Sünnipäevi hoiame meeles ja tähistame, sel puhul peetakse kohustuslikeks kaaslasteks rõõmu ja teisi inimesi. Aga mille üle õieti rõõmustada? Selle üle, et oled aina otsinud, leidmata tõde, südamerahu või armastust? Ja leides vaid tagantjäreletarkusi? Selle üle, et saad oma isikliku elufilosoofia valmis siis, kui seda enam vaja ei lähe?
Igal aastal elame üle ka oma surmapäeva. Õnneks või kahjuks on see päev meile teadmata. Seda me ei tähista, ei mõtlegi sellele. Igaühe enda asi, mis ta oma sünni ja surma vahele mahutab. Kõik muutub olematuks nii või teisiti.
Seepärast: ons mõtet end piinata ja otsida mõtet? (lk 6-7)
