Liigsöömine

(Ümber suunatud leheküljelt Aplus)

LuuleRedigeeri

Tuleb tund ja roomlase kõrkus
kõrtki painutada ei jõua sõjatee vahel.
Tuleb tund ja Rooma aplus
latsatab lõhki kui puuk idast ja põhjast ja lõunast
tulnute rusikate all.

  • Jaan Kaplinski, "Vercingetorix ütles", rmt: "Tolmust ja värvidest", 1967


Las olla hingevermed
valusasti valla —
mind elu julmus iial
paluma ei talla.

Ma ainult naeran veidi
kõrgimalt kui noorena
ja viimse rõõmuõuna õgin
aplalt — toorena.

  • Karin Saarsen, "Amatsoon" kogus "Üksilduse aastaajad". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1977, lk 13


Küll lutsutaksin su luid, sa mu arm.
Küll rahuldaks alles mu isu
Su reite meekärg, Su rinna suhkrune liha,
Su kõri mahlakas õun.

ProosaRedigeeri

  • Inimene üksi tarvitab rohkem liha kui kõik teised loomad kokku suudavad ära õgida, seepärast on just tema suurim hävitaja, ja see tuleneb pigem harjumusest kui vajadusest. Selle asemel, et kasutada mõõdukalt seda, millega teda on õnnistatud, selle asemel, et jagada seda võrdselt, selle asemel, et kasvatada neid samavõrd kui ta hävitab, leiab rikas kogu oma hiilguse sellest, et sööb ühe päevaga oma laua ääres hulga, millega võiks pidada üleval paljusid perekondi. Ta kuritarvitab ühtviisi loomi ja oma liigikaaslasi, kellest mõned jäävad nälga ja viletsusse, töötades üksnes tema mõõdutu isu ja veelgi rahuldamatuma edevuse rahuldamiseks, ning hävitades teisi puuduse läbi, hävitab ta iseennast ülekülluses. Sellele vaatamata võiks inimene, nii nagu mõned teisedki loomad, elada aiaviljadest.


  • Laiaõlgsed ja auahnete püüdlustega džentelmenid valmistavad oma sõpradele mõnikord pettumuse, kui nad kõiges päris läbi ei löö. See tuleb ehk sellest, et suurteks saavutusteks on vaja omada muidki erilisi võimeid peale erilise tahtmise edu saavutada; see tuleb ehk sellest, et need tursked isandad on küllaltki laisad ja liigne aplus ei lase nende divinae particulum aurae maast lahti tõusta.
    • George Eliot, "Veski Flossi jõel", tlk Valda Raud, 1983, "Teine raamat. Kooliaeg", 4. peatükk, lk 155
    • divinae particulum aurae on tsitaat Horatiuselt (Satiirid, lib. II.2, rida 79: "...atque affligit humum divinae particulum aurae." - kus mõõdutu söömine nõristab mõtte ja meeled) ning tähendab otsetõlkes "jumaliku hiilguse kübet". Sama fraasi on kasutanud ka nt Jonathan Swift "Gulliveri reisides" ja George Gordon Byron poeemi "Don Juan" XI laulus


  • [Laevakokk Villatort peab haidele jutlust:] "Eks te ole kõik haid ja loomu poolest väga aplad, kuid ma ütlen teile, vennad mereloomakesed, et aplus… no miks te sindrinahad jälle sabadega laksutate, jätke järele! Kuidas te saate mind kuulata, kui seal all nisuke kuradima pladistamine ja lartsutamine käib?" (lk 328)


  • "Mõis on see neetud hädaorg!"
"Pole siis tarvis seal õgimas käia, kui ta hädaorg on!" vastas rehepapp. "Piiri peab pidama, mitte labidaga suhu ajama. Ma olen näinud küll, mis te seal mõisa sahvris teete. Nagu poleks elu aeg palakestki alla saanud, kõik muudkui suhu! Mida sa, lambapea, siis sõid?" (1. november, lk 4)
  • "Ristiinimese kohus on teist ristiinimest viimsele teekonnale saata!" "Ja tema peielauas õgida! Kasi tööle!" (8. november, lk 49)
  • "Mistarvis?" imestas siga. "Mis elu see teil ka on! Hiilite pimedas ringi ja varastate teineteise tagant, aga oma saagiga ei oska muud peale hakata, kui kaevate maasse või õgite keresse või lakute kõrtsis maha!" (lk 105–106)
  • Andrus Kivirähk, "Rehepapp", 2. trükk, 2006


  • Eesti ajaloos on talurahva kuvandi loome esitatud peamiselt esto- ja letofiilidest baltisakslaste pilgu läbi. Talupoeg oli rahvavalgustajate silmis kasvatusobjekt, kellele tuli anda juhtnööre mõistusepäraseks ning maarahva seisuse kohaseks käitumiseks. Talupoegi iseloomustati selliste negatiivsete omadustega nagu valelikkus, jäme käitumine, kättemaksuhimu, laiskus, räpasus, joomarlus. Näiteks soovitas August Wilhelm Hupel talupoegade sügisest pulmahooaega piirata ühe nädalani, et see "kohutav õgimine ja lakkumine" kuidagi viisakam välja näeks. (lk 115)
    • Epi Tohvri, "Georges Frédéric Parrot: Tartu Keiserliku Ülikooli esimene rektor" Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019


  • Mai ei sallinud heleda pissi värvi keskpäevast aega põhiliselt tohmuste pärast. Olles ilmselt aplusest end pimedaks söönud, tuigerdasid nad uut peale õgima kõige kuumematel tundidel. Haistes hellemaid kohti, naksates lehmi udarast ja inimesi kaenla alt. Julmemad püüdsid end suruda otse kägiveeni. Osavaimad saagisid sinust lihtsalt tüki välja ning viisid selle oma sahvrisse. Kõige sellejuures olid nad täiesti pimedad ja tegutsesid puhtalt haistmise järgi. Mida kõrgemal temperatuuril särises päikese praepann, sulatades lahti higinäärmed, seda massilisemaks läks tohmuste rünnak. Mai võitles nendega tunde. Kord taandudes vette või asudes vasturünnakule, tapri asemel rätikut pea kohal keerutades. Maksimumdetsibellidel töötava sirtsuraadio ainsaks segavaks heliks olidki lärtsud, mis tähistasid, et Mai oli mõne vaenlase tabanud end verd täis puukimast. (lk 10)


  • Kuigi ma nõuan retseptis kondita seljatükke, ignoreerin ma ise ennast regulaarselt. Kondita liha plusspooleks on, et ahnelt kugistamine on lihtsam, kuid teiselt poolt annab kont lihale palju intensiivsema maitse. Mõlemad sobivad. (lk 463)