läheb nii nagu peab. Kui midagi juhtub või läheb kehvasti, tekib vaikus. Improvisatsioon ja meeskonnatöö on üldiselt nõrgalt arenenud. Jah, Tallinna Tehnikaülikooli paber on väga võimas, kuid tööturul ei ole vaja mitte ainult paberit ja aju, vaid ka südant.
- Rootsis on tavaline, et esimesel ärikohtumisel räägitakse isiklikel teemadel. Et selgitada, kes sa oled. Mis on su taust. Huvitab sind jalgpall või ooper? Kas närvisüsteem peab vastu, kui peaks midagi ebaõnnestuma? Eestlasele on aga oluline, et esimese kohtumise lõpuks oleks sõlmitud leping!
- Intervjuu: Kirsti Vainküla, "Sofia Joons avameelselt oma raskest haigusest ja Eestist ärakolimisest" Eesti Ekspress, 13. juuni 2013
- Kui muusik ise tunneb kontakti oma muusikaga, tekib mingi ajatu puudutus, sõnum aegade tagant, mis ikka on aktuaalne või ka eksootiline. See kontakt puudutab kuulajaid nii omade kui võõraste seas rohkem, kui väline kuld ja kard.
- Võõrastele võibki meie kultuur mõjuda glamuurselt. Aga ise võiksime võtta ette luksusliku eesmärgi ja püüda sinnapoole, et meie endi rahvuse, sõpruskonna ja perekonna muusikakultuur oleks kõike muud kui glamuurne meie praegustele ja tulevastele põlvkondadele ja väga heas mõttes südamlikult oma.
- "Glamuur ja pärimusmuusika" Sirp, 10. jaanuar 2013
- Ei ole vaja otsida pühakut või nõida, neid saab vajaduse korral alati ise vorpida. Parem on otsida õiglust. Selle koha peal on inimõiguste konventsioon hea abimees.
- Intervjuu: Margus Haav, Sofia Joons: pole vaja pühakut või nõida otsida. Sakala, 7. aprill. Sofia Joons selgitab, miks ta osales Pussy Rioti toetuseks korraldatud kontserdil.
- Tegija ei ole see, kes kirjutab projekte ja koostab aruandeid, vaid kelle projektid tõepoolest loovad radu ja sildu pärimuse ja tänapäeva inimese huviorbiitide vahel; kes oskab äratada huvi ja aktualiseerida möödunud aegade pärimusmuusika veenvalt ja veetlevalt; kes aitavad meil anda pärimusmuusikale uusi tähendusi ja elukeskkonna; kes ise on sajaprotsendiliselt veendunud oma projektide olulisuses ja headuses; kelle pilk on suunatud tulevikku; kes kas või kõik ise kinni maksab, kui rahastajad ja fondid ei mõista.
- "Pärimusmuusika detektiivid, arstid ja teemeäratajad" Sirp, 6. november 2009
- Pärimusmuusika kui musitseerimiskultuur ja õppimiskeskkond erineb muusikakoolikultuurist. Muusikapedagoogika tuum on tihtipeale etüüdidest koostatud teekond Muusika suunas. Pärimusmuusikas on muidugi ka lihtsad ja keerulised lood ja laulud, aga miski ei ole harjutamiseks selles tähenduses, et ma õpin praegu selleks, et musitseerida kunagi tulevikus. Õpetades pärimusmuusikat muusikakoolilastele on kõige raskem seletada, et esimesed lood ei kao kuskile, need ei ole etüüdid, vaid päris lood ja laulud, mis muidugi ka viivad edasi keerulisemate lugude juurde aga mida saab esitada suure mõnuga kohe algusest peale, kuigi mängija on algaja.
- Minu esimene küsimus regilauludele oli, mis ometi toimub. Kus on stoori? Otsisin narratiivi, aga avastasin hoopis uue lauljapositsiooni, mida ka Krull käsitleb oma tekstis, nimetades fenomeni "laulja kogukond maailma südames". Selle asemel, et laulda kunagi ammu ja kuskil kaugel juhtunust, peab asetama end maailma keskpunkti ja tooma laulus toimuva käesolevasse hetke. Laulu-mina näeb, kuuleb, lausub ja maailm vastab. Mina laulan ja maailm luuakse meie juures. Mulle kui lauljale ja ka kuulajatele antakse võimalus piiluda ja tajuda teistsugust ja müütilist maailma, mis muutub koos meie endaga ja mis omakorda muudab meid.
- "Väärikust otsides – pärimuse fenomen". Hasso Krulli kirjutise "Loomise mõnu ja kiri: essee vanarahva kosmoloogiast" kohta. Sirp, 12. mai 2006
- 1949 sündis juba Rootsis mu isa Erik ja paar aastat hiljem onu Toivo. Sel ajal arvati harilikult, et lastel võib olla vaid üks kodukeel ning et kõik muu on kahjulik. Minu isa aga taipas juba seitsmeselt, et eesti keel ei too sisse. Ta oli mingi sigaduse toime pannud, mille peale mu vanaisa Hiljar ütles, et see poiss ei tee ainult trikke, vaid räägib ka eesti keelt nagu venelane. Isa sai otsekohe aru, et tegemist on äärmiselt kahtlase asjaga ning sellest päevast peale kasutas ta ainult rootsi keelt. Vanemad omakorda muidugi eesti keelt. Isa passiivne keel oli siiski piisavalt hea, et oma närve Kukerpillidega rahustada. Üksinda keldris. Kõvasti.
- Minu esimene eestikeelne raamat oli Friedebert Tuglase kogutud teosed ja minu esimene Eesti lemmiklaul oli Jaak Johansoni "Hei poisid, kas olete valmis?". Mulle kingiti Johansonide kassett koos sõnadega juba rahvamuusikalaagris suvel 1990. Koju tulles üritasin teada saada, millest laul räägib, aga mu eesti-rootsi sõnaraamat oli kahjuks õhuke. Pöördusin lõpuks vanaema poole. Ta luges sõnad paar korda läbi ning vangutas kohkunult pead. "Mis see veel on?" küsis ta, "siis lükkame korraga? Misasja?" Vanaema meelest oli tegemist täieliku absurdiga ning ta keeldus laulu põhimõtteliselt tõlkimast.
- Vähemalt kord aastas tulid külla eesti sugulased. Nad seisid ukse peal ja olid väga hallikas-pruunid, ehkki – tõsi – nende silmad põlesid. Vahtisin nende silmi ja üritasin välja mõelda, kes nad tegelikult on. Imelik on olla enam-vähem täiskasvanud ja tutvuda üsnagi lähedaste sugulastega.
- See [rahvamuusika] oli minu enda valik, ma lihtsalt ei tahtnud mängida klassikalist muusikat, sest olen "vaba meloodia inimene". Mulle meeldis lavaelu ning ma ei näinud erilist vahet, kas tegu on eesti või rootsi muusikaga, see on elav muusika, mis võlus. Inimlik proportsioon selles on oluline - pole vaja suuri lavasid, ega palju publikut, et muusikal oleks hing.
- Intervjuu Piret Jaaksile: "Sofia Joons - missiooniga kultuurivahendaja". Eesti Päevaleht, 6. september 2001