Siider

Thomas Waterman Wood, "Värske siider" (1868)

Proosa

• [Fred:] "[---] Mulle tehti kõik selgeks. Kõigis maailma ädades on süidi üks naine."

"Kes?" küsisin, lootes, et ta ei pea silmas miss Magnoliat.

"Eeva," vastas tema, "vaat kes. See hea ja kurja puu, selle otsas kasvasid ju õunad ja kui on õunad, siis on kindel, et nendest tehasse siidrit. Ja tema oli arvatavaste purjus, kui ta tegi seda, mida ta tegi."

"Mida ta siis tegi?" küsisin juba täielikus arusaamatuses.

"Ta aju läks joomisest sassi," teatas Fred veendunult. "Milline naine akkaks täie mõistuse juures maoga rääkima? Ei, normaalne naine oleks läinud joosuga ja elistanud politseisse ja tuletõrjesse."

Hetkeks tõusis mu silme ette äärmiselt selge nägemus Eedeni aiast , kus pool tosinat punast tuletõrjemasinat ja salk politseinikke piiravad hea ja kurja tundmise puu ümber.

"Jah, ja tema oli ka praeguse ülerahvastatuse põhjuseks, justament, sir."

"Aga Eeval ei olnud ju palju lapsi," vaidlesin vastu.

"Aga mida nad tegid?" küsis Fred. "Mida nad tegid, mis? Ooramine – kui te vabandate väljendit. Ooramine vasakul ja paremal. See viiski ülerahvastatuseni. Jah, ooramine ja siider, sellepärast ea Jumal nad välja ajaski."

Pean ütlema, et see avas mulle Aadama ja Eeva loo täiesti uue nurga alt.

"Kui noil aegadel oleks olnud keeluseadus, oleks sellest vast kasu olnud," jätkas Fred, "aga isegi hea Jumal ei jõua kõige peale mõelda."

• Gerald Durrell, "Fred ehk sooja lõunamaa puudutus", rmt: "Ema mehelepanek ja teised lood", tlk Jana Linnart, Tallinn: Ersen, 2000, lk 54-55

• Parrot edastas oma brošüüris kogemusi Normandias veedetud tuutoriaastatest, kus talupoeg elab korstnaga elumajas, sööb lihatoite, joob õunaveini ja käib puukingadega. Normandia on tänapäevani ajalooliselt tuntud puukingade ja õunaveini ehk siidri valmistamise piirkond. Nõnda siis küsiski Parrot: "Miks ei võiks Liivimaal kange alkoholi asemel õunasiidrit ajada? Õunavein on mõõdukas koguses tervislik ja kasulik ning Põhja-Prantsusmaa elanikele igati mokkamööda." Liivimaa kohalikuks väärt marjaks pidas ta aga mustikat, mida näiteks Schwarzwaldi piirkonnas ka veiniks tehakse. [---] Entusiastlikult asus Parrot Normandia maarahva traditsioone Liivimaale välja pakkuma, argumenteerides kõiki asju kasulikkuse ja tervislikkuse aspektist, kuid paraku tuleb tunnistada, et nõnda juhtub sageli, kui saabutakse võõrasse kultuuri ning ei osata arvestada kohaliku eripära ja sissetallatud traditsioonidega. Igatahes Liivimaa talupojad jäid endiselt pastlaid kandma ning õlut ja viina jooma. (lk 119-120)
  • Epi Tohvri, "Georges Frédéric Parrot: Tartu Keiserliku Ülikooli esimene rektor" Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019