Karin Saarsen

Karin Saarsen-Karlstedt (31. detsember 1926 Tartu – 25. jaanuar 2018 Stockholm) oli Rootsis elanud eesti kirjanik, õpetaja, näitekirjanik ja ajakirjanik. Tema isa oli kolonel Villem Saarsen.

"Poola suvi"

Tsitaadid väljaandest: Karin Saarsen, "Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi", 1993 (teose tiitellehel ekslikult 1991).

Mu isamaa! Sa oled kui tervis:
Kuis peab Sind hindama, seda teab vaid see,
kes on Sinu kaotanud.

Litwo! Ojczyzno moja! Ty jesteš jak zdrowie:
Ile cię trzeba cenić, ten tylko się dowie,
Kto cię stracił.

• Raamatu moto, lk 5; Adam Mickiewiczi kirjutatud poola rahvuseepose "Pan Tadeusz" algusread, kus Mickiewicz igatseb taga ajaloolist Poola-Leedu ühisriiki, viitavad Saarsenil kui Nõukogude okupatsiooni eest Rootsi põgenenud eestlasel ühtlasi ka Eestile.

• Minu, kaheteistkümneaastase tütarlapse arvates on "kohutavalt tobe" selga tõmmata tumesinine kleit, tärgeldatud valge kange kraega, ja mis veel kõige hullem — ette siduda must põll laia plisseeritud volangiga allääres. Koolipõlle õhuke, peaaegu läbipaistev riie on ebatavaliselt kore ja "hammustab", kui see päevitunud põlvi puudutab. Hea vähemalt, et võib kooli minna lühikestes valgetes sokkides või nahavärvi põlvsukis, lõbusasti tolknevate tuttidega põlveõnnalde kohal kummalgi küljel. Jumalale tänu, pole mingeid eeskirju, mis puutub sukkadesse. Aga koolis peab kandma tuhvleid, kuna Prantsuse Lütseumi uhked parkettpõrandad ei tohi saada kriimustusi. Koju unustatud pehmed rihmadega mustad tuhvlid tähendaksid märkust "lohakuse" pärast. Oh, küll on ikka ebamugav kanda koolivormi pärast napis supeltrikoos paljajalu jooksmist ristikheinast lõhnaval karjamaal või pehmelt soojal metsajärve liivarannaribal... (lk 7-8)

• Isa kõneleb alati lühidalt, selgelt ja rahulikult. Ta on briljantne oraator igas olukorras. Nagu seisaks omaenda hääle kõrval ja juhiks seda kaugtoimel. Tema häälel on justkui väike distants tema sisima olemusega ning veidi üleolev, pisut irooniline alatoon. Ei mingit õrnust, isegi mitte "headel päevadel" koduses elus. Päevadel ilma pahandusteta vanemate vahel, ilma skandaalideta "tüdrukute lootusetu kasvatuse" pärast. Meie "võimatu" noa-kahvli käsitsemise või muude eksimuste pärast, mis tööga ülekoormatud isa ilmast ilma ärritavad. (lk 8)

• Seal on aukohal harvade juuste, kandilise näo ja suurte "öökulli-prillidega" kunagise Kaunase Eesti saadiku portree pisikeses kribukirjas pühendusega "ustavale sõbrale". Mehelt, keda ema nimetas isa kurjaks geeniuseks, Jagoks, kes oma üleoleva suhtumisega "intelligentsi poolest mehest madalamasse olevusse — naisesse" ka isa käitumist perekonna suhtes negatiivselt mõjustas. Too jäise pilguga "onu", kellele tema külastuskäigul meie Riia kodus pidin hommikuti deklameerima La Fontaine'i moraalitsevaid valme ja kes, hõbelusikaga nonšalantselt ta oma juhise järgi poolpehmeks keedetud muna koksides, minu prantsuse keele hääldamist parandas. Instinktiivselt tõusis juba siis minus vaen selle tundekülma õpetatud mehe vastu, kes meie isa kui perekonnapea ema etteheitvail sõnul "täiesti ära rikkus", tema auahnust ja egoismi äärmuseni üles piitsutades. (lk 9)

• Tahaksin nii väga temale, keda austan ja nii väga kardan, sõbramehelikult läheneda, teda tema mures ja rahutuses lohutada. Aga nähtamatu autoriteedi müür jääb ikkagi meie vahele. Isa on meie perekonnas "kolonel". Temast räägime alati kolmandas isikus: — Kas kolonel tuleb täna lõunaks koju? — Kolonel palus teatada, et ta täna sööb Ohvitseride Kasiinos... (lk 10)

• Samal õhtul viis mind "Missy" Bi-Ba-Bo kinno Greta Garbo filmi vaatama. Jumalik rootslanna mängis kuninganna Kristiinat. Ja lõppstseenis, pärast seda, kui Kristiina suur armastus, Hispaania saadik, saab duellil surmavalt haavata, oleksin Greta ahastavat näoilmet Rootsist lahkuva purjelaeva vööris silmates meelsasti ise surnud. Selleks, et teda vaid õnnelikus "happy end'is" näha! Nutsin vaikselt kogu tee Toompeale tagasi sammudes "Missy" asjatute noomituste saatel. Ta püüdis mulle kogu aeg seletada, et kõik oli ju ainult mängult ja et Greta Garbo kindlasti õnneliku rikka filmistaarina Hollywoodis mitte ühe, vaid mitme armsamaga lõbusasti elab. Loomulikult läks minu ahastus peagi üle, kuna tekkis uus probleem. Püüdsin meeleheitlikult oma loomulikes lokkides juukseid sirgeks saada à la Garbo. (lk 13)

• Järsku kerkib mu silmade ette taas ema äranutetud nägu, kui ta hommikusöögi ajal ahastavalt hüüatab: — Poola, mispärast alati Poola? Miks peab kannatama Poola, saades selle esimese kohutava löögi! Aga inglased peavad aitama, seda teevad nad kindlasti! Küll nad tulevad oma uhke lennuväega, terve vahva mereväega! Nad saavad meidki kaitsma. Nad aitavad Poolat, nagu aitasid Eestit aastal 1919 Vabadussõja ajal! Seda peame uskuma... (lk 14)

• [Koolidirektor:] — Meie riigimehed on targad ja kogenud poliitikud, kes meie riigilaeva oskavad lootsida, igat salalikku hädaohurahnu vältides. Lisaks nende võimetele on meil tugev riigikaitse ja kindel tahe kõigile võimalikele provokatsioonidele vastu astuda. Meie sõdurid ja ohvitserid, kelle hulgas nii paljud on vapralt võidelnud koolipoistena Vabadussõjas 21 aastat tagasi, saavad meid ka küpses meheeas kaitsma igasugu kurja eest! Jumal hoidku meid kõiki! (lk 15)

• Ühel pärastlõunal tuleb ema tulivihasena linnast koju. On Laial tänaval kohanud üht tuntud seltskonnadaami, kirglikku ratsasportlast pealegi, kes kohe ahastaval häälel on karjatanud, kõneldes Poola olukorrast: Olete ju ka Poolast pärit — kas pole hirmus, kuidas need uhked täisverd ratsud lahingutes otsa saavad!

- Tema rääkis ainult hobustest - ometi sureb tuhandeid poola mehi iga päev! Mõtelge ometi, ta nimetas ainult hobuseid! See toores eesti tõusik! Kui meie ema vihastas, nimetas ta alati eestlasi tõusikuteks... (lk 16)

• Hüppan kohe voodist ja olen isa juures, kes juba pooleldi riides ja tõmbab parajasti oma kõrgeid läikivaid saapaid nohisedes jalga.

— Laps, miks sa ei maga? Meile on tulnud Poola allveelaev nimega "Orzel", sa tead, "Kotkas". Seda onu Juku kartiski, et niimoodi võib juhtuda. Alles paari päeva eest avaldas ta staabis arvamust, et võib tulla mõne sõdiva riigi laev või lennuk. Kuna oleme erapooletud, peame "Orzeli" interneerima ja meeskonna maha võtma! Aga mine nüüd magama! Ära ema praegu ärata! (lk 17)

• Nende põgenemine võib meile sekeldusi tuua, nentis isa järgmisel päeval, kui ta pärast öist allveelaeva jahtimist väikesel torpeedopaadil ja erakorralist koosolekut Sõjavägede Peastaabis, kus ülemjuhataja käsul vallandati kaks meie kõrget mereväelast, õhtusöögi ajaks koju tuli. — Nüüd võivad meile nii sakslased kui venelased neutraliteedi rikkumist ette heita... Aga vahvad poisid on nad küll! Neil polnud ju enam merekaartegi, mille järgi navigeerida. (lk 22)

• Kolmapäeval, kahekümne seitsmendal septembril kuulame hinge pidades onu Juku raadiokõnet: — Eesti on teinud kõik, et selles konfliktis seista ja jääda erapooletuks. Kui aga sellest hoolimata meile kallale tungitakse, siis saame endid kaitsma ja selle visaduse ja selle kindlusega, nagu meie seda tegime kakskümmend aastat tagasi Eesti Vabadussõjas. (lk 24)

Luule

Las olla hingevermed
valusasti valla —
mind elu julmus iial
paluma ei talla.

Ma ainult naeran veidi
kõrgimalt kui noorena
ja viimse rõõmuõuna õgin
aplalt — toorena.

• "Amatsoon" kogus "Üksilduse aastaajad". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1977, lk 13

Ka sinu nägu varjab papist klouninina,
ka sina istud nilbelt naerdes, klaasid ees -
ja pilkeid käib kui nooli meil suust suhu.
Ma kuulun allmaailma — sina kes teab kuhu.

• "Müncheni Fasching" II kogus "Üksilduse aastaajad", lk 21

Sääl tuhmjasvalge puhkas armastusopaal
ja siras truudusteemant mustal siidil.
Sääl verev leegitses su kirgede rubiin
ja naersid suudluspärlid leebelt vastu.

Vaid tasahilju julgesin ma lähemale astu’
ning viivu joobusin kesk hiilgust kuuma.
Ent tajudes ta kalki külma tuuma
mu õnnehetkest võrsus ängiv piin.

• "Loobumine" kogus "Üksilduse aastaajad", lk 25