Luule muuda

Ma ei tea, kes ma olen,
ma ei tea, kes ma olla tahan.
Ma arvan, see, mida ma tahan,
peab olema natuke õudne,
veidi erutav, ilus,
pisut nagu ma ise,
ei tea, kui kaua see võtab?
Kas ma jaksangi oodata.

Aga ühte ma tean -
kõik, mis mulle on oluline,
peab olema kusagil kirjas.

  • Elo Viiding, "Maret, Õismäelt", rmt: "Meie paremas maailmas", 2009, lk 19-21

Proosa muuda

  • Naist määratletakse ja eristatakse mehe suhtes ja mitte meest naise suhtes. Naine kui ebaoluline vastandub olulisele. Mees on subjekt, absoluut; naine on Teine. (Sissejuhatus, lk 15)
  • Subjekt teadvustab end üksnes teisele vastandudes: ta püüab end maksma panna olulisena ja määratleda teist kui ebaolulist, kui objekti. (Sissejuhatus, lk 16)
  • Kui naine peab end ebaoluliseks, kellest ei saa kunagi olulist, siis ei tee ta ise midagi oma seisundi muutmiseks. (Sissejuhatus, lk 18)
  • Pole ühtki naise võrdkuju, mis ei kutsuks otsekohe esile selle vastandit. Naine on Elu ja Surm, Loodus ja Tehislikkus, Valgus ja Öö. Mis tahes aspektist me naist ka ei vaataks, näeme me ikka sedasama asjade käiku; ebaoluline muutub tingimata oluliseks. Neitsi Maarjas ja Beatrices elavad edasi Eeva ja Kirke. (Müüdid, lk 171)




  • Aga nii nagu nunn omistab tähtsust meelevaldsetele tõotustele, nii omistas Rose tähtsust ka sellele kohale, kus ta elas. Nagu nunn oli ta endale mõtlematult selle kohustuse võtnud, midagi eriti lootmata, teades, et kahtlused ja isegi meeleheide jäävad püsima, aga tasu selle usu eest oli kuulunud talle, päike, mille olemasolu ta ainult oli oletanud läbi usu (sest kui seda ei oleks, milleks siis elada?), oli paistnud ta peale täies hiilguses, valgustanud teda ja ta suhteid, mille kohta ta teoreetiliselt oli arvanud, et need on olemas. Need olid olemas, nii säravad, nii valgustatud, et ta ei saanud arvata, et ta need välja on mõelnud. (lk 130)