Rahvatervis

Proosa

"Kindlasti te murrate nüüd pead, miks me pidime kõik need kotid kaasa võtma?"

[---] Vimes pöördus jälle preili Beedle'i poole ja ütles: "Noh, see on lihtsalt oletus, aga siin on näha palju jäneseluid ja ma olen kuulnud, et ainult jäneselihast toitudes võib ära surra, kuigi ma ei tea, miks see nii on."

Preili Beedle lõi särama. "Teate, komandör Vimes, te tõusite just praegu minu silmis! Jah, jäneseliha on olnud härjapõlvlaste nuhtluseks! Nagu ma aru saan, ei leidu jäneselihas üht hädavajalikku toitainet ja keha jääb sellest ilma, kui midagi juurde ei sööda. Abi on peaaegu igasugusest rohelisest kraamist, aga meeshärjapõlvlased arvavad, et õige söök on ikka jänes kepi otsas." Preili Beedle ohkas. "Päkapikud teavad seda ja on hea toidu osas täiesti fanaatilised, nagu peaks olema igaüks, kes on palju aega maa all. Härjapõlvlastele pole aga keegi vaevunud rääkima ja ega nad ei kuulaks niikuinii, seepärast ongi nende osaks halb tervis ja enneaegne surm. Mõned jäävad muidugi ellu, peamiselt need, kes eelistavad rotiliha või söövad ära terve jänese, mitte ainult need osad, mis on kõigile arusaadavalt söödavad, ellu jäävad ka need, kes lihtsalt söövad köögivilju." (lk 175)

Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012

Keskne probleem, dilemma, mida 20. sajandi alguses kõik Euroopa koloniaalriigid lahendama pidid, oli, kuidas valitseda seda lahmakat maad, mille nad vallutanud olid, nii et sealt saaks kätte maavarasid ja muid ressursse, olemata samas valmis neisse investeerima.

Prantsusmaal või Suurbritannias endis kulutati kaasaegse rahvatervise taristu arendamiseks tohutult palju raha. Paljut sellest peame tänapäeval enesestmõistetavaks: praegu rääkideski näeme aknast prügikaste, meil on kanalisatsioonivõrk ja veevärk, majad peavad vastama ehitusnõuetele, toatemperatuur peab olema vähemalt x-teist kraadi jne. See kõik on aga väga kallis, nõuab bürokraatlikku musklit, arendajatelt ja järelevalvajatelt teatud administratiivseid ressursse. Kõike seda ei olnud prantslased üldiselt nõus oma kolooniatesse panustama.

Pasteuri mikrobioloogid said koloniaalvõimudele pakkuda aga rahvatervise teooriat, mis ütles vastupidiselt kõigele sellele, mis oli Prantsusmaal ja mujal arenenud maailmas aktsepteeritud teadmine, et keskkond, kus sa elad, ei ole rahvatervise seisukohalt üldse oluline... [---] Oluline on see, kas sinu kehasse satuvad need haigust tekitavad mikroobid, ja kui me saame need mikroobid kuidagi hävitada või nende teekonna blokeerida, siis ei ole vahet, kas sa sööd palju või vähe, elad tihedalt või hõredalt asustatud kohas, kas sinu kõrvalt jookseb läbi mingisugune malaariasääski täis kanal või on see kaetud ja suunatud maa alla – see kõik ei ole oluline. Oluline on see, et kui sul on vaktsiin, mis suudab tuberkuloosipisikuid või kollapalavikuviirust hävitada, siis me ei pea nende haiguste pärast enam muretsema. Nende vaktsiinide väljatöötamine ja kasutamine oli vähemalt teoorias tunduvalt odavam ja universaalsem lahendus kui keskkonnatingimuste ja elutingimuste parandamine.

Aro Velmet, intervjuu: Kaur Maran, "Aro Velmet: bakterite kolonialism kummitab tänase päevani" Postimees, 25. jaanuar 2020