Evolutsioon on keerukas, ajuti lõbus ja sedavõrd seiklusrikas, et mind kohutavad vaid vähesed selle tujud või sundused. Meie ilmne vägivallaiha hirmutab, kuid mitte võimalus, et me peame üksteisega feromoonide vahendusel võib-olla huvitavaid, olgugi kavalaid vestlusi. Vaba tahe ei pruugi olla täiesti vaba, kuid tahtlik on see kindlasti, ja ometi näib, et see on üsna veniv mõiste. Nii osavad improviseerijad nagu inimesed oskavad peaaegu igast karist kõrvale põigata. Kui me millegagi tõesti silma paistame, siis piirangutest kõrvalehiilimise ja strateegiate väljanuputamisega, oskusega kõige jõhkrama tõe ees silmi sulgeda, võimega elul kraest kinni haarata ja teda nagu kord ja kohus sakutada. Üsna kindlasti sakutab ta omalt poolt meidki, aga see meid ei takista.
Esemed olid niiviisi kokku seotud ja painutatud, et need moodustasid... seadeldise. Kui ta seda suskas, hakkas see veidralt liikuma. Näiteks üks okstest näis liikuvat otse läbi muna ning väljuvat selle teisest küljest vähimatki jälge jätmata.
Eestlane saab hakkama täpselt nii kaua, kui kõik läheb nii nagu peab. Kui midagi juhtub või läheb kehvasti, tekib vaikus. Improvisatsioon ja meeskonnatöö on üldiselt nõrgalt arenenud. Jah, Tallinna Tehnikaülikooli paber on väga võimas, kuid tööturul ei ole vaja mitte ainult paberit ja aju, vaid ka südant.
Flamenkos on tantsija laval olnud traditsiooniliselt üksi. Samuti on ta professionaalse kunstivormina nõudnud esitajalt ütleme… professionaalsust, ehk oma ala täielikku valdamist. Seetõttu ongi flamenko oma traditsioonilises vormis improvisatoorne: tablao laval (väiksemat sorti flamenkoteater) saavad ühel õhtul kokku tantsija, laulja ja kitarrist ning nad esitavad koos tunniajase etenduse, ilma et nad enne harjutaksid. Heaks võrdluseks on siinkohal ehk jazz'i-klubid ja sealsed jam'id, kus esitatakse erinevaid lugusid improviseerides. Sama toimub ka flamenko tablao's: lepitakse kokku, mis stiili esitatakse, ja siis "vamo'allá!".
