Sue Monk Kidd

Sue Monk Kidd (sündinud 12. augustil 1948) on USA romaanikirjanik ja memuarist. Eesti keeles on ilmunud tema romaan The Secret Life of Bees (2002).

"Mesilaste salajane elu"

Sue Monk Kidd, "Mesilaste salajane elu". Tõlkinud Johanna Ross. Tallinn: Varrak, 2008.

Inimesed, kes arvavad, et suremine on kõige hullem, ei tea elust mitte kui midagi. (lk 8)
Tol ööl lamasin voodis ja mõtlesin, kuidas oleks surra ja ema juurde paradiisi minna. Teda nähes ütleksin ma: "Ema, anna andeks. Palun anna andeks," ja tema suudleks mind, kuni mu nahk hellaks muutub, ja ütleks, et see ei olnud minu süü. Seda räägiks ta mulle esimesed kümme tuhat aastat.

Järgmised kümme tuhat aastat kammiks ta mul juukseid. Ta harjaks nad sellisesse ilusasse soengusse, et kõik inimesed taevas pillaksid harfid käest ja jääksid seda imetlema. Juuste järgi saab kohe aru, missugused tüdrukud on emata. Minu juuksed turritasid kogu aeg üheteistkümnes eri suunas ja T. Ray ei olnud muidugi nõus mulle lokirulle ostma, nii et olin pidanud aasta ringi juustesse Welchi viinamarjamahla purke keerama ega saanud peaaegu üldse magada. Mul tuli alati valida ilusa soengu ja korraliku ööune vahel. (lk 9)

Muretsesin nii palju selle pärast, kuidas ma välja näen ja kas ma kõike õigesti teen, et mulle hakkas tunduma, nagu ma poole ajast hoopis mängiksin tüdrukuks olemist, mitte ei oleks seda päriselt. (lk 15)
Hoidsin oma kirjatööd alles. Mõnda aega oli kõik, mis ma kirjutasin, seotud hobustega. Pärast seda, kui me koolis Ralph Waldo Emersoni lugesime, kirjutasin "Minu elufilosoofia", mis pidi olema raamatu alguseks, aga ei jõudnud kolmest leheküljest kagemale. Proua Henry ütles, et peaksin elama vanemaks kui neliteist aastat, enne kui mul oma filosoofia tekib. (lk 21)
Mul oli sünnipäev riigiga samal päeval ja nii oli veelgi raskem kellegi tähelepanu pälvida. Kui ma väike olin, arvasin, et inimesed lasevad rakette ja paugutajaid minu pärast - hurraa, Lily sündis! Siis jõudis tegelikkus mulle pärale nagu ikka. (lk 26)
Täieliku Gospeli Pühaduse Kiriku palvemajas käimise oli ta [Rosaleen] juba aastaid tagasi lõpetanud, kuna see algas kell kümme hommikul ega lõppenud enne kella kolme pärastlõunal, ja nii palju usku võib isegi täiskasvanud inimese ära tappa, nagu ta ütles. (lk 34)
Iga kord, kui hakkas levima kuulujutt sellest, et rühm neegreid tahab koos meiega pühapäeva hommikul teenistusele tulla, seisid diakonid, käed ristis, kirikutrepil, et neid minema ajada. Me armastame neid Jumalas, ütled vend Gerald, aga neil on omad kohad. (lk 35)
Loojanguvalgus on kõige nukram valgus. Sõitsime pikka aega selle kumas, valitsemas vaikus, kui mitte arvesse võtta ritsikaid ja konni, kes parasjagu videvikutunniks valmistusid. Vahtisin läbi tuuleklaasi, kuidas lõõmav valgus taeva vallutas.

Talunik klõpsas raadio mängima ja Supremes pasundas üle kogu autokabiini: "Baby, baby, where did our love go?" Mitte miski muu kui lugu kaotatud armastusest ei meenuta nii hästi seda, kuidas kõik väärtuslik võib minema libiseda konksu otsast, kuhu sa selle nii hoolikalt riputanud oled. (lk 53)

Kui teie meelest on maal vaikne, siis pole te kunagi maal elanud. Juba puukonnade pärast läheks kõrvatroppe tarvis. (lk 54)
Üles vaadates nägin, et puu, mille alla ma kukkunud olin, oli peaaegu raagus. Ainult siin ja seal oli veidi rohelist ja maa poole rippus hulk halli sammalt. Isegi pimedas nägin, et puu on suremas, üksi suremas keset kõiki neid osavõtmatuid mände. Nii asjad käisidki. Varem või hiljem seab kaduvik end kõige südames sisse ja pureb end sellest läbi. (lk 57)
Shakespeare'ist järgmisena meeldib mulle kõige rohkem Thoreau. Proua Henry lasi meil lugeda katkendeid "Walden Pondist" ja pärast seda hakkasin unistama minekust salajasse aeda, kust T. Ray mind kunagi üles ei leiaks. Hakkasin hindama emakest Loodust, seda, mida ta maailmaga teinud on. Minu kujutlustes nägi ta välja Eleanor Roosevelti moodi. (lk 59)
Heitsin pikali ja püüdsin välja mõelda lugu selle kohta, miks mu emal musta Maarja pilt oli olnud. Ma ei jõudnud kuhugi, küllap seepärast, et ei teadnud midagi Maarjast, kellele meie kirikus eriti tähelepanu ei pööratud. Vend Geraldi sõnul ei olnud põrgu muud kui lõke katoliiklaste põletamiseks. Meil Sylvanis neid ei olnud - ainult baptistid ja metodistid, aga meile jagati juhtnööre juhuks, kui neid reisil olles kohtame. Pidime neile pakkuma viieosalist lunastusplaani, mille nad võisid vastu võtta või tagasi lükata. Kirikust anti meile kummikinnas, mille igale sõrmele oli kirjutatud üks aste. Alustada tuli väikesest sõrmest ja liikuda pöidlani. Mõned naisterahvad kandsid oma lunastuskinnast käekotis kaasas juhuks, kui neile peaks ootamatult mõni katoliiklane ette sattuma.

Maarja-lugudest räägiti meil ainult pulmalugu - seda, kus Maarja veenis oma poega peaaegu vastu tolle tahtmist köögis paljast veest veini tegema. See oli mind šokeerinud, kuna meie kirikus ei olnud au sees vein ega õigupoolest ka mõte, nagu oleks naistel mingit sõnaõigust. (lk 60)

"Mis sa unes nägid?" küsisin, kui ta püsti oli.

Ta silmitses küünarnukke hõõrudes puulatvu. "Las ma mõtlen. Ma nägin unes, et reverend Martin Luther King juunior põlvitas maha ja lakkis mu varbaküüned oma süljega üle ja kõik küüned olid punased, nagu oleks ta punast pipart lutsutanud."

Mõtisklesin selle üle, kui me Tiburoni poole minema hakkasime ja Rosaleen kõndis, nagu oleksid tal jalad salvitud, nagu kuuluks kogu maa tema punastele varvastele. (lk 61)

Vaatasin uuesti meepurke, kus sees ujus merevaigukarva valgus, ja sundisin end aeglasemalt hingama.

Taipasin esimest korda oma elu jooksul, et kogu maailm polegi muud kui salapära, mis peidab end meie viletsa, heitunud argipäeva taga, särab heledalt, ja meie ei teagi seda. (lk 65)

Mõnel inimesel on olemas kuues meel ja mõned ei taipa sellisest asjast midagi. Ma arvan, et minul on see olemas, sest majja astumise hetkel tundsin nahal värelust, liikuvat voogu, mis läks mul mööda selgroogu üles, käsivarsi pidi alla ja tuikas sõrmeotstest välja. Ma peaaegu kiirgasin. Keha mõistab mõnda asja tükk aega enne seda, kui vaim asjale pihta saab. (lk 70)
... erikundede jaoks olid olemas toosid Musta Madonna universaalse meevahaga. August ütles, et see hoiab õngenööri vee peal, teeb nööbiniidi tugevamaks, paneb mööbli paremini läikima, kinnikiilunud aknad käima ja ärritatud naha särama nagu tite pepu. Mesilasvaha oli imepärane ravivahend kõige vastu. (lk 83)
Ta tuletas mulle meelde, et maailm ongi õigupoolest üks suur mesila ja igal pool saab läbi samade reeglitega: ära karda, sest ükski mesilane, kellele elu armas on, ei taha sind nõelata. Aga päris loll ei tasu ikkagi olla: kanna pikki käiseid ja pikki pükse. Ära vehi kätega. Ära isegi mõtle vehkimise peale. Kui vihaseks saad, vilista. Viha ärritab mesilasi, aga vilistamine rahustab. Käitu, nagu sa teaksid, mida sa teed, isegi kui ei tea. Ja ennekõike läkita mesilaste poole armastust. Iga tilluke olevus tahab, et teda armastataks. (lk 90-91)
Ma olen märganud, et kui inimestele hoolega silma vaadata esimese viie sekundi jooksul, mil nad sind vaatavad, siis paistavad nende tõelised tunded korraks välja, enne kui minema vilksatavad. (lk 102)
"Kust sa pärit oled?" küsis mees minult. See on küsimus, mida kogu Lõuna-Carolinas kõige rohkem küsitakse. Me tahame teada, kas sa kuulud meie sekka, kas sinu nõbu tunneb meie nõbu, kas su väike õde käis meie suure vennaga koos koolis, kas sa käid samas baptisti kirikus, kus meie endine ülemus. Me otsime võimalust oma lugusid kokku sobitada. Ent tuli harva ette, et neeger küsiks valge inimese käest, kust too pärit on, kuna see ei tõotanud erilist kasu tuua, sest nende lood ei olnud tõenäoliselt omavahel ühenduses. (lk 102-103)
Siis tulid Lunelle, Mabelee ja Cressie, kes kandsid kõige uhkemaid kübaraid, mida minu silm iial näinud oli. Tuli välja, et Lunelle on kübarategija, kes ei kohku tagasi mitte millegi ees. Ma räägin siin sombreero suurusest lillast viltkübarast, mille küljes on võltspuuviljad. See oli Lunelle'i oma. Mabeleel oli peas tiigrinahast moodustis, millele olid ümber mässitud kuldsed narmad, aga päeva nael oli Cressie musta võrgu ja jaanalinnusulgedega karmiinpunane korsten. (lk 104)
[August:] "Lugusid tuleb jutustada või nad hääbuvad, ja kui nad hääbuvad, ei mäleta me enam, kes me oleme või miks me siin oleme." (lk 105)
Mulle tundus, et olen komistanud imepärase saladuse otsa: on võimalik sulgeda silmad ja elust väljuda, ilma et sa tegelikult ära sureksid. On lihtsalt tarvis minestada. Ainult et ma ei teadnud, kuidas seda saavutada, kuidas kork eest ära tõmmata, nii et saaksin minema voolata, kui mul vaja on. (lk 109)
Oli see vahepealne aeg enne päeva lahkumist ja öö saabumist, aeg, millesse ma ei olnud kunagi eriti soojalt suhtunud selle kurbuse tõttu, mis tulekute ja minekute vahel heljub. August silmitses taevast, kus parasjagu tõusis kuu, suur ja viirastuslikult hõbejas.

"Vaata teda hoolega, Lily," ütles ta, "sest sa näed pealt millegi lõppu."

"Näen või?"

"Jah, näed küll, sest senikaua, kui inimesed maa peal elanud on, on kuu meie jaoks saladus olnud. No mõtle. Ta on nii tugev, et liigutab meresid, ja kui ta sureb, tuleb ta alati jälle tagasi. Minu ema rääkis mulle ikka, et jumalaema elab kuu peal ja et ma peaksin tantsima, kui tema pale on särav, ja paigal püsima, kui see on tume."

August silmitses pika viivu vältel taevast ja ütles siis maja poole minema hakates: "Siis ei ole asjad enam kunagi endistviisi, kui nad on sinna maandunud ja tema pinnal ringi käinud. Ta on lihtsalt järjekordne suur teadusprojekt." (lk 110-111)

[Zach ja Lily:] "Ma ei tea, kas minulgi erilist tulevikku on."

"Miks mitte? Sina ei ole vaeslaps."

"Ei," ütles ta. "Mina olen neeger."

Mul hakkas piinlik. "Noh, sa võiksid kolledži võistkonnas jalgpalli mängida ja siis profimängijaks hakata."

"Miks sport on ainus ala, kus me valgete inimeste arvates midagi saavutada võime? Ma ei taha jalgpalli mängida," ütles ta. "Ma tahan advokaadiks hakata."

"Minugipoolest," ütlesin ma pisut pahaselt. "Ma ei ole lihtsalt kunagi neegeradvokaatidest kuulnud. Sellistest asjadest peab enne kuulnud olema, et nende peale mõelda võiks."

"Jamajutt. Peab oskama mõelda sellest, mida enne olnud ei ole." (lk 117)

"Kui ilm kuumaks läheb ja lilled ära kuivavad, hakkavad mesilased leedripuuõite peal käima. Sellest läheb mesi lillaks. Inimesed on nõus purgitäie lilla mee eest kaks dollarit maksma."

Ta pistis sõrme kärje sisse ja, mul loori üles tõstnud, pani selle mulle huulte juurde. Avasin suu ja lasin ta sõrmel sisse lipsata, imedes selle puhtaks. Tema huuli riivas siiras naeratus ja mu keha läbis kuumalaine. Tahtsin, et ta mul loori näolt tõstaks ja mind suudleks, ja sellest, kuidas tema pilk minu omasse kiindus, teadsin, et ka tema tahtis seda teha. Tardusime paigale, sellal kui mesilased meil pea ümber tiirutasid, tehes samasugust häält nagu praadiv peekon, häält, mis enam ohtlikuna ei tundunud. Ohtlikud, taipasin ma, ongi need asjad, millega sa ära harjud. (lk 123)

Olin arvanud, et kogu asi on minu kadunud tulevikus, sellessamas, millesse proua Henry mind uskuma ärgitas, kui külvas mind üle raamatute ja suviste lugemisnimekirjade ja uhke jutuga Columbia Kolledži stipendiumitest, aga seal Zachi ligidal istudes sain aru, et ma nutan sellepärast, et tal on ühel pool selline põselohk, mis mulle nii väga meeldib, sellepärast, et iga kord, kui ma teda vaatan, tabab mind naljakas kuum tunne, mis käib pihast põlveõnnaldeni, sellepärast, et ma olin ringi kõndinud ja täiesti mina ise olnud ja siis ühtäkki olin nagu läbi kileseina sattunud mingisse meeleheidet täis paika. Ma nutsin, nagu ma taipasin, Zachi pärast. (lk 125)
August lasi meil tühjad raamid kokku panna ja välja metsa tassida, nii et mesilased saaksid tulla ja need korralikult ära puhastada. Ta ei tahtnud raame talveks ära panna, enne kui mesilased olid kärgedest iga viimase kui meepiisa välja imenud. Ta ütles, et meejäänused meelitavad prussakaid ligi. Aga ma olen kindel, et tegelikult tahtis ta lihtsalt oma mesilastele väikest aastalõpupidu korraldada, näha, kuidas nad raamidele maanduvad, nagu oleksid avastanud meeparadiisi. (lk 129)
Kogu töötamise aja imestasin selle üle, kui segi võivad inimesed minna, kui asi on armastuses. Näiteks mina ise. Tundus, et nüüd mõtlen ma igast tunnist nelikümmend minutit Zachi peale, Zachi peale, kes ei tule kõne allagi. Seda ütlesin ma enesele viissada korda: ei tule kõne allagi. Noh, seda võin ma kinnitada: see väljend on lihtsalt järjekordne suur halg, mis armastuse tuld toidab. (lk 129-130)
"Kas sa tead, et ühes eskimo keeles on armastuse jaoks kolmkümmend kaks eri sõna?" küsis August. "Ja meil on see üksainuke. Me oleme nii piiratud, et sa pead Rosaleeni armastamise kohta kasutama sama sõna kui pähklitega Coca-Cola armastamise kohta. Kas pole kahju, et me seda kuidagi teisiti öelda ei saa?" (lk 135)
"Mispärast sa oma mee peale Musta Madonna paned?" küsisin ma. See oli mind esimesest päevast saati huvitanud. Harilikult on inimestel tavaks saanud sinna karumõmme panna.

August seisatas, purk käes, ja vaatas kaugusse, nagu oleks läinud vastust otsima ja selle leidmine olnuks päeva kõrghetk. "Kahju, et sa ei näinud Maarja tütreid, kui see silt esimest korda nende silme alla sattus. Tead, miks? Sest kui nad seda vaatasid, tuli neile esimest korda elus pähe, et ka pühakul võib olla tume nahk. Saad aru, Lily, igalühel on vaja jumalat, kes tema moodi välja näeb." (lk 136)

"Niisiis, kui suur mamma ära suri, läks jumalaema mu ema kätte. Ta jäi ema magamistuppa. Isa ei sallinud teda. Ta tahtis kuju minema visata, aga ema ütles: "Kui tema läheb, siis lähen mina ka." Ma arvan, et kuju pärast ema katoliiklaseks hakkaski, et ta võiks tema ette maha põlvitada ega tunneks, et teeb midagi imelikku. Tihti leidsime ta magamistoas jumalaemaga rääkimas, nagu naabrinaised kahekesi magusa jäätee kõrval. Ema narritas jumalaema; ta ütles näiteks: "Tead mis? Sul oleks võinud parem tüdruk sündida." (lk 138)
Suur mamma pidas ka mesilasi, täpselt sealsamas kohas, kus nad praegu on. Keegi ei olnud siinkandis seniajani naissoost mesinikku näinud. Ta armastas kõigile rääkida, et naised on kõige paremad mesinikud, sest neil on eriline kaasasündinud võime nõelavaid olevusi armastada. (lk 138)
August kõpsis endale sõrmega vastu otsaesist, nagu püüaks kusagilt peas olevalt tagariiulilt mõnd lugu alla koputada. Siis lõid ta silmad särama ja ta ütles: "No ükskord rääkis suur mamma mulle, kuidas ta läks jõuluõhtul välja tarude juurde ja kuulis, kuidas mesilased laulavad jõululoo sõnu otse Luuka evangeeliumist." Siis hakkas August ümisedes laulma: "Ja Maarja tõi ilmale oma esimese poja ja mähkis ta mähkmetesse ja asetas ta sõime."

Kihistasin naerda. "Kas sa usud, et tõesti oli nii?"

"Noh, nii ja naa," ütles ta. "Mõned asjad juhtuvad sõna otseses mõttes, Lily. Ja teised asjad jällegi, just nagu see, ei juhtu otseses mõttes, aga nad juhtuvad ikkagi. Saad aru, mida ma silmas pean?"

Mul ei olnud õrna aimugi. "Mitte eriti," ütlesin.

"Ma pean silmas seda, et tegelikult mesilased ei laulnud Luuka evangeeliumi sõnadega, aga kui sul on õiget sorti kõrvad, siis võid ometigi mesilasperet kuulates kusagil iseenese sees jõululugu kuulda." (lk 139)

"Kui su lemmikvärv on sinine, siis mispärast sa oma maja nii roosaks värvisid?"

Ta naeris. "See on May tegu. Ta oli sel päeval minuga kaasas, kui ma värvipoodi tooni läksin valima. Mina kujutasin ette mõnd kena beeži, aga May haaras pihku näidise nimega kariibi roosa. Ta ütles, et selle peale tekib tal tahtmine hispaania flamenkot tantsida. Ma mõtlesin: "Noh, see on kõige maitsetum värv, mida ma kunagi näinud olen, ja pool linna hakkab meist rääkima, aga kui see niimoodi May südant rõõmustab, eks ta peaks saama selle keskel elada."

"Mina mõtlesin kogu aeg, et sulle meeldib roosa," ütlesin ma.

Ta naeris veel kord. "Tead, Lily, mõned asjad ei olegi nii olulised. Näiteks maja värv. Kui tähtis see kogu elu plaanis ikka on? Aga kellegi südant rõõmustada - vaat see on oluline. Kogu inimeste häda on selles..."

"Et nad ei tea, mis on oluline ja mis ei ole," ütlesin ma tema lauset lõpetades, ise selle üle uhke.

"Ma tahtsin öelda, et häda on selles, et nad teavad, mis on oluline, aga nad ei vali seda. Kas tead, kui raske see on, Lily? Ma armastan Mayd, aga ikkagi oli nii raske kariibi roosat valida. Kõige raskem asi maailmas on valida see, mis on oluline." (lk 142)

Olin tulnud paljajalu, kaste jalataldade külge kleepumas. Kui potil istusin ja üritasin hästi vaikselt pissida, nägin varvaste külge kinni jäänud lagerströömiaõielehti. Pea kohal kostis läbi lae Rosaleeni norskamist. Põietühjendamine toob alati sellise kergenduse. Parem kui seks, nagu Rosaleen ütles. Nii hea kui see ka oli, lootsin ikkagi südamest, et ta eksib. (lk 157)
Kuuendas klassis oli mul klassivend, kellel oli peas terasplaat, ja ta kurtis ikka, et kontrolltöö vastused ei pääse sealt läbi. Õpetaja ütles alati: "Ära aja jama."

Mõnes mõttes oli sel poisil ikkagi õigus. Igal inimesel, kes maamuna peal elab, on peas terasplaat, aga kui aeg-ajalt pikali heita ja olla nii vaikselt kui võimalik, libiseb see liftiuste kombel avali ja laseb sisse kõik salajased mõtted, mis on ütlemata kannatlikult läheduses oodanud ja vajutavad nüüd nuppu, et viimasele korrusele sõita. Tõeline häda tuleb elus kätte siis, kui need peidetud uksed liiga kauaks kinni jäävad. (lk 163-164)

"Need on Maarja meekoogid. Koogid taeva kuninganna jaoks," ütles August.

Ta võttis ühe koogi kätte ja, murendanud sealt tüki, hoidis seda Mabelee ees, kes ringis tema kõrval seisis. August ütles: "See on õndsa ema keha." Mabelee sulges silmad ja avas suu ning August asetas koogi talle keele peale.

Kui Mabelee oli selle alla neelanud, tegi ta sama, mida August oli teinud - näpistas koogist tüki ja andis selle ringis järgmisele inimesele, kes juhtus olema Neil. Mabeleel, kes ei oleks ka tikk-kontsadel viit jalga pikk olnud, oleks tema suuni ulatumiseks treppredelit tarvis läinud. Neil kummardas alla ja ajas suu lahti. "See on ema keha," ütles Mabelee ja pistis tüki sinna sisse.

Ma ei teadnud katoliku kirikust tõesti mitte kui midagi, aga miskipärast olin kindel, et paavst oleks pikali kukkunud, kui oleks seda näinud. Vend Gerald aga mitte. Tema ei oleks minestamisele aega raisanud, vaid hakanud kohe vaimude väljaajamist korraldama. (lk 215)

Suurimat jahmatust valmistasid mulle aga kõik need pildid, kus ingel Gabriel Maarjale liilia ulatas. Kõigil piltidel, kus ingel välja ilmus ja talle ütles, et ta sünnitab ilmatu uhke lapse, olgugi et ta veel abielus ei ole, oli tal naise jaoks kaasas suur valge liilia. Nagu oleks see lohutuseks kõigi nende kuulujuttude eest, mis tal soolas olid. (lk 223)
Inimesed üldiselt pigem surevad kui annavad andeks. Nii raske on see. Kui Jumal ütleks otse välja: "Ma lasen sul valida, anna andeks või sure," telliks suur hulk inimesi kohe kirstu ära. (lk 263)
Maakeral on kummaline komme muudkui edasi pöörelda, ükskõik kui murtud kellegi süda parasjagu ka poleks. (lk 265)