Mesinik on kinnisvaraomanik, kes pakub mesilastele katust ja tasuna röövib suurem osa meest.

Proosa

muuda
  • Suur mamma pidas ka mesilasi, täpselt sealsamas kohas, kus nad praegu on. Keegi ei olnud siinkandis seniajani naissoost mesinikku näinud. Ta armastas kõigile rääkida, et naised on kõige paremad mesinikud, sest neil on eriline kaasasündinud võime nõelavaid olevusi armastada.


  • Et kiltkividega kaetud rada viis ümber majakese parempoolse nurga, sammus ta seda pidi kaevu juurde ja sealt edasi hoone taha.
Seal avanes talle uskumatu vaatepilt. Aed muutus maja taga tunduvalt laiemaks ning läks üle pikaks ja laiaks tugevalt lõhnavate metsalilledega täidetud roheliseks heinamaaks, mis ulatus mäe jalamini, kus voolas otse metsast alguse saanud oja. Selle mõlemal kaldal nägi ta midagi, mis esmapilgul tundusid olevat väikesed õhkutõusu ootavad tömbi ninaga raketid. Lähemal vaatlusel osutusid need loomulikult mesipuudeks, õhus oli kuulda suminat ja ta astus vaistlikult sammu tagasi, ning seejärel veel ühe sammu, sest üks rakett hakkas liikuma ja ta taipas, et miski, mida ta oli pidanud järjekordseks mesipuuks, on tegelikult inimene, kes kannab astronaudi skafandrit - või õigemini mesiniku skafandrit. Ta ei tohtinud nii nõrganärviline olla. (lk 84-85)
  • Mees - tegu pidi olema mehega, sest ta oli pikka kasvu ja väga pikkade jalgadega - hüppas vilunud liigutusega üle oja ja marssis hoogsate sammudega otse tema juurde.
"Urrgauh," ütles mees ja sirutas välja käe, mida kattis hiigelsuur valge pikarandmeline nahkkinnas.
"Hm," lausus Polly. "Kas te tavaliselt oma mütsi peast ei võtagi?"
Mehe hiiglaslik valge kaabu kattis kogu pead, jättes välja vaid silmad, mis olid peidus paksu võrgu taga. Ta nägi välja nagu kosmonaudi ja äärmiselt ujeda pruudi ristsugutis.
Mees libistas kätega kähku üle keha, katsus käsivarsi - ka Polly tabas end alateadlikult käsivarsi katsumast - ja eemaldas siis süüdlasliku liigutusega mütsi.
"Jah," venitas ta. "Jajah, see läks mul meelest Ma teen kõike vales järjekorras. Liiga vähe külalisi."
Mees silmitses kurva pilguga kinnastatud kätt, justkui küsiks endalt, kas ta peaks selle veel kord välja sirutama ja suruda laskma. (lk 85)
  • Huckle tõi maja seina kõrvalt kuuri alt ühe purgi ja väikese puust keermeotsalise pulga. Purk oli ilusasti ära värvitud ja seda kaunistas majakese visand, külje peale aga oli kirjutatud "Huckle'i mesi".
"Soovite maitsta?" lausus mees talle puust meepulka ulatades. Polly polnud päris kindel, mida sellega teha, mistõttu mees võttis selle uuesti enda kätte ja näitas talle, lastes suuremal osal meest tagasi niriseda, et ta saaks pulga purgist välja tõmmata.
"See on õunapuuõiemesi. Mesinikud istutavad mitmesuguseid lilli, et saada eri liiki mett. Tegelikult ma eksperimenteerin, paigutan aeg-ajalt mesipuid teise kohta." (lk 90)
  • "Ühest asjast ma aru ei saa," ütles Polly. "Kas te lisate meele oma aktsendi või lihtsalt hüppasite hobuse selga nagu kauboi ja ütlesite..." - ta proovis imiteerida mehe häält - "Tervitus, väike preili, ma olen siin ja teen teile mett"?" (lk 91)
  • Vaatepilt oli võluv. Huckle pani üles suitsumasina, et mesilased maha rahuneksid, kui ta nende sekka läheb; ta tõstis tarust välja paar meekärge, aga mitte nii palju, et nad elevile läheksid. Ta näitas sõrmega suursugusele paksule mesilasemale, keda poleks olnud võimalik kellegagi segamini ajada ja kes oli nii eriline, et Polly jäi teda läbi kaitseprillide põrnitsema, ühtaegu võlutud ja hirmul.
Huckle näitas talle, kuidas mett kärgede seest välja kallutada ja sel kuldsete ringidena purkidesse voolata lasta, ning neid ümbritses magus lõhn ja sumin ja õitsvad metsalilled, ning Pollyl oli tohutult hea olla. (lk 238)
  • Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021
 
Vikipeedias leidub artikkel