Vile

Piibel

Sel päeval vilistab Issand kärbseid Egiptuse jõgede lähteilt ja mesilasi Assuri maalt,

19 ja need kõik tulevad ning laskuvad
järskudesse orgudesse ja kaljulõhedesse,
kõigisse kibuvitsapõõsastesse
ja kõigisse jootmispaikadesse.

[Niinive kohta:] See on see ülemeelik linn, kes elas muretult, kes mõtles südames: "Mina, ja ei keegi muu!" Kuidas see küll on muutunud lagedaks, metsloomadele lebamispaigaks! Igaüks, kes läheb sellest mööda, vilistab ja laiutab käsi.
- Sefanja 2:15

Rae Jaani vilega oli jälle häda. Meie orkestrijuht tõmbas lauba kipra, kuulatas õige teraselt, laskis mitu korda mängida ja kuulatas jälle.

"Tseetuur... tseetuur pole õige!"

Jälle olime kõik jahmunud. Juks tegi aga asja kohe selgeks:

"Tseetuur on sama mis peemollgi, seda on raske mängida. Meie isa jändas meestega mitu õhtut, enne kui said selgeks. Lase veel kord!"

Jaan pingutas nüüd oma tseetuuri, nii et silmad tahtsid pealuust välja tungida.

Jüri Parijõgi "Kui meie hakkasime pillimeesteks", lk 43-51, rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 48

Kusagil poolpimeda uudistetoa käänulistes sügavustes vilistas jooksupoiss üht neist kimedatest ja katkendlikest viisidest, mis polegi õieti viisid. See ajas mulle külmajudinad peale. Tundus lausa sündsusetu, et keegi nii vara hommikul vilistab.
- Clifford D. Simak, "Libainimesed", tlk Krista Kaer, rmt: "Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala", 1989, lk 15

Tean küll, et itaallastele on ooper tänapäeval sedasama, mis olid gladiaatorite võitlused vanadele roomlastele. Sellest võiks järeldada, et inimsugu aastasadade jooksul siiski on arenenud paremuse poole. /---/ Isegi siis, kui publik mõne lauljaga rahul ei ole, lepib ta ainult vilistamisega ja lärmamisega, ega nõua otsekohe selle surmapanekut. (6. mai)
- Karl Ristikivi, "Rooma päevik", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1976

Siis nõjatus ta rahulolevalt seljaga vastu lapsevanker Lössu külge ja hakkas imelikku piiksuvat häält tegema.

"Mis sa teed?" küsis Viggo ehmunult ja jättis lapsevankri seisma.

"Vilistan," ütles Topper, nägu naeru täis. "Vilistan, kallis sõber!"

Eestlaste hulgas levinud hirm siseruumides vilistamise ees on tuntud teisteski kultuurides, rääkimata teatrist. Viimasel on küll hilisemad ja hoopis praktilisemad juured. Enne raadiosaatjate kasutuselevõttu suhtlesid teatrietenduste suuri maalitud taustu liigutavad lavatöölised vilistades. Suvaline vile võis saata lavatöölisele vale signaali, et dekoratsiooni tuleb liigutada, seades näitlejad ohtu.
- Jaana Davidjants, "Meie igapäevast ebausku", Müürileht, 11. detsember 2019

Ei käsitöölist taha
Ma kaasaks omale:
Neil viisiks vilistada,
Kui sõitleb kaasake.

Anna Haava, "Siis lugu teine on", rmt: "Laulan oma Eesti laulu", Tallinn, 1996, lk lk 38-39

Elab majas üks mees kes madudega mängib kes kirjutab
kes kirjutab kui pimedus laskub Saksamaale sinu kuldsed juuksed Margarete
tema kirjutab ja astub maja ette ja tähed vilguvad
ja tema vilistab oma koeri
vilistab oma juute laseb kaevata haua maasse
tema käsutab meid mängige nüüd tantsulugu

Õnnetus ei sõida kell kaelas ega viletsus vile suus.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929