Vikitsitaadid

Nõid

(Ümber suunatud leheküljelt Nõiad)

Nõid on nõiakunsti ehk maagiat harrastav daam või sellega võrdsustatud isik, ehkki nõianduse sooline aspekt on tänini mõnevõrra selgusetu. Kui varauusaegses kirjanduses soovitati nõidu käsitseda peamiselt haamriga, siis tänapäeval soovitavad eksperdid viisakust ja ettevaatust, näiteks teed, küpsiseid ja mõõdukas koguses alkoholi.

Vanim säilinud kujutis luua seljas lendavast nõiast. Miniatuur Martin Le France'i käsikirjast "Le champion des dames" (1451)
Nõidade ja kuradite ühissöömaaeg (The History of Witches and Wizards, 1720)
Jean-François Portaels (1818–1895), "Nõid", s.d.
Luis Ricardo Falero, "Nõiasabat" (1880)
Clara Siewert (1862–1945), "Nõia apoteoos", s.d.


Piibel

muuda

Proosa

muuda
  • Kui keegi mees heidab teise peale nõidust, kuid ei tõesta seda, siis see, kelle peale nõidused heideti, läheb Jõe Jumala juurde ja sukeldub. Kui Jõe Jumal on temast võitu saanud, tema süüdistaja omastagu tema maja. Kui Jõe Jumal mehe puhastab ja heastab, (siis see), kes tema peale nõidusi heitis, tapetakse. See, kelle Jõe Jumal heastas, omastagu oma süüdistaja maja.
    • Hammurapi koodeks (18. sajand e.m.a), tlk Amar Annus, rmt: "Muinasaja seadusekogumike antoloogia", Tallinn: Varrak, 2001, lk 95


  • Kuid onu Julius rääkis muudkui edasi, kui õnnelik ta on. Ta ütles, et ei unusta neid päevi kunagi. Kõigepealt, et talle oli nii imeliselt avanenud muinasmaailm! Muidugi lööd vahel nagu kartma, kui akna taga lendavad nõiad, seda ei tahaks ta eitada.
"Mitte nõiad," väitis Karlsson. "Hoopis krõõbid, õudsed ja metsikud, täitsa hirmsad!"
Aga igal juhul tunned, et elad samas maailmas, kus elasid sinu esiisad, jätkas onu Julius, ja talle meeldis see. Aga kõige parem, mis need päevad on talle kinkinud, on tema oma muinasjutuprintsess, kelle nimi on Hildur, ning nüüd tulevad pulmad!
"Muinasjutuprintsess nimega Hildur," kordas Karlsson silmade särades. Ta naeris kaua, vaatas siis onu Juliusele otsa, vangutas pead ja naeris uuesti.
Preili Sokk tammus köögis ringi ja oli nii rõõmus, nagu Väikevend teda veel kunagi polnud näinud.
"Mulle meeldivad samuti nõiad," ütles ta, "sest kui see jõledik poleks eile õhtul akna taga lennanud ja meid ehmatanud, poleks sina, Julius, kunagi mulle kaela langenud ja siis poleks seda kõike kunagi sündinud."


  • Elas kord üks väike nõid. Ta oli alles sada kakskümmend seitse aastat vana, ja see pole nõia jaoks veel kellegi vanus.
Ta elas nõiamajakeses, mis seisis üksildasena sügaval metsasüles. Et majake oli kõigest väikese nõia oma, polnud see ka kuigi suur. Aga väikesel nõial oli sellest küllalt, ta poleks endale ilusamat nõiamajakest tahtagi võinud. Majal oli imeväärne tuulest vildakil katus, kõver korsten ja logisevad aknaluugid. Maja tagaküljele oli juurde ehitatud leivaahi. See ei tohtinud ju mingil juhul puududa. Nõiamaja ilma leivaahjuta ei saaks olla tõeline nõiamaja. ("Väikesel nõial on mure")
  • Otfried Preussler, "Väike nõid", tlk Vladimir Beekman, Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 5


  • Kunksmoor oli pikk luine vanaeit, kelle juuksed olid alati sakris ja kasimata nagu harakapesa. Kunksmoor oli siin eluaeg elanud. Ta sõi kibuvitsamarju ja mustikaid. Kui tuju tuli, siis püüdis mõne kalakese ka. Vahel sügiseti maitses ta ka mõnd ilusamat seent, mis metsa all silma hakkas. (lk 6)
  • Kõige mõnusam asi Kunksmoori majas oli aga suur laia suuga kolle, kus külma ilmaga hõõgusid männikäbisöed. Siin keetis Kunksmoor punasest vasest katla sees oma nõiarohtusid. Sest see Kunksmoor oli tegelikult nõid. Oma nõiarohtude ja kunstidega oskas ta arstida igasuguseid haigusi ja tõbesid. Ta oskas neid kaela ka saata. Taimi oma rohtude pruulimiseks käis Kunksmoor korjamas suurelt maalt, metsadest ja aasadelt, soodest ja rabadest. Üle mere sõitis ta suure kollase õhupalliga, mis kõrgel taeva all lennates oli väga täiskuu moodi. Parema meelega rändas Kunksmoor pimedatel öödel, kui päris kuud taevas ei olnud, sest siis ei pannud teda keegi tähele. Ei ole hea, kui nõiamoorid liiga silma torkavad, arvas Kunskmoor. Sellest on tulnud alati ainult koledat pahandust. (lk 6)


  • Ta [Nanny Ogg] noogutas väravast sisse minnes vahtidele. Kummalgi neist ei tulnud pähegi teda kinni pidada, sest nõiad, nagu ka mesinikud ja suured gorillad, lähevad sinna, kuhu nad ise tahavad.
    • Terry Pratchett, "Õed nõiduses", tlk Piret Purru ja Aet Varik, Tallinn: Varrak, 2001, lk 120


  • Ja Vanaema Weatherwax oli kuramuse neetult vägev. Praeguseks oli ta nõiakunstis arvatavasti veelgi osavam kui kurikuulus Must Aliss, ja igaüks teadis ju, mis temaga lõpuks oli juhtunud. Kuidas paar last ta tema enda ahju ajasid ja kõik leidsid, et igavesti tubli tegu, mis sest, et ahju pärast nädal otsa rookida tuli. Aga kuni selle hirmsa päevani oli Aliss Jääraharju oma hirmuvalitsuse all pidanud. Ta oli võlukunstis nii osavaks saanud, et talle enam ülepea midagi muud pähe ei mahtunud.
Räägiti, et relvad ei suutnud talle viga teha. Mõõgad põrkasid ta nahalt tagasi. Räägiti, et tema hullunud naer kostis terve miili taha, ja ehkki hullunud naer oli muidugi ametioskus, mida iga nõid teatud asjaoludel kasutada suutis, oli tema hullunud naer hullumeelne, kõige hullemat sorti naer. Ja ta muutis inimesi piparkookideks ja elas konnadest majas. Lõpupoole oli asi ikka väga inetuks kiskunud. Nagu ikka, kui üks nõid kurjaks kätte läks.


  • "Ei, see ei saa õige olla. Sealpool asub kriidimaa," ütles preili Tick. "Kriidi peal ei kasva head nõida. See värk on savist vaid veidi tugevam. Usu mind, nõia kasvatamiseks on vaja ikka korralikku tugevat kivi." (lk 8)
  • Inimestel on kombeks öelda selliseid asju nagu "kuula oma südant", kuid nõiad õpivad kuulama ka muid asju. Te ei usuks, mida kõike teie neerud teile öelda võivad. (lk 8)
  • Tavalised ennustajad räägivad teile seda, mida te tahate juhtumas näha; nõiad ennustavad teile seda, mis hakkab juhtuma, sõltumata sellest, kas te seda tahate või mitte. Kummalisel kombel kipuvad nõiad oma ennustustes olema küll täpsemad, ent vähem populaarsed. (lk 8)
  • Preili Tick jooksis mööda tolmust teed. Nõidadele ei meeldi end jooksmas näidata. See jätab ebaprofessionaalse mulje. Samamoodi ei sobi näidata end asju kandmas, ja tema kandis parajasti turjal telki.
Lisaks sellele tõusid temast aurupilved. Nõiad kuivavad seestpoolt väljapoole. (lk 18)
  • [Perspicacia Tick:] "See on see neetud kriit! Ma juba tunnen seda! Korralikul mullal saan ma võluda ja kivi sobib ka hästi ja ma saan isegi savi peal hakkama... aga kriit pole ei üks ega teine! Olgu öeldud, et ma olen geoloogia suhtes väga tundlik."
"Mida sa sellega öelda tahad?" küsis hääl.
"Kriit... on ablas pinnas. Mul pole kriidi peal kuigi palju jõudu."
Hääle omanik, kes oli peidus, küsis: "Kas sa kukud pikali?"
"Ei, ei! Ma lihtsalt ei saa võluda..." (lk 19)
  • Preili Tick ei näinud nõia moodi välja. Suurem osa nõidu ei näe nõia moodi välja; vähemalt need, kes reisivad ühest kohast teise. Harimatute inimeste seas liikudes võis nõia välimus ta ohtu seada. Ja sel põhjusel ei kandnud ta müstilise tähendusega ehteid ega tassinud endaga kaasas helendavat võlunuga või hõbedast karikat, mida katab surnupealuudest muster, ega kandnud kaenla all luuda, millest lendab sädemeid, sest kõik need esemed kipuvad viitama sellele, et läheduses viibib nõid. Tema taskutes polnud kunagi midagi müstilisemat kui paar pulgakest, ehk ka nöörijupp, mõni münt ning muidugi ohutis.
Kõik selle maa elanikud kandsid kaasas ohutisi ja preili Tick oli järeldusele jõudnud, et kui sa ohutist ei kanna, hakkavad inimesed kahtlustama, et sa oledki nõid. Nõiaks olemine nõudis parasjagu taibukust. (lk 19-20)


  • Petunia vaatas ringi. Mänguväljakul ei olnud peale nende kedagi, ja kuigi tüdrukud seda ei teadnud, oli seal ka Snape. Lily oli korjanud üles murdunud õie põõsast, mille taga Snape varitses. Petunia astus edasi ning ei osanud ilmselgelt valida uudishimu ja pahameele vahel. Lily ootas, kuni Petunia jõudis piisavalt lähedale, et teda selgelt näha, ja sirutas siis peopesa ette. Õis lebas ta peos, avas ja sulges oma õielehti nagu mingi pentsik mitme poolmega auster.
"Lõpeta ära!" kiljus Petunia.
"See ei tee sulle ju haiget," ütles Lily, aga ta pigistas õie peopessa ja viskas selle siis maha.
"See ei ole õige," ütles Petunia, aga tema pilk oli õit jälginud ja peatus sellel hetkeks. "Kuidas sa seda teed?" lisas ta ja tema hääles oli selge igatsus.
"See on ju ilmselge, eks ole?" Snape ei suutnud end enam tagasi hoida ja oli põõsa tagant välja hüpanud. Petunia kiljatas ja jooksis kiikede poole, aga kuigi Lily oli ilmselgelt ehmunud, jäi ta paigale. Näis, et Snape kahetseb peidust väljatulemist. Kui ta Lilyle otsa vaatas, tekkis tema kahkjatele põskedele tuhm õhetus.
"Misasi on ilmselge?" küsis Lily.
Snape'ist õhkus närvilist elevust. Heitnud pilgu Petuniale, kes nüüd kiige juures seisis, tasandas ta häält ja ütles: "Ma tean, kes sa oled."
"Mida sa sellega mõtled?"
"Sa oled… sa oled nõid," sosistas Snape.
Lilyl oli solvunud ilme.
"See pole küll kenasti öeldud!"
Ta pöördus ringi, nina püsti, ja hakkas tagasi õe juurde minema.
"Ei!" ütles Snape. Ta õhetas nüüd veidi rohkem ning Harry imestas, miks ta ei võta seljast seda naeruväärselt suurt mantlit, kui just põhjus polnud selles, et ta ei tahtnud tuua nähtavale selle all olevat kleiti. Ta lehvis tüdrukutele järele ja sarnanes naeruväärselt nahkhiirega, nagu ka vanemast peast.
Õed silmitsesid teda ühise meelepahaga ja hoidsid mõlemad ühe käega kiigepostist kinni, nagu oleks see kullimängus kindel koht.
"Oled küll," ütles Snape Lilyle. "Sa oled nõid. Ma olen sind natuke aega vaadanud. Aga selles ei ole midagi halba. Minu ema on ka nõid ja mina olen võlur." (33. ptk, "Printsi lugu")


  • Kui ilus tüdruk seda rääkis, oli kõik kõlanud igati mõistlikult, aga kui ma kodus tagasi olin, üksi ja omas voodis, kippus mul järg käest minema. Isegi Link poleks seda uskunud. Ma üritasin mõelda, kuidas võiks see vestlus temaga kulgeda: tüdruk, kes mulle meeldib, ja kelle tegelikku eesnime ma ei tea, on nõid – vabandust, lummaja –, ta on pärit vanast lummajate suguvõsast ja viie kuu pärast saab ta teada, kas ta on oma olemuselt hea või kuri. Ja ta suudab tekitada orkaane siseruumides ning lõhkuda aknaklaase. ("09.10 Auväärsed")


  • Nii on mitte just üllatuslikult mitmed naistega seotud ebausud ajahambale kenasti vastu pidanud. Näiteks vanad egiptlased võisid ju arvata, et must kass toob õnne, ent hiliskeskajal hakkasid läänekristlikus kultuuris levima kiriku algatusel nõiajahid. Tuleriidale saadeti mitukümmend tuhat "nõida", suurem osa neist naised. Musti kasse hakati aga pidama nõidade kaaslasteks, kui mitte nõidadeks endiks. Nii leidis oma otsa palju kasse ning teed ületavast mustast kassist sai halva õnne märk.
  • Nõiahirm pole siiani kuhugi kadunud, ainult teisenenud. Valjuhäälseid ja oma arvamusega naisi tajutakse tänapäevalgi ohtlikena. Ka Eestis pannakse naisi jätkuvalt paika, kutsudes neid vastikuteks nõidadeks. Ja seos kassidegagi pole kuhugi kadunud (vt "crazy cat lady"). Endine ebausk on lihtsalt muundunud halvustavaks stereotüübiks. Muide, Indias, kus toimuvad praegugi veel nõiajahid, võib selline sildistamine lõppeda siiani surmaga.


  • [---] [Nõiaprotsesside] süüaluseid .. oli kolme sajandi jooksul ligi 200, kellest surmati 65, neist üle poole 17. sajandi esimesel kolmandikul. (lk 722)
  • Naisteviha Eesti nõiaprotsessides ei sobi rõhutada. Seda kinnitab ka statistika: nais- ja meesnõidu oli võrdne hulk (vastavalt 49,1% ja 50,9%), seejuures oli tunduvalt suurem meessüüdlaste arv Liivimaa kohtutes (69,1%). (lk 728)
    • Tiina Vähi, "Müütiline pilt Eesti nõiaprotsessidest" (arvustus: Aarne Ruben, "Nõiaprotsessid Eestis", Tallinn: Varrak, 2016), Akadeemia, nr 4, 2017, lk 721–741


  • Mets oli väga vaikne, ainult kume trumm kõmistas tasaselt. Äkki hakkas mees ümisema ja sõnad muutusid aina selgemaks. Lõpuks võis eristada juba arusaadavat kõnet: „Maa ja taeva väed, kõige võimsamad, oo, kõige võimsamad,“ leelutas nõid. „Tulge alla väetite juurde, andke oma jõudu ja tarkust meile, väetitele, surmavalla väravate vahel viibijatele, igavikku liikujatele!“ (lk 128)
  • Järsku jäi trumm vakka ning nõid keeras ennast nende poole. Ta näol oli kummaline rahu, rohkem küll nagu tardunud mask, kuid silmad vaatasid erksalt ja teravalt Helle poole, kes oli peaaegu minestuse äärel.
„Punane naine, kelle sees hõõgub ihade tuli, ära hala ja habise! Ka sinu vasaku õla taga seisab ta – sinu surm. Kõigil meil. Kuni ta pole sind puudutanud, tee oma tegusid maa peal, nagu oleksid need su viimased teod.“
Helle punakas juuksetutt hakkas veel tugevamalt värisema ning ta priske kere niheles rahutult niiskel mättal. (lk 129)
  • Sirje Salu, "Prouad ja nende lustilised seiklused", Tallinn: Tänapäev, 2023


  • Järsku tuli Viivel mõte küsida härrade käest, kas nad äkki teavad midagi Haanja metsas elavast nõiast Evaldist.
"Oo jaa, miks ma Evaldit ei tea," hüüatas nüüd end Ennuks nimetav mees, „ma olen teda seal kolkas isegi külastanud. Ja kunagi noores eas me käisime koos ekspeditsioonidel nii Altais kui ka Sajaanides, ka tema lõpetas geoloogia Tartus. Aga seal Sajaanides see juhtuski. Ronisime parasjagu ühte koobast uurima, et kivimiproove võtta, kui Evald kukkus kaljulõhesse, sest ega meie ju polnud mingid alpinistid, ronisime, kuidas suutsime ja polnud meil mingit erilist varustust ka. Jah, ja seal see siis juhtuski. Muidu oli ta täiesti tavaline noormees, aga pärast seda muutus palju. Esiteks, me ei saanud teda tükk aega kätte, see lõhe oli väga sügav ja kitsas. Seni, kuni saime abi kutsuda, läks ikka päris kaua aega, oma kaks päeva vist. Meie kolmekesi jäime valvesse, aga nii palju kui me ka hõikasime ja püüdsime temast midagi kuulda, valitses täielik vaikus, arvasimegi, et kukkus surnuks. Lõpuks, kui päästjad kohale jõudsid ja ta üles tõid, oli ta tõesti poolsurnud. Mitu kuud oli haiglas, sest selgroog ja jalad olid murdunud. Nii saigi temast invaliid, aga ka tema olemus muutus. Ta kinnitas, et oli käinud teisel pool surma piiri ja vestelnud seal olevate hingedega, eriti oma vanaisaga. Vanaisa oli surnud siis, kui ta oli veel poisike, too oli käskinud tal minna esivanemate talusse elama, et see hukka ei läheks. Evald täitiski vanaisa soovi ja hakkas seal elama, aga vilets nagu ta oli, jäi majapidamine unarusse. Seal ta siis hakkaski kuulma metsavaime ja suhtlema igasuguste vaimolenditega, üksindus kindlasti mõjus ka,“ lõpetas Enn oma jutustuse. (lk 291-292)
  • Sirje Salu, "Prouad. Lustilised seiklused jätkuvad", Tallinn: Tänapäev, 2024

Filmikunst

muuda
  • Mida sa teed nõidadega? Põletad nad! Ning mida sa põletad veel peale nõidade? Puitu! Seega, miks nõiad põlevad? Kuna nad on puust? Seega, kuidas kindlaks teha kas ta on puust tehtud? Ehitad temast silla! Kuid, kas sa ei saa sildu teha ka kividest? Sedan'd küll. Kas puit läheb vees põhja? Ei, ta jääb ulpima! Viska ta tiiki! Mis veel jääb vees ulpima? Leib! Õunad! Väga väiksed kivid? Siider! Ss-soust! Kirsid! Muda! Kirikud? Kirikud! Plii, plii. Part! Just. Niisiis, loogiliselt... Kui ta kaalub samapalju kui part, siis ta on tehtud puust... ja järelikult... nõid!
    • What do you do with witches? Burn them! And what do you burn apart from witches? Wood! So, why do witches burn? 'cos they're made of wood? So; how do we tell if she is made of wood? Build a bridge out of 'er! Ah, but can you not also make bridges out of stone? Oh yeah. Does wood sink in water? No, it floats! It floats! Throw her into the pond! What also floats in water? Bread! Apples! Very small rocks? Cider! Gra-Gravy! Cherries! Mud! Churches? Churches! Lead, Lead. A Duck! Exactly. So, logically... If she weighs the same as a duck, she's made of wood... and therefore... a witch!
    • Nõia loogika stseen 1975. aasta filmis "Monty Python ja Püha Graal"

Vanasõnad

muuda

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Nõid&oldid=125098"