Klassikaline muusika

Proosa

muuda
  • See [rahvamuusika] oli minu enda valik, ma lihtsalt ei tahtnud mängida klassikalist muusikat, sest olen "vaba meloodia inimene". Mulle meeldis lavaelu ning ma ei näinud erilist vahet, kas tegu on eesti või rootsi muusikaga, see on elav muusika, mis võlus. Inimlik proportsioon selles on oluline - pole vaja suuri lavasid, ega palju publikut, et muusikal oleks hing.


  • Kõrgeauline Ankhi hertsog, komandör Samuel Vimes ei olnud inimene, kes oleks innukalt külastanud klassikalise muusika ettekandeid või üldse kuulanud muusikat, mida ei saa koduteel vilistada. Kuid nähtavasti käis suure nina eluga kaasas nõue käia ooperi- ja balletiteatris ning nii paljudel muusikalistel üritustel, kui paljudele Sybil teda ainult vedada jõudis. Õnneks on sellistes kohtades tavaliselt olemas loož ja Sybil, kes oli Vimesi etendusele vedanud, ei vedanud teda pärast targu teadvusele. Kuid midagi imbus ikkagi läbi ja sellest piisas, et Vimes saaks aru, et see, mida ta praegu kuulis, oli tõeline kõrgema klassi kraam: seda ei saanud ümiseda ja selle vahele ei karjunud keegi: "Juhuu ja tidlitompsti!" See oli puhas, ehtne muusika, helid tekitasid peaaegu soovi põlvili langeda ja lubada, et sinust saab parem inimene.


  • Minu valdkonna esindajate seas on tohutuid pessimiste, et tohutu allakäik toimub ja jumal teab, mis saab, varsti sureb klassikaline muusika välja - seda ma ei usu. Mäletan 30 aastat tagasi ka neid traagilisi arutelusid Stuttgardis. Arutati, et ei tea, mis meist saab, saal on küll täis, aga vaadake, need on ju vanad inimesed. 30 aastat on möödas, saal on ikka täis, sama vanad inimesed on, aga põlvkond on lihtsalt muutunud.
    • Kalle Randalu, intervjuu: Janar Ala, "Kalle Randalu: tühjale kohale karjääri ei ehita", Postimees, 11.11.2021, lk 18