Epi Tohvri

eesti kunstiteadlane ja arhitektuuriajaloolane

Epi Tohvri (sündinud 12. märtsil 1970) on eesti kunstiteadlane ja arhitektuuriajaloolane, kes on uurinud peamiselt valgustusajastu (18.–19. sajandi) arhitektuuri, ülikoolide akadeemilist struktuuri ja ehituslugu ning ajaloolist pedagoogikat Atlandi-üleses võrdluses.


"Georges Frédéric Parrot"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Epi Tohvri, "Georges Frédéric Parrot: Tartu Keiserliku Ülikooli esimene rektor" Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019.

  • Parrot' läbinisti humanistlik ja liberaalne maailmavaade, julge meel, temperament ja kirglik tõearmastus viisid teda tihti vastuollu konformistlike ja obskurantistlike inimestega, tema seisukohad ei olnud mugavad keisritele, sest riivasid valusalt Vene impeeriumi kitsaskohti. Samas oli temas olemas see hädavajalik võõramaalase terav pilk koos pühendumusega, mis aitas muuta siinset piirkonda tunduvalt euroopalikumaks. (lk 18)
  • Minu 2009. aastal valminud doktoritöö käsitles esmakordselt ülikooli arhitektuuriansambli kontseptuaalset lahendust, mis vastas valgustusajastul sõnastatud uuele sekulaarsele ülikooli-ideele. Selle kontseptsiooni autoriks saab pidada Georges Frédéric Parrot'd, kes mängis kaalukat rolli ülikooli planeerimisel ja sekulaarse visuaalse kuvandi loomisel. Nõnda eristus Tartu ülikool endistest kesk- ja varauusaegsetest ülikoolidest, kus keskse koha hõivas ülikooli kirik. Tänu Parrot' visioonile sai Tartu ülikoolist üks edumeelsemaid valgustusajastu uue ülikooli-idee alusel rajatud õppekeskkondi 19. sajandi alguse Euroopas. (lk 23)
  • Ta valdas meisterlikult sõnakunsti ning temas on esindatud sügav kultuuritaju ning mõtterikkus. Parrot' kirjad keiser Aleksander I-le ja Nikolai I-le peegeldavad suurepäraselt ka tema selget süsteemset mõtlemist ning samal ajal säravat kujundirikkust, mis on eriti omane prantslaste eneseväljendusoskusele. Eesti ajaloohuviline lugeja on siiani pidanud Parrot' prantsuskeelset kirjavahetust lugema kas saksa või vene keele vahendusel, milles paratamatult on kaduma läinud see eriline elegantsus, millega ta on oma mõtteid väljendanud ning ettekandeid vormistanud. Ja tõesti, lugedes saksa keele vahendusel Parrot' kirju, kaob ära see struktuur, selgus, argumenteerimisloogika, sõnastuse täpsus ja ilmekus, mis tema kirjades nii veenvalt esile tõuseb. (lk 25)
  • Keele ja rahvuse üle tollal pead veel ei murtud, olulisemaks loeti kuuluvust kindla valitseja alla, kuid ka kogukondlikku eripära. Nõnda ei pidanud montbéliardlased end ei prantslasteks, sakslasteks ega šveitslasteks. Nad olid nemad ise – montbéliardlased ja just sellest tuleneski nende väärtus, nende originaalsus. Prantsusmaalt olid nad saanud oma selge ja täpse keele, neil oli tänu luterlikule usutunnistusele suur huvi hariduse vastu. Üldiselt peeti montbéliardlasi pigem vastupidavaks kui säravaks, nende töödes oli rohkem südametunnistuse häält kui graatsiat, stiilis rohkem jõulisust kui elegantsi, rohkem hinnanguid kui ettekujutust. (lk 29)
  • Olgu lisatud, et 18. sajandil räägiti Montbéliardis kohalikku prantsuse dialekti, mis oli segunenud Šveitsi saksa keelega. Kohalik keelepruuk oli üsnagi triviaalne ning piirkonna vernakulaarse elukultuuri tõttu oli kohalikus dialektis küll palju sõnu praktiliste tegevuste kohta ja rikkalik vandumissõnade valik, kuid abstraktsemaid mõisteid pidi väljendama prantsuse keeles, nagu ka kõike religiooni puutuvat. Näiteks sellist abstraktset nimisõna nagu amour ("armastus") polnud selles dialektis olemaski. (lk 61)
  • Parrot'l säilib emaga soe ja südamlik kontakt ka hiljem, mida väljendavad ema kirjad pojale Tartusse. Samuti saab siit alguse Parrot' sügav austus ja lugupidamine ema ning üldse naisterahva vastu, kellele ta usaldab lapse hingeelu rikastamise ja esmase intellektuaalse arengu kujundamise vastutusrikka ülesande. (lk 62)
  • Kõnesoleva "nimevaidluse" võiks niisiis lühidalt kokku võtta järgmiselt: Parrot on frankofoonsest piirkonnast pärit luterlane, kelle määratlus on rohkem koha- ja kultuurispetsiifiline kui rahvusepõhine. Georges Frédéric Parrot' kirjutatud kirjade ja peetud kõnede ning teadustöö uurimissuundade ja meetodite valguses asetub ta siiski rohkem prantsuse kultuuritausta ja seega oleks soovitavam Tartu keiserliku ülikooli esimesest rektorist G. F. Parrot'st rääkides kasutada nii kirjas kui kõnes, nii ees- kui perenime puhul, läbivalt prantsuspärast nimepilti Georges Frédéric Parrot [žorž freder'ik parroo].
  • Jumala kui Kõrgema Looja austus säilis temas terve elu, kuid samas ei ajanud Parrot kunagi segamini religiooni ja teaduslikku maailmapilti – talle jäi religioon eelkõige südameheaduse, moraaliõpetuse ja kõlbluse alustalaks, kuid teaduslik maailmapilt tugines siiski empiirilistele-katselistele meetoditele. (lk 78–79)
  • Ja taas – harjumuspärase kehakinnitusena jääb Parrot terve oma elu hommikusöögiks eelistama kausitäit sooja suppi koos klaasikese veiniga, et siis kohe laua taha istuda ja kirjatööga algust teha. Õlu polnud tema jook, ka hiljem Peterburis ülikooli asju ajades kosutas ta end pigem limonaadi ja madeiraga. (lk 81)
  • Parrot jäi alatiseks meenutama Karli akadeemia vastandlikku palet, öeldes, et ühelt poolt oli tegemist oma ajastu parimat haridust andva kõrgkooliga, kuid teisalt oli õppeasutus liiga suletud ja noored olid reaalsest elust ära lõigatud. Seda aga ei pidanud ta sugugi õigeks. Tema arvates oli vale eraldada noored oma perekondadest neljaks-viieks aastaks nii karmil viisil ja tõenäoliselt on see ka üks põhjusi, miks Parrot jääb terve elu toetama noorte vabamat kohtlemist ning oskab akadeemilises keskkonnas sellele alati tähelepanu juhtida. (lk 81)
  • 1750. aastatel kogunes markiis de Pompadouri ja kuningas Louis XV ihuarstiks saanud François Quesnay juurde Prantsuse kõrgintellektuaalide tuumik: entsüklopedistid Jean-Baptiste le Rond d'Alembert ja Denis Diderot, loodusteadlane krahv Georges-Louis Leclerc de Buffon, filosoof Claude-Adrien Helvetius ja majandusteadlane Anne Robert Jacques Turgot ning salongivestluste käigus arutluse all olnud Isaac Newtoni füüsikalised printsiibid andsid neile lähtekoha kasutada loodusseadusi ühiskonna toimimise korraldamiseks. Arutluste tulemusena sõnastati loomuliku korra presumptsioon, idee nähtustevahelisest kindlast kausaalsest seosest ning looduse ja ühiskonna omavahelistest sõltuvusest, mida tuleks seaduste loomisel ja riigi administreerimisel aluseks võtta. Põhjenduseks toodi, et kui loodusseadused mõjutavad kõiki elusolendeid võrdselt, siis peaks kõigi inimeste eksisteerimise alustingimuseks olema isiklik vabadus. Seega kuulutati ülimaks autoriteediks loodusseadused, mis kehtivad kõigile ja mõjutavad kõiki ühtmoodi. Mõttekaaslased hakkasid kutsuma endid füsiokraatideks, mis tähendab sõna-sõnalt "füüsiliste seaduspärasuste pooldajaid".
Nõnda sai füsiokraatliku doktriini alusterminiks "loomulik kord" (ordre naturel), ühtne seaduspära, mis valitseb nii looduses kui ka inimlike emotsioonide ja impulsside maailmas. Mida lähemal on need seadused loodusseadustele, seda lihtsamalt on saavutatav üldine hüve. (lk 89–90)
  • Paternalistlikku vaatepunkti baltisaksa mõisnike maailmavaates käsitlenud ajaloolane Marten Seppel toob välja, et mõisnikkonna suhtumine talupoegade eluolusse oli üldiselt negatiivne, ennekõike nähti talupoegade viletsuse taga nende endi iseloomu puudujääke: laiskust, rumalust, toorust, hoolimatust. Seda mõtet kordas ka osa 18. sajandi II poole baltisaksa valgustajaid ja literaate, sealhulgas tulevane sotsieteedi korrespondentliige August Wilhelm Hupel. Lisaks sobis paternalism hästi õigustama talupoegade allutatust, sest rõhutas vastastikust sõltuvust, kus mõlemal poolel olid omad kohustused. Paternalistlik retoorika lõi pildi mõisnikust, kes "hoolitseb ennastsalgavalt oma talupoegade eest, sest isarolli täitmine nõuab suuri kulusid ja majandusliku ratsionaalsuse eiramist", millest järeldus, et mõisniku ja talurahva vahel valitsevaid paternalistlikke suhteid võib pidada pärisorjuse valgustatud astmeks ja mõlemale poolele kasulikuks. (lk 114)
  • Eesti ajaloos on talurahva kuvandi loome esitatud peamiselt esto- ja letofiilidest baltisakslaste pilgu läbi. Talupoeg oli rahvavalgustajate silmis kasvatusobjekt, kellele tuli anda juhtnööre mõistusepäraseks ning maarahva seisuse kohaseks käitumiseks. Talupoegi iseloomustati selliste negatiivsete omadustega nagu valelikkus, jäme käitumine, kättemaksuhimu, laiskus, räpasus, joomarlus. Näiteks soovitas August Wilhelm Hupel talupoegade sügisest pulmahooaega piirata ühe nädalani, et see "kohutav õgimine ja lakkumine" kuidagi viisakam välja näeks. (lk 115)
  • 1797. aastal on Parrot sotsieteedi raamatukokku tellinud Lausanne'i meditsiinidoktori Samuel-Auguste Tissot' tervishoiualase käsiraamatu "Avis au peuple sur sa santé", 1761, mis oli omal ajastul üks arstiabiteemalisi bestsellereid. Tissot tõi näiteks kirjameeste "kutsehaigused", nagu õrn magu ja kehv seedimine, öeldes, et töö kabinetis muudab kirjamehe tervise põduraks, nõrgestab tema temperamenti ja siis on raske säilitada vaimujõudu, kui keha on minetanud oma tugevuse. Taolise elulaadi harrastamisel tuleks vältida raskestiseeduvaid lihatoite ning süüa kergemaid roogasid. Tänapäeval teatakse Tissot'd rohkem seksuaalprobleemide, sealhulgas omal ajal suurt furoori tekitanud onanismi kui pahe paljastajana, kuid tema uurimistööde hulka kuulusid ka maarahva eluolu ja tervisega seotud küsimused. (lk 117)
  • Rahvatervisest kujunes poliitilise kultuuri kandev osa, mida nii füsiokraatlik kui ka kameralistlik majandusdiskursus pidasid üheks võtmeküsimuseks, millest sõltus otseselt riigi stabiilsus ja rikkus. Rahvatervise mõõtmiseks keskenduti neljale peamisele teemale, mis pole tänapäevani oma aktuaalsust minetanud: nendeks on füüsilise elukeskkonna ohud, puhta toidu ja vee tagamine, nakkuskollete ennetamine ja vaktsineerimise propageerimine ning elementaarsete tervishoiualaste nõuete järgimine. (lk 119)
  • Parrot edastas oma brošüüris kogemusi Normandias veedetud tuutoriaastatest, kus talupoeg elab korstnaga elumajas, sööb lihatoite, joob õunaveini ja käib puukingadega. Normandia on tänapäevani ajalooliselt tuntud puukingade ja õunaveini ehk siidri valmistamise piirkond. Nõnda siis küsiski Parrot: "Miks ei võiks Liivimaal kange alkoholi asemel õunasiidrit ajada? Õunavein on mõõdukas koguses tervislik ja kasulik ning Põhja-Prantsusmaa elanikele igati mokkamööda." Liivimaa kohalikuks väärt marjaks pidas ta aga mustikat, mida näiteks Schwarzwaldi piirkonnas ka veiniks tehakse. (lk 119)
  • Entusiastlikult asus Parrot Normandia maarahva traditsioone Liivimaale välja pakkuma, argumenteerides kõiki asju kasulikkuse ja tervislikkuse aspektist, kuid paraku tuleb tunnistada, et nõnda juhtub sageli, kui saabutakse võõrasse kultuuri ning ei osata arvestada kohaliku eripära ja sissetallatud traditsioonidega. Igatahes Liivimaa talupojad jäid endiselt pastlaid kandma ning õlut ja viina jooma. (lk 119–120)