Kanalisatsioon

Kanalisatsioon on tsivilisatsiooni üks põhitunnuseid - tehniline lahendus vedelate jäätmete eemale juhtimiseks kanalisatsiooniomaniku elukohast, enamasti torude või kanalite süsteemi abil.

Proosa

• Luuletajad on püüdnud Ankh-Morporki kirjeldada. See pole neil õnnestunud. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et linn, kus on miljon elanikku ja mitte ühtegi roiskveetoru, on liialt robustne poeetide jaoks, kes eelistavad nartsisse - ja pole ka ime. Niisiis, ütleme lihtsalt, et Ankh-Morpork on niisama tulvil elu kui vana juustutükk kuumal suvepäeval, ta on niisama karjuv kui vandumine katedraalis, sama ere kui õlilaik, sama värvikirev kui sinikas silma all ja niisamuti täis tegevust, tootmist, askeldamist ja külluslikku puhtakujulist sebimist kui surnud koer termiidipesas.
  • Terry Pratchett, "Mort". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Varrak, 1999, lk 25

• Ankhi jõgi, mis kujutas endast poole kontinendi kloaaki, oli üpris lai ja mudaküllane juba linna ääremaile jõudes. Linnast lahkudes jõgi enam mitte niivõrd ei voolanud kui valgus. Tänu sajanditevanustele mudakuhjumitele oli jõesäng tegelikult kõrgemal mitmetest madalamatest aladest ja nüüd, kus sulav lumi jõevoogusid paisutas, olid mitmed Morporki-poolsed odavate üürimajade piirkonnad üle ujutatud - kui säärast sõna saab kasutada vedeliku puhul, mida on võimalik võrku püüda, niisugune lugu juhtus igal aastal ja oleks torustikus ja kanalisatsioonis paksu pahandust põhjustanud, nii et oligi parem, et neid linnas õieti polnud. Linnaelanikud hoidsid lihtsalt paati õue peal käepärast ja ehitasid majadele aeg-ajalt uue korruse peale.

Arvati, et see kõik on tervisele väga kasulik. Vaid väga vähesed pisikud suutsid ellu jääda.

• Terry Pratchett, "Õed nõiduses". Tõlkinud Piret Purru ja Aet Varik. Varrak 2001, lk 201

• Keskne probleem, dilemma, mida 20. sajandi alguses kõik Euroopa koloniaalriigid lahendama pidid, oli, kuidas valitseda seda lahmakat maad, mille nad vallutanud olid, nii et sealt saaks kätte maavarasid ja muid ressursse, olemata samas valmis neisse investeerima.

Prantsusmaal või Suurbritannias endis kulutati kaasaegse rahvatervise taristu arendamiseks tohutult palju raha. Paljut sellest peame tänapäeval enesestmõistetavaks: praegu rääkideski näeme aknast prügikaste, meil on kanalisatsioonivõrk ja veevärk, majad peavad vastama ehitusnõuetele, toatemperatuur peab olema vähemalt x-teist kraadi jne. See kõik on aga väga kallis, nõuab bürokraatlikku musklit, arendajatelt ja järelevalvajatelt teatud administratiivseid ressursse. Kõike seda ei olnud prantslased üldiselt nõus oma kolooniatesse panustama.

• Aro Velmet, intervjuu: Kaur Maran, "Aro Velmet: bakterite kolonialism kummitab tänase päevani" Postimees, 25. jaanuar 2020